OPL MANG

Bistrateegilised kontrollijad teismeeas

6. okt. 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Foto: Panthermedia / Scanpix

 

Teismeline on äärmiselt konformistlik, endasuguste hulgas allub ta kuulekalt sellele, mida ta eakaaslased õigeks peavad. Tekib küsimus, miks on agressiivsed lapsed sotsiaalselt kesksel positsioonil ja lugupeetud?

Inimloomuse üks põhivajadusi on soov kuhugi kuuluda.

Meie kuuluvusvajadus on kultuuriülene konstant, mitte ratsionaalne nähtus,” kirjutab Simon Sinek oma raamatus „Esmalt küsi „Miks?””. Me saame selle tunde kätte siis, kui meie ümber on inimesed, kes meie väärtusi ja uskumusi jagavad. Et sellesse gruppi kuuluda, peab olema nagu kõik teised.

Teismeline on äärmiselt konformistlik, endasuguste hulgas allub ta kuulekalt sellele, mida ta eakaaslased õigeks peavad. Rühma kuulumisest tulenev turvatunne on teismelistel lausa kombatav.

Teatavasti algab igas kollektiivis rollide diferentseerumine ja tekib hierarhia, kus liider kehastab mingit sümbolit või ideaali, kellega tahetakse sarnaneda. Liidriks olemine tähendab seda, et teised sulle vabatahtlikult järgnevad. Mitte sellepärast, et nad peavad, vaid sellepärast, et nad ise tahavad.

Liider loomaühiskonnas

On teada, et näiteks kanade ühiskonnas valitseb range hierarhia. Kanad teavad, kes on boss. Need, kes on sotsiaalselt kõrgemal positsioonil, omavad eelisõigust toidule. Nii on kodulindudel kindlalt väljakujunenud söömisjärjekord.

Oxfordi ülikooli professor ja Nobeli preemia laureaat Niko Tinbergen kirjutab oma raamatus „Uudishimulikud looduseuurijad”, et ka loomariigis on nii, et kuigi kari kardab kõige tugevamat, tahab ta lasta ennast liidril juhtida.

Inimlikes mõistetes väljendatuna suhtuvad karja liikmed liidrisse ühel ajal nii kartuse kui ka poolehoiu, kuulekuse ja tähelepanuga ning arvatavasti on sellelaadne ka koera suhtumine oma peremehesse.”

Tinbergen võttis osa ühest Gröönimaa ekspeditsioonist, kus tal oli võimalus jälgida veokoerte käitumist. Koera­kari elas oma peremehe maja juures vabaduses ega jooksnud sealt talvel mitte kunagi kaugele. Iga kari kaitses üksmeelselt oma territooriumi. Üksmeel ühiste huvide kaitsmisel oli seda silmatorkavam, et tavaliselt polnud karjakaaslased üksteise vastu üldse mitte sõbralikud. Ja häda sellele, kes ei alistunud sisemisele hierarhiale. Igaüks teadis kibedatest kogemustest, kellele ta teed peab andma ja keda võib kartmatult kiusata. Karja juhi urisemisest oli küllalt, et kõik teised põgeneksid või taanduksid.

Närune oli aga kõige nõrgema koera elu, oli selleks siis isane või emane koer, kes alluvusastmelt oli kõige madalam,” kirjutab autor. „Saba jalge vahel, hirmunult kaaslaste poole kõõritades, hiilis ta teistest kindlale kaugusele, julgemata kondikestki suhu võtta, kui veel keegi teine võis selle vastu huvi tunda.”

Ta oli hirmul ja kartik ka jooksuajal, kui julges mõnele emasele läheneda. Ainult ühisel rünnakul naabrikarja vastu paistis ta end vabalt tundvat.

Eskimod teavad üht-teist oma koerte sotsiaalsetest suhetest ning ei pane kunagi karja juhti temale alluvuselt järgmise koeraga kõrvuti kelku vedama. Nad teavad, et tugev koer ei hakka siis ühelgi juhul vedama. „Gröönimaal tahavad juhtkoerad enda kõrval näha enamasti oma lemmiknaist ja häda sellele koerale, kes nende vahele juhtub,” kirjutab Tinbergen.

Ta pani tähele, et mõnes asjas on eskimod sama taipamatud nagu paljud koerapidajad teistes maades. Nii katsusid nad lahutada võitlevaid koeri ründajat lüües. Harilikult oli aga kallaletungijaks hierarhias kõrgemal seisev koer, kes selle eest tasus oma vastasele kahekordse raevuga. Õigem olnuks koerad võitlema jätta või siis aidata tugevamat, et nõrgem taipaks kiiremini, kus ta koht on. „See aitab edasisi kaklusi ära hoida,” usub autor.

Mõõdupuuks populaarsus

Tänapäeva keskmisel põhikooliõpilasel on eakaaslastega iga päev 299 suhtlus­episoodi,” kirjutavad Bronson ja Merryman. „Mida rohkem aega eakaaslased koos veedavad, seda tugevam on sisemine sund jõuda kogukonnas kõrgele positsioonile, mille tulemuseks on vaenulik rivaalitsemine.”

Kansase ülikooli professor Patricia Hawley järgi kasutavad liidrid oma tahtmise saamiseks nii prosotsiaalseid kui ka antisotsiaalseid taktikaid. Teisi pannakse oma korraldusi täitma kas lahke ja sõbraliku käitumise või ähvardamise, narrimise ja vägivallaga. Ei ole nii, nagu tavaliselt arvatakse, et arenenud prosotsiaalse käitumisviisiga laste antisotsiaalsete aktide määr on väike, ja vastupidi. Hawley uurimistöö näitab, et ühed ja samad lapsed vastutavad nii hea kui ka halva eest.

Nad on lihtsalt sotsiaalselt toimekad ja paiknevad kõige toimuva keskel,” ütleb Hawley.

Nad näevad, et õigesti kasutatuna on lahkus ja julmus võrdselt tõhusad võimu tööriistad. Nad on teiste jaoks atraktiivsed, sest muudavad elu huvitavaks. Nad on populaarsed ja meeldivad ühtviisi nii lastele kui ka õpetajatele. Viimaste silmis on nad meelepärased ja tasakaalukad. Bistrateegikud on edukad nii koolis kui ka väljaspool kooli.

See tähendab, et levinud arusaamale, mille järgi agressiivsuse põhjused on konfliktne kodu, kehaline karistamine, vägivaldsed telesaated ja kaaslaste poolt tõrjumine koolis, lisandub midagi ootamatult uut. Ja nimelt: suurt osa õelutsemise, julmutsemise ja piinamise juhtudest, mis koolides toimub, pole algatanud need, keda harilikult halbadeks lasteks peetakse. Kaaslastele mõõdavad karistusi välja hoopis toredateks peetud populaarsed õpilased.

Sotsiaalteadlased hakkasid populaarsuse ja agressiivsuse vahelist seost uurima alles eelmisel kümnendil. Leiti seos populaarsuse ja alkoholi tarbimise vahel – populaarsed lapsed tarvitavad teistest rohkem alkoholi ja mõnuaineid. Populaarsus seostus ka suhte­sisese agressiivsusega.

Nikki Crick Minnesota ülikoolist tõestas, et tüdrukud võivad olla täpselt sama agressiivsed kui poisid – nad kasutavad pigem suhtesisest agressiooni. Võib olla, et mitteagressiivsetel lastel jääb lihtsalt puudu taibukusest ja enesekindlusest, mille abil end maksma panna.

Nüüd on hakatud tunnustama seisukohta, et suurem osa agressiivsusest teenib ülemvõimu kehtestamise huve, et teisi kontrollida ja oma staatust kaitsta. Enamik agressiivseid akte nõuab õnnestumiseks äärmiselt häid sotsiaalseid oskusi ning tähistab last, kes on sotsiaalselt taibukas, mitte sotsiaalselt hälbiv. Pead olema sotsiaalselt intelligentne, et oma suhtevõrgustikku meisterlikult juhtida.

Agressioon tekib, kui noorukiea alguses iseennast avastatakse.

Nad õpivad, kuidas olla lahe ja teisi inimesi veedelda,” ütleb Antonius Cillessen Connecticuti ülikoolist.

Kui kaaslased tunnustavad teise löömist, temalt asjade äravõtmist, narrimist jms, siis on vahetu tunnustus äärmiselt võimas asi ja vanemate õpetus jääb sellele alla. Agressorit premeeritakse aukartuse, lugupidamise ja mõjuvõimuga. Miks see nii on? Miks on agressiivsed lapsed sotsiaalselt kesksel positsioonil ja lugupeetud?

Patricia Hawley arvates on see nii kahel põhjusel.

Esiteks, see näitab valmisolekut täiskasvanuid trotsida, mis annab tegijale sõltumatuse aupaiste ja muudab ta olemuslikult vanemaks. Need on aga teismeliste seas äärmiselt ihaldatud omadused. Kes täidab vanemate reegleid, on ju memmekas.

Teiseks, enamik teadlasi peab prosotsiaalset ja antisotsiaalset käitumist üheainsa mõõtme vastasotsteks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!