Vasakäärmus võitlustules

29. sept. 2017 Kaarel Tarand kolumnist - 1 Kommentaar

Kaarel Tarand

Keskmiselt kaks korda aastas tellib Eesti rahvaesindus Toompeal pingelisest seadusloometööst lõõgastumiseks endale lõbu ja lusti minutid.

Külla tuleb näitleja. Kõik käib nii, nagu teatrirahval muistsest kombeks. Kord ilmub näitleja naerva, kord nutva maskiga. Murelikke manitsusi tasakaalustab sügisese istungjärgu lõppakordina harrastus- või päriskoomiku kehastatud jõuluvana.

Viimati astus monotükiga kõnepulti läinud neljapäeval Jaak Prints ja seda eksitava pealkirjaga päevakorrapunkti all „Olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed” arutelu”. Selle ürituse olid kehtiva korra järgi päevakorda pannud sotsiaaldemokraadid, kes aga ise ei olnud pealkirjas sõnastatud väidetava probleemi arutamisest huvitatud, vaid kasutasid riigikogu saali puhtalt valimiskampaaniaks.

Et see kavatsus oli kaugele ette näha, ei soovinud sisulist arutelu ka sotsiaaldemokraatide kolleegid muudest fraktsioonidest ja nn arutelu läks juba enne algust täiesti käest ära. Iseenesest süütu näitleja kanti lõunaks maha kui poliitilise võitluse tähendusetu kaasnev kahju. Erinevalt oma neli aastat tagasi etüüdiga „Mis on pildil valesti” pulti pääsenud kolleegist Mari-Liis Lillest ei õnnestunud Jaak Printsil ka üldkasutatava lendlausega end ajalukku jäädvustada.

Juba taasärkamise päevil sündinud müüdi ja praktika järgi on näitlejale Eestis määratud kutsetöö kõrval ka sotsiaalne ja poliitiline roll. Näitleja on moraalne majakas, kanaarilind, ühiskonna au, mõistus ja südametunnistus. Omamoodi paratamatus, sest maailmas levinud tava järgi on ilmaliku ja kõlvatu rahva manitsemine ja meeleparandusele kutsumine ikka kirikuisade võõrandamatu õigus, kuid meil kipuvad papid olema nii riigitruud koogutajad, et neilt kõvemat sõna on mõttetu oodata. Nii peavadki näitlejad asja ära ajama ja poliitikkonnale see väga meeldib, sest näitleja etteaste toimib indulgentsi müügina.

Kui näitleja on rääkinud ja parteilise rahva ära nahutanud, peavad kõik muud linnud noka kinni hoidma, sest sama ilusat laulu sealt ju ei tule. Kaks korda aastas veerandtund patulunastust ja tee on vaba ülejäänud ajal mistahes nurjatuste sooritamiseks. Niisiis, riigi juhtkonda regulaarselt noomiv näitleja on Eesti demokraatia põline omapära. Kahjuks ei tulnud parlamendis jutuks, kas see omapära on pigem oht või väljakutse. Igal juhul sai terve riigikogu oma lunastuse kätte ja võib tervikuna tühja jutuga täidetud tööpäevaga rahul olla.

Omaette küsimus on, kas soovitud tulemuse said ka sündmuse algatajad. Nagu päeva peakõneleja Marju Lauristini paraku ette valmistamata, hüplikust ja teemast mööda etteastest kaudselt välja koorus, on kuskil olemas hea ja õige demokraatia, mille tagavad valijate õiged otsused. Valijad aga on lambad, kes õigete otsusteni pahatihti ei jõua. Mitte ainult meil, vaid terves Euroopas leidub hulgaliselt kodanikke, kes annavad valimistel hääle „äärmustele”, selle asemel et kindlustada Euroopa turvalist tulevikku hääle andmisega „klassikalistele fraktsioonidele”, kes on võimelised „rahulikult, teksti tasemel arutlema”. Need kodanikud Lauristini arvates „poliitikast palju ei tea ja seda ei jälgi” ning on ärakasutatavad, sattuvad paanikasse, ühesõnaga – hääletavad valesti. Kurjuse jõud muidugi ei maga ning vallandavad „pimedate emotsioonide laine”.

Kui keegi oleks Marju Lauristini ette peegli pannud, oleks ta võib-olla märganud, et rääkides „äärmustest” kõneleb ta põhiliselt iseenda grupeeringust ehk sotsiaaldemokraatidest. „Kui on keskpaik, on ka äärmused”, ütles ta. Äärmuslasi valivad inimesed, kellel „ongi põhimõtteliselt vihameelne hoiak mistahes asja vastu”. Et Eesti poliitikas valitseb endiselt (olgugi aegunud ja kasutu) teljefetiš, siis peab vaatama, kes siis parema ja vasaku teljel äärtes asuvad. Ja oh üllatust, kõige vasakpoolsem, see tähendab, ühe otsa äärmine ehk äärmuslik jõud on sotsiaaldemokraadid.

Kui Lauristin tahab skaala teisest otsast äärmiseks peetava EKRE maha lõigata, siis keskel tasakaalu säilitamiseks peaks sama pika jupi ju ära võtma ka tema enda jalge alt. Sel viisil võiks psühholoog Lauristini kõnest välja lugeda teatud suitsidaalsust. Veel 10−15 aastat tagasi olid Eesti sotsiaaldemok­raadid tuntud kui Euroopa parempoolseimad. Kuna keskel oli liiga tihe, siis on samm-sammult liigutud ääre poole ja seda enam asjaolu tõttu, et seal valitses tühjus, kuna endised kommunistid Eestis hajusid laiali kõigisse Eesti erakondadesse ja tugevat iseseisvat äärmuslikku vasakjõudu ei tekitanudki.

Ja veel üks väike vastuolu. Eesti erakondadesse kuulub ligi 60 000 inimest ja kombeks on rääkida erakondadest kui „rahvaparteidest”, massiorganisatsioonidest. Üldise veendumuse kohaselt on noored radikaalsed ja vanad alalhoidlikud. Eesti parteide ealist läbilõiget vaadates ilmneb aga, et kõige eakam liikmeskond on just EKRE-l (28% liikmetest on vanemad kui 70 aastat) ja isegi e-riigis ei ole äärmuslus raukade leib. Eesti keskmisest (17% täisealistest elanikest on vanemad kui 70 aastat) vanem liikmeskond on ka Keskerakonnal (24%) ja sotsiaaldemokraatidel (18%). Teravust, äärmuslikkust peaks pigem otsima Reformierakonnast, mille liikmeskonnas on eakate osakaal vaid 7%. Aga näe, nemad istuvad mõnusasti ja ohutult tsentris ja poliitiikateooria ei paista kehtivat.

Et demokraatlikku ühiskonnakorraldust peab pidevalt arendama, on päevselge. Aga võimatu on seda teha sotside pakutud viisil, kus sisuliselt püstitati küsimus ainult iseenesele: kas tormata kollektiivselt üle kaljuserva, et vabastada ühiskond kohutavast vasakäärmuslusest või siis elada ise, aga hoiduda seejuures teiste ellu sekkumisest. Kui see pähkel on ära puretud, võib riigikokku järgmise näitleja kutsuda.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vasakäärmus võitlustules”

  1. Valgustaja ütleb:

    Ajalugu kulgeb mööda spiraali. Kui Kaarel olnuks kümme või rohkem aastat varem sündinud, siis oleks tema kogemused töömeheelust ENSV ajal oluliselt laiendanud tema maailmapilti ja seoseid kapitalistliku ühiskonnakorraga.
    Aga Riigikogus aset leidnud järjekordset farssi iseloomustab Kaarel täpselt ja ilmekalt.
    Praeguse, väga avatud ja puutetundliku sotsiaalmeediakanalitega üleküllastunud ning gobaalsete huvidega pikitud imperialistliku maailmakorralduse puuduseks on konservatiivsete väärtuste vastu suunatud rünnakud, milles kasutatakse häbematult ära kultuuriinimesi. Teatud hüvede või staatuse eest ostavad nad endale indulgentsi ja kuulutavad müüjatele vajalikku tõde.
    Kui oli eelmine riigikord ja Moskvas taheti vastu võtta meie kestmisele vaenulikke otsuseid, olid eesliinil just kultuuriinimesed!Aga praegu?
    Need näited tõestavad rahvale, et kõik on müüdavad, ideed ja aated ei loe rahamaailmas enam suurt midagi!Kultuuriinimesed ei sekku ühiskonna valupunktidesse!
    Ja sellest on suur kahju – kus on need eeskujud ja eesmärgid, mis aitaksid väikesel rahval kestma jääda ja oma keelt säilitada?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!