TELLIMINE
KULTUUR
KIRJANDUS KINOS

Kui ma oleksin laps, oleks siin küll huvitav!

15. sept. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Kas eesti mehed tõesti arvavad, et laste õpetamine on vaid naiste töö?” imestab Andreas McKeough.
Foto: Sirje Pärismaa

Tore on jälgida, kuidas mõni laps avastab, et eesti toidud on päris head,” muheleb Tartu rahvusvahelise kooli õpetaja Andreas McKeough, kel korraga klassitoas eri rahvusest õpilasi rohkem kui ühel käel sõrmi.

Šotipärase nimega Andreas McKeough tervitab mind sulaselges eesti keeles, kui kohtume Tartu rahvusvahelise kooli Toome­mäe veerel asuvas uues kodus, kus varem tegutses hotell. Ka edasine jutt kulgeb kiires ja ladusas eesti keeles.

Andreas McKeough kolis Helsingist Tartusse viie aasta eest, kui kohtus oma tulevase abikaasaga. Mc­Keough’ ema on soomlane ja Šoti-
Iiri juurtega isa pärit Austraaliast. Lapsepõlves rääkis ta emaga soome, isaga inglise keelt ja lasteaias õppis veel rootsi keelt.

Kasvasin üles külas, kus elas palju rootsikeelseid inimesi, seega kasutasin kolme keelt,” räägib McKeough. „See oli vast abiks ka eesti keele õppimisel. Ma pole kursustel käinud, aga olen püüdnud kogu aeg rääkida. Eestlannast abikaasaga räägime inglise keelt, aga otsustasin, et kui tahan siia elama jääda, pean eesti keelt oskama.”

Tartusse asudes kirjutas McKeough algul doktoritööd, aga siis sai stipendium otsa ja tuli leida töö. Et mees oli Soomes töötanud lasteaias, pakkus ta end Tartu rahvusvahelise kooli juures tegutsevasse lasteaeda tööle ja oligi seal pool aastat ametis õpetajana. Mõne aja pärast vajas rahvusvaheline kool soome lastele ajaloo- ja kodukeele õpetajat ja pakkumine tundus huvitav. Oli ju McKeough’ teemaks folkloristika doktorandina Soome kodusõda.

Koormus kasvas ja nüüd ongi noor õpetaja täiskohaga ametis. Ta õpetab inglise keelt, tegeleb pikapäevarühmaga ja käib õpetajana õpilastega ujumistunniss kaasas, lisaks annab veel ajalugu ja soome keelt. Tartu rahvusvaheline kool kasutab õpetuses nimelt uuenduslikku mudelit – õppetöö käib inglise keeles Eesti õppekavade järgi, aga siinsamas tegutseb ka soome rahvuskool, mis järgib Soome kooli programmi ja mille koolitusluba on Soome riigilt.

Õpib ise ka

Andreas McKeough’ sõnul teeb töö rahvusvahelises koolis huvitavaks ja põnevaks laste kirju kultuuritaust. Klassid on väikesed, 4–7 õpilast, ja rahvusigi õpib seal peaaegu sama palju. Tartus õpib palju Iisraeli lapsi, kelle vanemad on Playtechi tööle tulnud, samuti on siia tuldud USA-st, Kanadast, Soomest, Rootsist, Lätist ja Leedust.

Olen ise päris palju õppinud, näiteks õpin iga päev ära mõne heebreakeelse sõna või seda, kuidas teistes kultuuriruumides käitutakse,” räägib McKeough. „On olukordi, kus inimeste arusaamine on erinev ja tuleb ette konfliktegi. Siiski mitte suurtes, vaid väikestes asjades.

Näiteks toidu teema. Eri riikidest tulnud lastel on päris raske õppida sööma eesti toite. Ei saa ju ka nii, et igaühel oleks oma toit. Aga sööma lapsed peavad, me ju vastutame selle eest.”

Kartul on paljudele võõras. Kõige lihtsam on Soomest ja Rootsist tulnutel, nende toidud on eesti omadega sarnased.

Tore on jälgida, kuidas mõni laps avastab, et tegelikult on eesti toidud päris okei,” muheleb McKeough.

Rahvusvahelise kooli lapsevanemad on valdavalt ise haritud ja hariduse­usku. Õpetajail on lihtne töötada, sest lapsed on motiveeritud õppima. Aga arusaamade erinevusi tuleb ikka ette. Näiteks küsib mõni vanem, kas on ikka vaja kunstiaineid nii palju õppida, rohkem võiks tudeerida hoopis matemaatikat.

Ehkki on ka peresid, kes arvavad, et lapse õppimine on kooli vastutus ja kool peab kontrollima, kas kõik kodused tööd on tehtud, vanemad siiski jälgivad edasijõudmist ja hindeid.

Juhtub sedagi, et helistatakse, miks sai laps B, mitte A, vanemad reageerivad päris ruttu! See on hea, et vanemad jälgivad, kuidas lapsel läheb,” ütleb Mc­Keough. On ka selliseid õpilasi, kes saavad kõik ruttu selgeks, kuid teevadki vaid seda, mis on vaja, aga mitte rohkem.

Nad püüavad sellisest kohast üle minna, kus aed kõige madalam on,” ütleb McKeough.

Tähelepanu igaühel

Õpetaja sõnutsi on nende kooli suur eelis, et kõik lapsed saavad palju tähelepanu, ja on sellega ka harjunud.

Lihtne on teha uurimisprojekte, saan olla kõigile abiks. Näen, kas ja kuidas õpilased arenevad, jõuan neid kontrollida. 30 lapsega ei märkaks kõigi raskusi,” arvab McKeough. „Noored on avatud, meil on päris palju dialoogi. See on hea, aga vahel ka väsitab. Nad ongi harjunud, et kui tahavad midagi öelda, siis teevad seda kohe.”

Õpetaja ise otsustab, millise õpiku järgi õpetab. Tartus on pood, kust saab tellida välismaiseid õpikuid. Juhatust ja nõu annavad ka kolleegid, kes on kauem töötanud.

Kui ma ise oleksin laps, oleks päris huvitav siin koolis käia,” õhkab McKeough. „Kasutame palju multimeediavahendeid, näitan dokumentaalfilme. Kõigis klassides on ekraanid-projektorid.

Teen ise lauamänge ajaloost. Palju on grupitöid, ekskursioone, väljasõite. Jälgime, et tunnid oleksid vaheldusrikkad. Õpilased on harjunud, et tunnid ja õpetamise moodused vahelduvad.”

Mis meele morniks teeb?

McKeough mõtleb viivu ja vastab: „Kui on halb ilm, ei saa pikapäevarühmaga õue minna. Siis on klassis palju väsinud lapsi ja mõned kipuvad karjuma. Ise väsin ka ära. Aga ma pole kunagi mõelnud, et ei tahaks seda tööd teha. Mulle meeldivad lapsed ja noored. Meil on koolis tore meeskond, siin on hea olla.”

Ta võrdleb kooli teadlaseeluga. Doktoritööd tehes istus ta enamiku ajast üksi ja uurimistöö tulemusi pole nii otseselt näha nagu koolis. Teaduses oled kui mulli sees, kooli tulevad kogu aeg uued lapsed ja vanemad. „Elavad Tartus paar aastat ja hiljem meenutavad siinset aega, õpetajaid, kooli. Mõjutame otseselt noorte inimeste elu. Loodan, et see mõju on hea,” ütleb McKeough.

Tänavu jaanuaris kaitses ta ka doktoritööd. „Tean paljusid, kel on jäänud töö pooleli, kui nad on tööle läinud. Mul on päris hea meel, et ära kaitsesin,” rõõmustab McKeough. „Kraad ei anna palgale siiski juurde. Soomes on palk palju suurem. Muidugi on Helsingis elu väga kallis, aga maal töötades on õpetajal võimalik käia ka reisidel ja puhata välismaal. Loodan, et palk Eestis ikka tõuseb. Õpetaja töö on ju raske ja tähtis.

Soomes on ka mehi koolis rohkem tööl kui meil. „Võib-olla on see seotud palgaga, aga ehk ka kultuuri ja mõtlemise erinevusega. Kas eesti mehed tõesti arvavad, et laste õpetamine on vaid naiste töö?” imestab McKeough.

Soomes on mehed päris pikalt koolis õpetanud ja ka lasteaedades on ikka mõni mees tööl. Lastel on tore, kui neid õpetavad eri soost ja vanusest inimesed.

Pean väga lugu nendest, kes töötavad lasteaias. See on füüsiliselt ja vaimselt raske,” ütleb McKeough. „Koolis on tunni järel vahetund, saad veidi hingata ja kohvigi juua. Aga lasteaias tuled hommikul tööle ega saagi end lõdvaks lasta. Olin seal rohkem väsinud kui koolis.”

Koolis tööle hakates oli McKeough’l hirm, et ta õpetab liiga teoreetiliselt.

Ma pole praktiline inimene ega oska midagi oma kätega teha. Oskan vaid lambipirni vahetada. Töö korraldamine ongi raske. Aga kolleegid aitavad. Tundub, et saan hakkama,” lausub ta.

 


Andreas McKeough

Sünniaeg: 22. jaanuar 1981, Salo, Soome.

Haridus

  • Doktorikraad, Helsingi ülikool 2017
  • Magistrikraad, Helsingi ülikool 2008

Töö

  • Tartu rahvusvaheline kool / soome kool 2015-…
  • Tartu International Daycare 2014
  • Soome akadeemia, uurija 2013–2016
  • Helsingi linn, personaalne assistent 2003–2009

 


KOMMENTAAR

Kristi Aria

Kristi Aria, Tartu rahvusvahelise kooli direktor:

Kui Andreas kolm aastat tagasi oma elulookirjelduse Tartu rahvusvahelisse kooli saatis, oli mul kohe soov temaga lähemalt tuttavaks saada. Andrease eelnev kogemus lasteaias ja põgenikest laste õpetamisel köitis kohe tähelepanu. Kuna meie kooli õppekeel on inglise keel, oli suur pluss ka see, et Andreas on pärit kakskeelsest perest, kus räägitakse inglise ja soome keelt. Andreas alustas meie juures osalise koormusega lastehoiu õpetajana. Käesolevast õppeaastast on ta täistööajaga õpetaja ning õpetab põhikoolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja inglise keelt. Lisaks koordineerib ta kooli ujumisringi tegevust ja kord nädalas tegeleb nooremate õpilastega pikapäevarühmas. Kõik meie kooli lapsed veedavad kaks korda päevas vahetunnid õues ning õpilased ootavad väga just neid vahetunde, kus saavad Andrease eestvedamisel jalgpalli mängida. Koolijuhina soovin esile tõsta Andrease tööeetikat, ta suhtub oma kohustustesse tõsiselt ja on suurepärane meeskonna liige. Andreasel on eriline võime tunnetada, kui mõni laps on kurb või vajab tähelepanu. Kolleegid hindavad Andrease huumorimeelt ja mitmekülgseid teadmisi. Andrease seltskonnas on tore olla!

Hiljuti kaitses Andreas doktorikraadi folkloristikas, kogu koolipere on uhke tema saavutuste üle. Koos sõpradega peab Andreas vinüülplaatide poodi. Meie koolil on väga vedanud, et Andreas otsustas Tartusse kolida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!