Mälestusmärk Kadrioru rannal

Russalka monument 1937. augustis. Monumendi ümbrus oli ka toona populaarne vaba aja veetmise paik.
Foto: Hans Soosaar, Eesti Ajaloomuuseum

Juba 115 aastat kõrgub Kadrioru kaldapealsel pilkupüüdev mälestusmärk tormisel merel koos meeskonnaga hukkunud soomuslaevale Russalka.

Teatavasti tuli soomuslaeval 1893. aasta septembri heitlikes ilmaoludes ületada Tallinna ja Helsingi vahel Soome laht, et minna skääridevahelist laevateed mööda Kroonlinna sõjasadamasse talvekorterisse.

Russalka ei olnud Tallinnas eksikülaline, juba aastaid oli see rannakaitse soomuslaevana ehitatud alus suviti siinsel merealal väliõppustel olnud, mõningad vanemohvitserid elanud manöövrite ajal siin isegi üürikortereis. Nii nagu korduvalt varemgi, hiivas Tallinna lahel ankrus seisnud soomuslaev 19. septembri (vana kalendri järgi 7. septembri) hommikul ankru ja lahkus reidilt, hoolimata järsult langevast baromeetrist ning merel juba mühavast tugevast edelatuulest, mis Aegna saare varjust pääsenud lainete harjad valgeks puhus.

Ohtu ei tunnetatud

Koos soomuslaevaga läks merereisile väiksem suurtükipaat Tutša. Enne Tallinnast lahkumist käisid mõlema sõjalaeva meeskonnad tänapäevasel Ahtri tänaval asuvas Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna katedraal-kirikus jumalateenistusel, kus meremeestele õnnelikku merereisi paluti. Ilmselt ei vaadanud laevu merele saatev admiral Buratšek järsult langevat baromeetrit ega heitnud pilku aknassegi, et sõitu edasi lükata, sest madalapardalise ja rasket relvastust kandva rannakaitse soomuslaeva mereomadused ei lubanud tal tormise ilmaga avamerele minna.

Ohtu ei tunnetanud ette ka kuulekast mereväeohvitserist soomuslaeva komandör Viktor Jeniš, kes haiglase mehena oma ülesannete kõrgusel ei olnud, veelgi enam, lausa kuritegelikult hooletu oli. Ainult 0,75 cm kõrguse pardaga soomuslaeva tekil asusid kaks soomustatud torni, kummaski kaks 229-millimeetrise kaliibriga suurtükki.

Tornide laskeavade katmiseks avamere sõidu ajal tuli need sulgeda puidust kilpidega, nii nagu mitmed teisedki luugid ja ventilatsiooniavad. Pärast laeva hukkumist leiti kõik need kilbid korralikult värvituna Kroonlinna laohoonest, kuhu nad olid manöövritele minnes maha unustatud.

Russalka meeskond.

Uppus terve meeskonnaga

Järjest tormisemaks muutuval merel ei suutnud meeskond laeva enam kontrollida. Soome lõunarannikul, Helsingi sadamas mõõdeti tuule kiiruseks 20 meetrit sekundis, mis tähendas 9-pallist tormi. Siis hakkas komandör Jeniš aru saama, et sissesõit Helsingi sadamasse tugevas taganttuules läbi kitsa Kustaan­miekka väina kätkeb endas suurt riski, ja otsustas Soome lahe keskele välja jõudnuna Tallinna tagasi tulla.

Rool keerati paremasse poordi ja Russalka alustas pööret tagasi. Pöörde lõppfaasis, vööriga tugevasse vastutuulde ja kõrgesse lainesse rammides kaotas soomuslaev püstuvuse, läks ümber ja uppus koos terve meeskonnaga. Terve Venemaa, kuhu ka Eesti tol ajal kuulus, oli šokis. Võimas soomuslaev koos 177 meeskonnaliikmega hukkus rahu ajal, lühikesel meresõidul üle Soome lahe ja kadus jäljetult.

Russalkat asus otsima hulk Balti laevastiku sõja- ja hüdrograafialaevu, traaliti arvatavat hukupaika, mere põhja saadeti tuukreid, mere pinda jälgiti isegi õhupalli korvist, kuid vrakk jäi leidmata. Alustati üldrahvalikku korjandust mälestusmärgi püstitamiseks Kadrioru rannale. Korjanduse patrooniks hakkas tsaar Nikolai II isiklikult. Suurejooneline mälestusmärk, Eesti soost skulptori Amandus Adamsoni meistriteos, avati pidulikult üheksa aasta möödumisel laeva hukust.

Pikaks ajaks kadunuks

Pakri saarelt pärit kapteni perekonda sündinud poisslaps Amandus osutus parimaks kunstnikuks laevale ja selle meekonnale mõeldud mälestusmärgi loomiseks.

Mälestusmärgis on ülevust ja dünaamikat. Kõrgete tormilaineid kujutavate kivirahnude vahelt läbi rühkiva soomuslaeva ninaosa annab ettekujutuse mere meelevalda sattunud sõjalaeva retke traagilisest lõpust, mälestusmärgi frontaalil püüab pilku pronksist bareljeef tormiga võitleva soomuslaeva kujutisega.

Paldiski neiu Juuli Roosi järgi modelleeritud, otsekui lendutõusev ja hingestatud poosis merele viipav ingel monumendi tipus on kirsiks tordilõigul. Mälestusmärgi pidulikule avamisele 7. septembril 1902 kogunes kogu Tallinna koorekiht, kõigi koolide ja riigiasutuste delegatsioonid, sõjaväeosad, vaimulikud ja avalikud isikud. Hukkunud laev koos meeskonnaliikmete säilmetega, kelle hulgas ka mitmeid eestlasi ja eestimaalasi, jäi siiski kadunuks veel tervelt 110 aastaks, mil Eesti meremuuseumi uurimislaev Mare selle 2003. aastal leidis.

Auvõlg on rahvuskaaslasest skulptori meistritöö ees ning lugupidamine muuseumi aastakümnete pikkuste vraki­uuringute vastu nõudis lunastamist. Laevahuku 120. aastapäeval, 20. septembril 2013. aastal peeti Kardioru rannal Russalka monumendi juures üldrahvalik mälestusüritus ning ajaloolises meremeeste kirikus Ahtri tänaval eestikeelne mälestusjumalateenistus. Russalkast kaunimat mälestusmärki hukkunud meremeestele ei olevat ka võõrail mail palju käinud inimesed kusagil näinud.