OPL MANG

Enesetunnetuse tee

27. okt. 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

 

Inimese kõlbeline areng on tema enda jõupingutuste tulemus. Kõlbeline areng ei ole aga võimalik, kui inimesel puudub pieteeditunne, kui ta peab iseennast kõige kõrgemaks ja suuremaks.

Inimorganism kui iseregulatiivne süsteem on suletud süsteem. Nagu tõestab immunoloogia, tunneb organism eksimatult ära oma rakud ja tõrjub võõrad. Inimene vaimse olendina on aga avatud ja kutsutud üha täiuslikumale enesetunnetusele.

Et paljud inimesed ei jõua sisemise vabaduseni, kõlbelise enesetunnetuseni, seda näitavad mitmed moraali­uuringud. Inimese arengusfääre ja arengu loogikat võime illustreerivalt kirjeldada järgmiselt:

0−7 aastat – tormiline psühhomotoorika areng (kehaline sfäär),

7−14 aastat – tunnetuslik areng (kognitiivne sfäär),

14–21 aastat – enesetunnetuslik areng (kõlbeline sfäär, st sisemise väärtusmaailma väljakujunemine).

Psühhomotoorse arengu toit

Et inimene vajab ellujäämiseks toitu, on igaühele ilmselge. Ja kui palju häid õpetusi ja teaduslikke teooriaid on välja töötatud tervislikust toitumisest, lähtudes meie keha kui organismi vajadustest!

Psühholoogiateadus on väga hästi läbi töötanud meie bioloogiliste ehk füsioloogiliste ehk sünnipäraste vajaduste süsteemi. Peale söögi on inimesele vaja ka puhkust (und), riideid kaitsmaks keha sooja või külma eest, eluaset ehk katust pea kohale jms. Need on bioloogiliseks ellujäämiseks hädavajalikud. Mida rohkem on takistusi nende tarvete rahuldamiseks, seda võimukamalt nad meid taga sunnivad.

Füüsiline areng ei tähenda mitte ainult organismi ellujäämist ja kasvamist, vaid ka meie psühhomotoorika arenemist, mitmesuguste konkreetsete oskuste ja vilumuste kujunemist, mis tagavad elus toimetuleku. Psühhomotoorika „toit” on selliste oskuste väljakujundamine, nende õppimine.

Inimese kehaliseks arenguks vajalik toit on nii või teisiti „silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav”; vajakajäämised ei tulene mitte sellest, et me ei tea, kuidas peab, vaid et meil ei jätku ressursse – neid ei jagu kõigile ühesuguselt. Suured kõrvalekalded optimumist on inimesele kahjulikud ja takistavad arengut.

Tunnetusliku arengu toit

Inimene vajab toitu, et intellektuaalselt, mõistuslikult kasvada. Mõistuslikuks tegevuseks vajalik „aparatuur” on inimesel sünnipäraselt olemas, omapärase peitestruktuurina ehk „puhaste mõistusvormidena” vajavad nad elluäratamist ja töölerakendamist. Läbi aegade on see olnud kooli kui selleks otstarbeks loodud institutsiooni ülesanne. Intellekt või mõistus edeneb tunnetuslikult, õppides tundma maailma, inimesi ja jumalat. Selline on näiteks Baconilt pärit liigitus.

Meile, lausmaterialismi vaimus üleskasvanutele, on jumalaga seotu (liiati, kui seda intellektiga seostada) ilmselt võõras ja tundmatu. Ja ometi on religioon (usk jumalasse) ja teoloogia (teadus jumala sõnast) niisama vanad kui inimkond. Tõed, milleni jõuti ligi tuhat aastat kestnud keskajaks nimetatud perioodil, on tänapäeval jäänud kitsa spetsialistide ringi teada või kiriku kuulutada. Sellest hoolimata peitub igaühe mõistuses endas vajadus nende tõdede tunnetamiseks. Kust saab mõistus toitu, kui perekonnas puudub vastav traditsioon ja kui kooliõpetus arvab siin vastuollu sattuvat igaühe vabadusega?

Enesetunnetusliku arengu toit

Kanti käsituse kohaselt on see arengusfäär kättesaamatu teadusele, küll aga avatud kunstile ja religioonile. Enesetunnetuse „peegel” on teised inimesed. Lugegem, mida on meile öelda Artur Alliksaarel.

Ja siiski ei saa keegi jõuda õige eneseteostuseni, minnes eneseteostuse teed. Iga üksik inimsaatus on kas otseselt või kaudselt seotud inimsoo üldise arengukäiguga ja see omakorda kunsti omaga. Kunst nagu religioongi on inimhinge tähtsaimaks kasvatusvahendiks. Temas kätkeb meie igipürgimuste ürgmotiiv: vajadus ta järele on kindlalt suletud meie kromosoomide fülogeneetilisse ahelasse.”

Psühholoogias räägitakse sotsiaalsetest ja enesetunnetuslikest tarvetest, st vajadusest kuuluda teiste hulka, olla aktsepteeritud sinu jaoks „tähtsate teiste” poolt ja armastuse vajadusest. Ja jälle on kirjanik see, kes suudab tabavalt jõuda asja tuumani. Dostojevskilt pärineb ütlus, et maailm ilma armastuseta ongi põrgu.

Inimese kõlbeline areng on tema enda jõupingutuste tulemus.

Inimene, nii nagu meie teda tunneme, ei ole lõpetatud olend: et loodus arendab teda vaid teatud punktini ja siis jätab ta kas omaenese jõupingutuste ja vahendite abil edasi arenema või elama ja surema niisugusena, nagu ta sündis, või degenereeruma ja kaotama arenemisvõimet. Inimese evolutsioon … tähendab teatud seesmiste kvaliteetide ja joonte arengut, mis harilikult jäävad välja arendamata, ja ei suuda areneda iseenesest,” ütleb kirjanik P. D. Uspensky.

Kõlbeline enesetunnetus tähendab sisemise väärtusmaailma järk-järgulist ülesehitamist. Inimese kasvades toimuvad tema arusaamades ja tõdedes kvalitatiivsed muutused. (Mitte nii, nagu peaks ka täiskasvanud inimese arusaam jumalast olema samasugune nagu väikesel lapsel: istub seal kusagil kõrgel taevas pilve peal …) Usk ei ole teoreetiline seletamine, sest jumala mõistet ei saa analüüsida formaalse loogika järgi nagu mõnd objekti.

Kõlbeline areng ei ole võimalik, kui inimesel puudub pieteeditunne, kui ta peab iseennast kõige kõrgemaks ja suuremaks. Peeter Põld hoiatab selle eest, kui kaovad ideaalid. Tsiteerin: „Pieteedita ei ole ühiskonda: ta on üks sügavamaid kasvatuse ja kultuuri alustest. Kus tema puudub, tekivad vastandid − jultumus, häbematus, täielik vastuvõtmatus kõlbelistele mõjutustele. Pieteeti äratada suudab ainult see, kes seda ise tunneb. Kes ei pea mingit asja kõrgeks, kellele pole miski püha, kes teeb kõik pilke ja oma vaimuteravuse katseobjektiks, see ei kasvata lugupidamist, see kaotab selle ka ise.”

Suurimad mõtlejad antiigist tänapäevani on mõistnud üheselt, et inimene ei ole eesmärk omaette mitte sellisena, nagu ta on, oma loomulike kalduvuste ja õnneihaga, vaid sellisena, nagu ta peaks olema: eesmärgiks iseendas on täiuslik inimene, intellektuaalne ja kõlbeline täiustumine.

Juba Sokrates ütles väga selgelt, et vaimseid hüvesid ei saa anda valmiskujul ühelt isikult teisele. Nad avastatakse ja omandatakse otsinguis, iseennast ja teisi uurides, „hinge eest hoolt kandes”. Keeldumine selliseist otsinguist on võrdväärne keeldumisega elust, arvasid antiigi targad.

Kõik elusolendid peale inimese on oma arengus kinni umbteel

Nad ei pääse kaugemale, kui nende arenguliin seda lubab − nad on kinni oma bioloogilises ettemääratuses. Vaid inimene saab ja peab välja jõudma oma vaimse (intellektuaalse ja kõlbelise) Minani. Vaid inimene on kutsutud ületama oma bioloogilist määratletust, vaid inimesele on tee lahti vabadusele.

Looduses ei ole vabadust, kõik liigub vääramatute seaduste järgi. Vaimsuse, sh kõlbluse eeldus on vabadus, füüsilise kausaalsuse katkimurdmine. Vabadeks saame iseenda tühjuse täitmisega, omaenda vaimse Mina ülesehitamisega.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!