Teadusharidus
TEADUS

Russofiiliapuhang ministeeriumis

8. sept. 2017 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand

Kehtiva korra järgi kujundab ja korraldab Eestis hariduspoliitikat haridus- ja teadusministeerium, tehes seda parlamendi kui rahvaesinduse tahte ja reeglite järgi. Minu teada on põhiseaduse jõustamisest saadik olnud vankumatuks tahteks, et kõik Eesti elanikud oskaksid eesti keelt.

Praktikas oleme aga juba terve inimpõlve punninud elus hoida okupatsiooniaja immigrantidele ja nende järeltulijatele loodud venekeelset koolivõrku, mis ilmselgelt sellele eesmärgile vastu töötab. Nagu Jürgen Ligi seda hiljuti Postimehes õigesti lahkas, on tegu mitte ainult ühtse eesti keeleruumi arengut takistava nähtusega, vaid ka suure karuteenega Eestis elavatele venelastele.

Olukord, kui eesmärgi poole liigutakse liiga aeglaselt ja liiga väikeste sammudega, võiks leplikuma inimese jaoks veel kuidagi talutav olla, aga eesmärgile varjamatu vastutöötamine kindlasti mitte. Just see viimane sai paraku teoks, kui haridus- ja teadusministeerium asus rahastama Tartu ülikooli Narva kolledžis toodetavat ajakirja Mitmekeelne Haridus, mille esimene number ilmus augustis ja mille impressumist võib lugeda, et tegu olevat „teaduslik-metoodilise” väljaandega.

Külma sõja aegses keeles oleks nähtust nimetatud ideoloogiliseks diversiooniks. Tänapäeval väljendutakse muidugi pehmemalt, kuid see ei muuda asja sisu.

Võimas teadussaavutus

Õnneks ilmub ajakiri väikeses tiraažis ja esialgsete lubaduste kohaselt vaid kaks korda aastas, mistõttu tema mõju haridussüsteemis toimuvale jääb esialgu väikeseks. Märgiline tähendus on aga seda suurem ja ma ei imestaks, kui vene keele eristaatuse jätkuva põlistamise poliitilised eestkõnelejad võtavad peagi oma arsenali väited, et „teaduslikud uuringud kinnitavad” ja et „me peame juurutama arenenud maade kogemust”.

Ametlikult on ajakiri kolmekeelne (eesti, inglise ja vene), kuid nii tegijatest kui ka kujundusest ja sisu proportsioonidest ilmneb, et varjamatu prioriteet on ikkagi vene keel. Kaanel võib ajakirja pealkiri ju olla eesti keeles suuremas kirjas, kuid juba kaanepöördel olevad andmed on ainult vene keeles, nagu ka valdav osa ajakirja artiklitest. Kõik muu on nähtavalt vaid suitsukate.

Mis asja tegelikult aetakse, selle tunneb kergesti ära autorite sõnakasutusest. Näiteks pealkiri „Vene ja eesti kogukonnad loovad ühist tulevikku Avatud Koolis”. Muidugi on esikohal „vene kogukond” ja teisena see vähem oluline „eesti kogukond”. Igale kirjaoskajale peaks olema ammu pähe raiutud, et eestlased ei ole oma põlisel maal mingi „kogukond”, kes eksisteerib siin võrdsetel alustel mistahes maalt hiljuti sisserännanute gruppidega. Seda arusaama aga asendab riigi finantseeritud ajakirjas hoopis „unistus avatud Eesti ühiskonnast”, kus kõik eestlased on juba lasteaias saanud karastava venekeelse kümbluse, et riigikeelt mittevaldavaid immigrante jumala eest mitte kuidagi traumeerida.

Et asi oleks lõpuni selge, kuulutab toimetus, et „mitmekeelsuse ideoloogia on Euroopa Liidu riikides üldtunnustatud: seda toetatakse nii riikide poliitilisel tasandil kui ka ühiskondlikus sfääris ja see leiab aina enam toetajaid”. Lisatakse, et see ideoloogia on 20. sajandi teise poole võimas teadussaavutus.

Kas kõik said aru? Iga mõtegi sellest, et Eestis võiks vene keele mõju- ja kasutussfäär olla väiksem, on selge tagurlus ja teadussaavutuste ignoreerimine. Eestlased peavad aegade lõpuni õppima massiliselt vene keelt, sest riigikeelega ju Eesti kõigis piirkondades hakkama ei saa.

Venekeelne tulevik

Mul pole loomulikult midagi võõrkeelte oskamise ja varases eas õppimise vastu, aga iga keel on eeskätt praktiline tööriist millekski ja laste eest keelevalikuid tehes peab esmalt püüdma hinnata kaugemat tulevikku, mil neil mingit võõrkeelt vaja võiks minna. Ja ses kontekstis on vene keel mõõdutundetult üle esindatud.

Ministeeriumi statistika järgi näeme, et vene keelt õppis üldhariduskoolis võõrkeelena ligi 50 000 last, saksa keelt aga ainult 12 000 ja prantsuse keelt 4000. Soome ja läti keel paigutuvad aga mikroskoopilistena „muude keelte” hulka. Loomulikult on ülekaalukal esikohal inglise keel (120 000 õppijat), mis on ka tänapäeva maailma paratamatus.

Neid arve tuleks „tõlkida” tulevaste era- ja ärikontaktide hulga keelde. Jätkem kõrvale põhiseadusega vastuolus oleva teesi, et eestlasele on vene keelt vaja oma kodumaal toimetulekuks. Välismaalastega kontaktide hulga poolest ei ole vene keel nüüd ega tulevikus kindlasti number kaks ega isegi kolm.

Nn mitmekeelsuse metoodikud võivad ju unistada, et Rail Balticul vuravas Berliini kiirrongis või Tallinna-Helsingi tunnelis räägivad kõik reisijad omavahel „rahvustevahelise suhtlemise ehk vene keeles”. Või et pärast president Putini surma või troonist loobumist kauges tulevikus hakkavad kõik Venemaa elanikud Eestis suvitama ning jõuluvaheaega veetma. Statistika, riigi välis- ja majanduspoliitiline kurss, taristu­investeeringud jm seda unistust kuidagi ei toeta.

Kui mitmekeelsus ikkagi nii hea ja ideoloogiliselt õige on, siis peaks ministeerium ägedalt võitlema hoopis soome ja läti keele õppimisvõimaluste avardamise eest, sest need on võrreldes argivajadustega häbematult alaesindatud ning heade naabrite suure kasutusväärtusega keelte jätmine ainult iseõppimise hooleks pole kuigi riigimehelik hoiak. Miks peaksime ka tulevikus lätlasega vene ja soomlasega inglise keelt vigaselt purssima? Vastuse saame peagi, sest ministeeriumis valmib aasta lõpul uus võõrkeelte strateegia. Kui otsustada toetuse järgi ajakirjale Mitmekeelne Haridus, näeb haridusministeerium eestlastele ette aina enam venekeelset tulevikku.

Lõpumärkusena väärib meenutamist, et eestikeelne ajakiri Haridus suleti rahapuudusel 2011. aastal ja selle taaskäivitamiseks pole tänaseni initsiatiivi ega raha leidunud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!