KULTUUR
KIRJANDUS KINOS
TELLIMINE

Mitmekülgne Pilvi Üllaste

15. sept. 2017 Mait Talts õpetaja - Kommenteeri artiklit

 

Eestis pole vist inimest, kes ei teaks selliseid lastelaule nagu „Ehitame maja”, „Nuku hällilaul” jt. Paljud meist mäletavad ilmselt aga algusest lõpuni lugu sellest, kuidas kiisu läks kõndima ja müts oli tal peas. Nende ja paljude teistegi lastelaulude sõnade ja viisi autor on Pilvi Üllaste.

Eesti lastekirjanduse ajaloos on olnud palju huvitava elukäigu ja loomelooga isiksusi. Mõned meie lastekirjanikest on suutnud anda üht-teist väärtuslikku ka mõnel muul alal. Kuid on ka neid, kelle panus võib olla üllatavalt mitmekülgne. Üheks selliseks tuleb pidada Pilvi Üllastet, kelle sünnist möödub peagi sada aastat.

Me võime teda pidada eelkõige lastekirjanikuks, kuid ka kujutava ja helikunsti alal suutis ta üht-teist märkimisväärset endast maha jätta. Huvitav on, et ise armastas ta enda puhul rõhutada ka roosikasvataja rolli. Oma pika elu jooksul jõudis ta töötada teatris, raadios, olla taluperenaine, kolhoosnik, aga ka kultuurimaja juhataja ja kunstnik. Kuid märkimisväärse osa oma elust pühendas ta õpetajaametile, mis tema loominguloos näib olevat ühemõtteliselt positiivne inspiratsiooniallikas.

Kandlega teatrisse

Pilvi Üllaste sündis uue kalendri järgi 18. septembril 1917 Ustus Tõnissoni ja tema abikaasa Elisabethi (sündinud Kinkberg) ainsa lapsena Tallinnas, perekonna üürikorteris Laulupeo tänavas. Ajad olid tookord ärevad (ikkagi revolutsiooni ja segaduste aasta) ning perekonnapärimuse järgi olevat tüdruku sündimise ajal olnud väljas kuulda laskmist. Kuna ta vanemad olid Türi koguduse hingekirjas, registreeriti uue ilmakodaniku sünd seal. Sünnikande järgi sai tütarlaps nimeks Pilve-Cecilia. Lisanime, mida ta oma eluajal küll ei kasutanud, olevat ta saanud helikunstnik Cecilia Hanseni järgi.

Oma elu olulisemad kujunemisaastad veetis Pilvi Tallinnas. Siin käis ta algkoolis ning lõpetas Tallinna Linna 1. Tütarlaste Gümnaasiumi. Pilvi Üllaste karjäär (kui seda sõna on tema puhul üldse kohane kasutada) sai alguse tänu isale. Tema isa, legendaarse kalendrikirjaniku ja rahvavalgustaja Mats Tõnissoni poeg Ustus (kes eestindas oma nime 1937. aastal Toomendiks), oli lisaks muule ka suur muusikahuviline. 1930. aastate lõpul töötas ta koos oma venna Avelinusega välja uut tüüpi kandle, nn hiiekandle. Ustuse tookord veel gümnaasiumis õppiv, loomult musikaalne tütar Pilvi Toomendi hakkas isa käe all kannelt mängima. Samal ajal sattusid rahvuslikult meelestatud isa ja tütar taarausuliste sekka. Kui Pilvi ema suri ja ta isa sattus ajutiselt raskesse olukorda, võtsid tuntud taaralased Kustas Utuste ja Maarda Utuste-Lepp noore Pilvi mõneks ajaks oma perekonda kostile.

Kandlemäng viis Pilvi Üllaste (tollal veel Toomendi) nii draamateatrisse kui ka Eesti Raadiosse. Vaevalt 20-aastasest Pilvi Toomendist sai Eesti Raadio lastesaadete toimetaja, keda tunti üle Eesti raadiotädina. Muuhulgas sai ta tol perioodil tuntuks kuuldemängude autorina. Juba veidi varem hakkas ta saatma mitmeid draamateatri etendusi (nt Oskar Lutsu „Kevadet”) lava taga kandlel, kuni lõpuks sai temast veel enne gümnaasiumi lõpetamist draamateatri muusikaline kujundaja. 1938. aastal tuli draamateatris lavale tema enda muusikaline draama „Lamburneid”, mille publik ja kriitikud kenasti vastu võtsid. Seesama kandlemäng viis Pilvi gümnaasiumi järel õppima Tallinna konservatooriumi Silvia Tobiase harfiklassi.

Maale elama

1940. aasta tõi Pilvi Üllastegi ellu suuri muudatusi. Esiteks kaotas ta töö Eesti Raadios. Viimasel tööpäeval raadioga hüvasti jättes otsustas ta keset ööd viia päeva jooksul saadud lilled reaalkooli kõrval asuvale Vabadussõja monumendi jalamile. Paraku passisid seal erariietes NKVD nuhid ning Pilvi Üllaste arreteeriti. Üle kahe kuu peeti teda vanglas, kus ajastule iseloomulikult üritati talt välja peilida selle nõukogudevastaseks agitatsiooniks kvalifitseeritud ettevõtmise võimalikke kaasosalisi. Neid leidmata Pilvi Üllaste siiski vabastati, kuid kahtlase vari jäi teda saatma veel pikaks ajaks.

Järgnenud sõja ajal naasis Pilvi Üllaste esmalt ajutiselt tööle Eesti Raadiosse. Raske sõja-aasta 1942 kujunes tema elus pöördeliseks. Ta abiellus Ludvig Üllastega ning asus elama Järvamaale Väätsa lähedale. Samal aastal ilmus tema esimene raamat, lasteraamat „Leheritsikas otsib tööd”. Selles autori illustratsioonidega teoses tegutseb Leheritsika-nimeline neidis, kelles tuleb näha autori alter ego. Tulutute tööotsingute järel leiab Leheritsikas oma õnne just loomingulises töös nagu Pilvi Üllaste isegi. Loo lõpp aga ennetab omal kombel Ellen Niidu „Suure maalritöö” põhiideed.

Sattunud sõja järel maale elama, pidi Pilvi Üllaste tegema kaasa kõik põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud katsumused, mis temale kui elupõlisele linnatüdrukule olid eriti rängad. Kolhoosnikuelust väljapääsu otsides saigi temast õpetaja mitmes Järvamaa koolis (Türi keskkoolis, Koigi koolis, aga kõige pikemalt Väätsa põhikoolis). Vahepealsel ajal jõudis ta töötada mõnda aega ka Paide kultuurimajas. Tema viimaseks riigipalgaliseks töökohaks jäigi kultuurimaja kunstniku amet.

Elu kui tervik

Lastelaule oli Pilvi Üllaste hakanud tegema juba raadios töötamise päevil. Töö koolides ja lähedane kokkupuude lastega inspireeris teda 1950. aastatel lastelaululoomingu juurde tagasi pöörduma. On traagiliselt paradoksaalne, et oma tuntuimad lastelaulud tegi ta ajal, mil tema noorim tütar Valve nelja-aastasena suri.

1960. aastal ilmus lauludest, mille viisi ja meloodia autor oli Pilvi Üllaste, kogumik „Laulame-tantsime”. See ongi pühendatud ebaõiglaselt vara lahkunud pisitütre mälestusele. Vähem on teada asjaolu, et Pilvi Üllaste on loonud laule ka täiskasvanutele. Mõned laulud on ta pühendanud kodusele Järvamaale, aga ka Paide ja Türi linnale, loonud ka Koigi kooli hümni.

Paraku lahkus oma käe läbi 1964. aastal Pilvi Üllaste vanim tütar Leelo-Imbi ning taas sai see kummaliselt traagilisel kombel inspiratsiooniallikaks kahele suurepärasele populaarteaduslikule lasteraamatule, mille järgi Pilvi Üllastet tänasel päeval teataksegi. Need on „Avatud pähklipuu” (1978) ja „Lugu kahest vereliblest” (1988). Esimene neist on üks inforikkamaid ja omanäolisemaid populaarteaduslikke lasteraamatuid. Tänu hiljutisele Jaanika Juhansoni dramatiseeringule ja lavastusele NUKU teatris, on „Lugu kahest vereliblest” tuttav ka tänase päeva kõige nooremale põlvkonnale. Harva võib leida sellist teost, kus on ühtede kaante vahel nii populaarteaduslik lastejutt kui ka filosoofiline mõistumuinasjutt.

Kuna tütar õppis Räpina aianduskoolis, pühendusid ka tema vanemad järgmistel aastatel roosikasvatusele. Seejuures luges Pilvi Üllaste hulgaliselt populaarteaduslikku kirjandust. Õpetajana oli Pilvi Üllaste teadlik, et õpilased vajavad haaravamaid taime- ja inimkeha füsioloogia käsitlusi, ning otsustas need lõpuks ise kirjutada. Tänu kirjastuse Valgus toimetaja Mall Johansoni vahendustegevusele käis Pilvi Üllaste tookord nii zooloogia-botaanika instituudis Tartus kui ka eksperimentaalbioloogia instituudis Harkus, et sealsete teadlastega konsulteerida ning ise elektronmikroskoopia võimalustega tutvuda.

Ka kunstnikuna hakkas Pilvi Üllaste end realiseerima juba Raadiotädi perioodil. Vahepeal ei ilmunud peaaegu Raadiolehe numbrit, mille lastenurgas poleks avaldatud tema tavaliselt akvarellidega koloreeritud joonistusi. Oma eluajal ilmunud kümnest raamatust illustreeris ta ise pooled.

1960. aastate alguses käis ta usinasti Tartus sealsetel kujutava kunsti kursustel, kus õppis Silvia Jõgeveri ja Aleksander Suumani käe all. Vähe teatakse, et ka raamatu „Avatud pähklipuu” originaal­illustratsioonid tegi ta ise, saanud võimsalt inspiratsiooni elektronmikroskoobi all nähtust. Paraku aktsepteeris kirjastus tookord üksnes diplomeeritud kunstnikke. Raamatu kujundajaks sai kunstnik Oleg Mellov, kuid oma illustratsioonide alusena kasutas ta peaaegu üks ühele neidsamu Pilvi Üllaste tehtud illustratsioone. Lõpuks valiti see raamat 1978. aasta 25 kaunima Eesti raamatu hulka.

1997. aastal ilmunud „Matsi raamatuga” astus Pilvi Üllaste omal kombel isegi kultuuriloouurijate sekka, kuigi tegi seda üsna ebatraditsioonilisel viisil. Oma vanaisale Mats Tõnissonile pühendatud uurimustel põhinev isiku- ja perekonnalugu on uurimuse kohta tavatult emotsionaalne ja isegi veidi ilukirjandusliku proosa piirimail asuv teos. Raamatu kirjutamisele pühendas ta aastaid ning see põhineb põhjalikul uurimistegevusel Tartu ajalooarhiivis. Pilvi Üllaste viimaseks ettevõtmiseks jäi oma jutukeste sarja „Kirja-Triinu” väljaandmine, milles mõned aastakümnete eest oma lastele jutustatud lood kaante vahele jõudsid. Needki vihikukesed on Pilvi Üllaste ise illustreerinud ja üks neist, „Kevadele appi”, on muutunud lausa bibliofiilseks harulduseks.

Pilvi Üllaste suri 6. juunil 2003, jõudnud 86. eluaasta künnisele. Tema isikule ja mõjule on hakatud alles viimasel ajal taas veidi enam tähelepanu pöörama. Äsja ilmus Pilvi Toomendi Üllaste nime all tema autobiograafiline mälestusteraamat „Muusade kutse”, mis heidab valgust lastekirjaniku, kunstniku ja muusiku elu esimesele 40 aastale. Tänuväärsel moel toob see teos veelgi selgemini esile tema eluloo ja loomingu seosed. Pilvi Üllaste elu puhul ongi tegemist ühtse tervikuga, looming on vaid selle orgaaniline osa.

Olgu märgitud, et laul „Ehitame maja” on olnud ka Genialistide repertuaaris ja „Nuku hällilaulu” on laulnud Hanna-Liina Võsa.

 


„Kodulaulu” noot.

Pilvi Üllaste laule:


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!