Sünnib Eesti esimene teaduskool

22. sept. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Valikaine „Õppimine avastades” ühendab endas bioloogia ja keemia, rõhk on praktilistel töödel. Foto: Sirje Pärismaa

 

California teaduskooli eeskujul on Tartu Forseliuse kool koostöös AHHAA keskuse ja Tartu ülikooliga kasvamas teaduskooliks, kus huvi loodusteaduste vastu kasvatatakse uurimis- ja praktilise õppe kaudu. Ametlikult kannab aastani 2020 kestev projekt nime „Nüüdisaegse õpikäsituse rakendamise väljatöötamine Tartu Forseliuse koolis”, läbi viiakse hulk tegevusi.

Esimese sammuna võttis kool ette õppekavade muutmise. Mullu kaotati kaks õppesuunda ja asendati need valikainetega, mis peaks pakkuma õppeainete integratsioonivõimalusi. Õpetajad said aineid välja pakkuda ja nii sündisid sellised kursused nagu „Robootika ja mehhatroonika”, „Sõbralik tarbimine”, „Loodussõbralik matkamine”, „Loovkirjutamine”, „Õppimine avastades” jt. Iga 6.–8. klassi õpilane saab valida üheksa praktilise suunitlusega aine vahel. Üks aine kestab pool aastat, seega läbib igaüks põhikooli jooksul kuus ainet.

Tundub, et eelkõige meeldib õpilastele teadusesuund, kõige populaarsemaks osutus „Õppimine avastades”. Mõnigi oli endast väljas, kui ei saanud end enam kursusele registreerida, sest grupp oli täis,” räägib õppejuht Kadri Saaremaa. Valikaine grupis on maksimaalselt 15 last.

Õppimine avastades” on segu keemiast ja bioloogiast, rõhk on katsetel ja seoste otsimisel-loomisel igapäevaeluga. Ainekava töötasid välja bioloogiaõpetaja Ester Ojavee ja keemiaõpetaja Sixten Hinnov. Neile on toeks nii teaduskeskus AHHAA kui ka TÜ õppejõud, täiendades õpetajate katsete-ülesannete-meetodite varamut.

Huvitava nurga alt lähenevad, selle peale pole ise tulnudki, ka materjalidega aitavad. Algul käisid õppejõud ka tundides,” selgitavad Ojavee ja Hinnov. Nende valikaine algab ja lõpeb ühise tunniga. Edasi toimuvad tunnid kordamööda.

Oleme teadlased

Õpetajate Leht osales selle õppeaasta avatunnis. Lausa lust oli näha õpetajate duo sünergiat ja teineteise poolelt sõnalt mõistmist. Õpetajate koostöö nakatas ka õpilasi. Rüblikud, kes algul püüdsid tagapingis istuva võõra tähelepanu köita, sukeldusid peagi töösse.

Lastele meeldib katseid teha. Näeme, kuidas mõnigi, kes tunnis pole teoorias just tugev, läheb praktilist tööd tehes särama. Kui saad ise toimetada, on asjal ahhaa-efekt,” räägivad õpetajad.

Katsete käigu ja tulemuste põhjal täidavad õpilased töölehed ja valmib õpimapp. „Oleme teadlased! Kellele sa ilma märkmeteta tõestad, et oled midagi avastanud!” sõnasid õpetajad korduvalt.

Samamoodi juhiti õpilaste tähelepanu sellele, et koduseski majapidamises tehakse sooda, äädika ja teiste ainetega „katseid”, ilma et sellele mõtleks.

Päris põnev oli, mulle meeldib katseid teha,” lausus 7. klassi õpilane Kadri Pahtma tunni lõpus. „Teises klassis tahtsin ma saada keemikuks. Olen õnnelik, et kool selle valikainete värgi võttis. Eelmisel aastal valisin ajakirjaniku tööks valmistumise aine ja matkamise. Tegime kooli ajalehte. Õppisime, kuidas intervjueerida ja küsimusi küsida. „Avastades õppimise” ainesse oli palju tahtjaid. Registreerimine algas laupäeva hommikul kell kümme, paljud siis alles magasid, aga mina olin üleval ja sain ennast kirja panna. Olin nimekirjas neljas!”

Forseliuse kooli direktori Jüri Sasi sõnul on uudse mudeli väljatöötamine sattunud heale ajale. Uueneva õpikäsitusega tuleb hakata uutmoodi õpetama, aga ka õppimisse ja õpetamisse teistmoodi suhtuma. „Õpilane peab varasemast rohkem olema oma õppimise suunaja ja võtma vastutust, otsima vastuseid küsimustele, mitte õpitut niisama üles ütlema, räägib Sasi. „Pöörame tähelepanu „rasketele” loodusainetele. Et need oleks huvitavad, tuleb vähem loenguid pidada, vaid viia õpilasi klassiruumist välja, teha katseid. Õpilased püstitavad probleemi ja otsivad sellele lahendusi.”

Õpilasele suurem roll

Tartu ülikoolilt on teoreetiline tugi, õppejõud jälgivad, et kool oleks metoodiliselt õigel teel ja järgiks õppekava. Õppejõud käivad tunde vaatlemas, et hiljem võrrelda, mis on õpetamises varasemaga võrreldes muutunud. Eelmise õppeaasta algul hinnang oli järgmine: tunnid on igavad, neid juhib õpetaja, õpilase roll on liiga väike. Kriitikat on arvesse võetud ja klassiruumis proovitakse toimetada teistmoodi.

AHHAA keskuselt on õpetajatele tugiisikud, kelle juures nad saavad käia ja arutada läbi, milliseid tunde on keskuses võimalik teha. AHHAA on õpetajaile andnud ka katsete kogumiku ja ootab, et õpetajad seda täiendaksid ning annaksid tagasisidet, kuidas klassiruumis asjad toimivad.

Õpetaja peab tegema süstemaatilist tööd, aga AHHAA-l on teemad efektidele üles ehitatud. Nüüd otsivadki nad kuldset keskteed: kuidas tekitada õpilastes huvi, aga samas säiliks õpetamise metoodiline järjepidevus ja poleks vaid kärtsu ja mürtsu, vaid katsed saaksid teaduspõhise seletuse,” ütleb Jüri Sasi.

Katsete vahendid tulevad kooli õppevahendite rahast, aga õpetajad kirjutavad ka projekte, et vahendeid juurde saada.

Eelmisel aastal tegid lapsed valikaines oma väikese päikesepaneeli, laadisid mobiile selle abil,” räägib õppejuht Kadri Saaremaa. „Praegu mõtlemegi, mida teha tunnis valmistatavate lahedate asjadega. Millisel näitusel need välja paneme, et kogu kool ja vanemad saaksid teada, mida valikaines tehakse. Tahame näidata, mida õpetajad tunnis teevad. Päris ägedaks on läinud!”

Kompimise aasta

Valikainete tunnis on klassis lapsi tavalisest vähem ja saab katsetada mitmesuguseid meetodeid. Saaremaale meeldib, et uut õpikäsitust rakendades on õpetajad hakanud valikainete meetodeid võtma ka tavatundi, kus lapsi on poole rohkem. Õpetajad tahavad jagada oma elamusi.

Üritan praktilisust ja loomingulisust tuua igasse tundi. Ma ei lahterdaks tunde,” ütleb füüsika-, matemaatika-, robootikaõpetaja Peeter Jõeloo. Ta on AHHAA-st saanud näiteid, milliseid katseid teha, milliseid vahendeid on vaja ja on ka keskuses saanud katseid läbi teha. Kui koolil kõiki vahendeid pole, on AHHAA-st suur tugi.

Kui käime lastega seal, saavad nad hea emotsiooni. Tegutsevad,” kirjeldab Jõeloo.

Jüri Sasi meenutab, et AHHAA ju loodigi sihiga pakkuda tuge koolidele-lasteaedadele, et lapsed saaksid teha seal katseid ja tekiks huvi ka koolis midagi samasugust teha. Vahepeal läks AHHAA aga rohkem turismiettevõtteks. Kui aga endine nõukogu esimees Karin Jaanson tuli välja teaduskooli ideega, ütles ka keskuse juht Andres Juur: tuleme tagasi alguse juurde, proovime algul ühe kooliga ja kui läheb õnneks, saame laiendada ettevõtmist teistele koolidele ka. Esimene aasta oligi kompimise aasta.

Sihtmärk on õpilane, kes seaks ise õppimises eesmärgid, võtaks vastutuse ja valiks teadlikult. Et tuleks õpiõhin,” rõhutab Kadri Saaremaa. „Et tuleks huvitavaid uurimistöid, mida saame võistlustele saate. Kui õpilane tuleb rõõmuga kooli, on eesmärk täidetud.”

Sasi osutab California teaduskooli kogemusele. Seal paranesid loodusteaduste õpitulemused, õpilased tahtsid koolis käia ega puudunud enam nii palju kui varem.

Meie lõppeesmärk on jõuda oma kogemuste jagamiseni,” ütleb Jüri Sasi. „Projekt ja mudeli loomine kestab aastani 2020. Muutus võtab palju aega. Õpetajad on harjunud omal moel tundi andma. Aga juba on näha, millise õhinaga lapsed valikaineid valivad.”

 


KOMMENTAAR

Andres Juur

Andres Juur, Teaduskeskuse AHHAA juhatuse esimees:

AHHAA keskus tegeleb käed-külge-tegevustega ja lisaks eksponaatidele on meil ka programmilised tegevused. Olemegi hakanud õpetajatega jagama enda materjale ja oskusteavet. Kui ülikool ja metoodikud annavad teoreetilise baasi – räägi kõlava ja selge häälega, kõigepealt tee sissejuhatus –, siis meie saame aidata sellega, et ütleme: võta kolm kruvikeerajat ja neli meetrit traati. Seega saame anda õpetajaile ülesannete sisu.

Oleme mitu aastat teinud oma majas AHHAA-õpet. Õpilased tulevad ja suuname nad meeskondlikult tööle. Vähendame õpetaja rolli minimaalseks, et panna õpilased üksteist juhendama ja aitama. Jagame neid kogemusi.

Meie huvi on, et Forseliuse kooli mudel poleks vaid ühe kooli ja Tartu-põhine, vaid laieneks. Et saaksime juhendmaterjalid teha kõigile Eesti õpetajaile kättesaadavaks.

Kui Forseliuse kool üritab lausa kooli reformida, siis teadlaste öö raames on meil ports partnerkoole, kes ei reformi ennast, aga kus õpetajad tahavad katsetega koolielu elavdada. Nemad said teadlaste öö jaoks „piibli” – juhendmaterjali mitmekümne katsete-töötubade kirjeldusega, mida tundides kasutada, et odavate ja käepäraste vahenditega avastada loodusteaduslikke nähtusi. Raamatut katsetataksegi nüüd teadlaste ööl. Kui see õpetajaile meeldib ja on kasutatav, siis töötame sellega edasi ja püüame pakkuda tuge ka teistele koolidele. Meie jaoks pole oluline, kas reformitakse tervet kooli, vaid et õpilasteni jõuaksid käed-külge-asjad.

Selles mõttes on Forseliuse kool väga hea näide, et ka ülikool on pundis – saame teaduspõhiselt teada, millised on õpitulemused. Praegu arvavad ja usuvad kõik, et niipea kui annad lapsele võimaluse olla õnnelik, õpib ta kohe paremini. Forseliuse projekt annab tõenduse, kas see ikka teeb asju paremaks.

Projekti alguses oli eesmärk, et õpitulemused peavad jääma samaks, aga motivatsioon kasvama. Kui õpitulemused ka paranevad, siis on see projekt üle ootuste hästi läinud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!