OPL MANG

Kas siis selle maa keel ei kutsugi enam ülikooli?

20. okt. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Viimastel suvedel on TÜ eesti keele õppejõud olnud lootusrikkad, sest eesti ja soome-ugri keeleteadust on soovinud õppida 80–90 noort. Paraku on sügisel jõudnud koolipinki vaid paarkümmend tudengit.

2014. aastal oli täielik katastroof, sisseastunuid vaid 17. Siis läks paariks aastaks veidi paremaks, aga nüüd on õppijaid taas vähe,” kurdab TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja professor Renate Pajusalu. Avaldusi laekus 78, kohti oli 32, õppima jõudis 20 noort. Parem polnud olukord ka mullu, kui 93 avalduse esitanust asus õppima 31, ning tunamullugi (92 soovijat, 32 sisseastunut).

Õppejõud pole uurinud, kuhu üliõpilaskandidaadid kaovad, aga üldine arvamus on, et lähevad mainekamatele erialadele, kus on lootust tulevikus suuremat palka saada.

Üha rohkem räägivad õppejõud ka sellest, et mõne aasta eest rakendunud tasuta õpe on toonud kaasa olukorra, kus mõned erialad võtavad väga palju tudengeid vastu ja „söövad” teiste kohad ära.

Ajal, mil juurasse võeti vastu 30 tasuta üliõpilast ja ülejäänud tasulisse, tuli meile rohkem ja tugevamaid noori,” toob Pajusalu näite.

Mille kasuks siis noored valiku langetavad?

SAIS-i andmetel loobus neli noort inglise keele ning kolm õigusteaduse ja eripedagoogika kasuks, valiti veel ajakirjanduse, bioloogia, kirjanduse, majandusteaduse, romanistika eriala. Loobunutest 29 asus õppima Tartu ülikooli ja 23 valis mõne teise õppeasutuse (enim TLÜ ja TTÜ).

Õppekavadel, kus vastuvõtu alus on ainult riigieksam, ongi kandidaatide, aga tihti ka loobumiste hulk suurem,” märgib TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna arendus- ja kommunikatsioonijuht Liis Saar. „Eesti ja soome-ugri keeleteaduse õppekavale võetakse vastu eesti keele riigieksami alusel ning paljude kandidaatide jaoks ei ole see eriala esimene valik. Kuna aga eesti keele riigieksami näol on tegemist vastuvõtuks sobiva standardiseeritud eksamiga, ei plaani ülikool praegu selle õppekava vastuvõtutingimusi muuta.”

Pole vaid koma

Lahates emakeele õppimise vähest populaarsust, toob Renate Pajusalu veel ühe põhjuse: ühiskond peab eesti keelt küll sõnades oluliseks, kuid ei saada aru sellest, et keelega tuleb ka tegelda.

Ei aita sellest, et anekdoote räägime emakeeles. Kultuurkeel ei püsi, kui seda ei uurita ega õpita,” sõnab Pajusalu.

Ja veel: ega gümnasistid päris täpselt teagi, mida eesti keele õppimine ülikoolis endast kujutab. Kuigi õppejõud populariseerivad eriala agaralt, korraldavad koguni nelja olümpiaadi ja eesti keele päevi ning käivad pidevalt koolides, on keskmisel kooliõpilasel tunne, et eesti keel tähendab koma ja suurt algustähte.

Peaksime koolitama õpetajaid nii, et nad saaksid emakeele õppimise praktilist väljundit praegusest rohkem õpilastele näidata,” ütleb Renate Paju­salu. „Meie õppes on palju uut ja huvitavat, uurime näiteks kirjutamisprotsessi. Töötame palju digilahenduste ja arvutiga, loomisel on digihumanitaaria keskus. Tahame, et tulevane üliõpilane saaks aru: meil on võimalik olla vanamoodi humanitaar, aga teha ka digimeetoditega keeleteadust.”

Renate Pajusalu möönab, et samas võib olla just see takistus, et eesti keele õpe jääb n-ö pärishumanitaariast veidi kaugemale. Tõelised reaalid lähevad IT-d õppima. Kes tahab saada luuletajaks ja kirjanikuks, valib kirjanduse.

Kirjanduse ja kultuuriteaduste eriala ongi olnud viimastel aastatel märksa popim. Avalduse esitajaid on 100–120 ja enamasti saadakse kohad täis.

Bakalaureuseastmes jäi päris palju hea ettevalmistusega üliõpilaskandidaate vastu võtmata,” lausub kultuuriteaduste instituudi juhataja professor Ülo Valk. „Kahjuks jäi aga magistriastmes mitmeid õppekohti täitmata, mis on Humaniora õppekavade puhul üsna tavaline, kuid teeb meid kahtlemata murelikuks.”

Ka eesti ja soome-ugri keeleteaduse magistriõppes ei saadud esimest aastat kohti täis. 14 kohale oli 17 kandidaati, õppima asus 12.

Magistriastmes saab valida ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala.

Renate Pajusalu sõnul õhutavad õppejõud juba bakalaureusetudengeid võtma õpetajakoolituseks vajalikke aineid. Õpetajaks õppima tuleb tudengeid ka kirjanduse erialalt, aga sisseastujaid ikkagi napib. Tänavu oli neid 11, mullu 12 ja 2014. aastal vaid viis.

Ülo Valk täheldab, et ehkki Bologna õppesüsteem soosib pärast bakalaureu­seõpet erialavahetust, on keele ja kirjanduse õpetajaks saamisel hädavajalik filoloogiline aluspõhi. See piirab kandidaatide ringi. Et ühiskondlik ootus ja edulootus suunab 21. sajandi noori pigem praktiliste erialade poole, nagu inseneriteadused või IT,  on vaja jõulisemalt ja süstemaatilisemalt tegutseda, et ühiskond saaks paremini aru Humaniora väärtustest ja vajalikkusest.

Vaid avatud ülikool

Emakeeleõpetajaks õppima asujaid tabas tänavu uuendus – esimest aastat oli vastuvõtt ainult avatud ülikooli, kus õppetöö toimub üle nädala kahel päeval, sihtgrupiks juba töötavad õpetajad. Palju on iseseisvat tööd ja vähe kontakttunde.

Emakeeleõpetuse dotsendi Helin Puksandi sõnul kannatab seeläbi tudeng, kel tuleb rohkem ise õppida. Koos õppides tekkiv sünergia jääb ära, suurem on ka läbipõlemise oht, kui hariduseta ja pedagoogikat mittetundev inimene läheb ilma praktikata kohe kooli. Ja kas seegi eriala päästerõngas on, kui peagi saavad töötavad õpetajad otsa?

Tänavu avati lühike õpetajakoolituse kava neile, kel juba on magistrikraad. Õppurite seas on doktorikraadiga Krista Mihkels, kes teinud varem teadust TÜ suulise ja arvutisuhtluse laboris.

Asusin õpetajaks õppima, et teha teoks oma ammune unistus – saada õpetajaks,” räägib Krista Mihkels, kes töötab teist aastat Melliste algkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. „Seni ei ole ma oma otsust kahetsenud. Õpetaja töö on küll väga intensiivne, kuid toob mu ellu palju rõõmu. Olen õnnelik – minu töö nii teadlase kui ka õpetajana on alati olnud loominguline ja tähenduslik.

Mihkelsi arvates tuleks eesti keel ainena noorte jaoks juba põhikoolis ja gümnaasiumis huvitavaks teha. Praegu see kahjuks alati nii ei ole. Noored peaks saama kogemuse, et inimkeel on midagi enamat kui pelgalt õpikust tuttavad lauseliikmed, -tüübid ja keelereeglid.

Need kokkuleppelised reeglid on edukaks toimetulekuks oluline omandada, kuid vaevalt tekitavad õige-vale skaalal hinnatavad reeglid huvi inimkeele kui sellise vastu,” ütleb Mihkels. „Lisaks võiks õpilased saada ettekujutuse keele põhiolemusest, keeleteaduse eri harude uurimistulemustest ja kasutusvõimalustest, suulise ja kirjaliku keele erinevustest. Mina avastasin alles ülikoolis, kui põnev ja lõputult palju võimalusi pakkuv eesti keele uurimine olla võib. Loodan väga, et praegu üldhariduskoolis õppivate noortega see nii ei lähe.”

Renate Pajusalu sõnul on ka Helsingi ülikoolis soome keele tudengite arv vähenenud. On üldine suundumus, et emakeeleõpe pole populaarne. Kuid Tartu ülikool pole veel püssi nurka visanud.

Peame koolitama õpetajaid, kes viivad kooli teadmise, et emakeel on maailma kõige huvitavam nähtus,” arvavad Helin Puksand ja Renate Paju­salu. Ja veel: enamasti räägivad noored, et neid on kõige rohkem mõjutanud emakeeleõpetaja. Nii et kes tahab mõjutada noori, õppigu emakeeleõpetajaks.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kui eesti keelt ja kirjandust õpetataks taas ühe õppekavana, kas see tooks rohkem noori õpetajaks õppima?

 

Ülo Valk, TÜ kultuuriteaduste instituudi juhataja, professor:

Ma ei usu, et institutsionaalsed ümberkorraldused, nagu näiteks eesti filoloogia taasühendamine, võiks noori õpetajaks meelitada. Pigem aitab kaasa juba gümnaasiumist saadud positiivne häälestus kooli kui keskkonna suhtes ja inspireeriv mõju, mida suurepärane õpetaja noorele inimesele kaasa annab. Niisamuti võiks Humaniora edendamisele kaasa aidata gümnaasiumide ja ülikooli praegusest tihedam läbikäimine, mis tutvustaks ülikooli kui vaimselt rikastavat keskkonda. Kindlasti on nii kool kui ka ülikool muutunud varasemast avatumaks ja põnevamaks, aga kokkupuuteid pole ehk piisavalt. Humaniora valdkonda seob koostöö Tartu Tamme gümnaasiumiga ja näengi just tihedas koostöös koolidega seda abinõu, mis võiks meile tuua pühendunud üliõpilasi, kelle huvi ei rauge pärast bakalaureuseastme läbimist, vaid kelle hulgast kasvaks välja neidki, kes soovivad kooli tagasi pöörduda.

 


KOMMENTAAR

Kristel Kevvai, TÜ eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala üliõpilane:

Rohkem kui kolm aastat tagasi õppima tulles olin kindel, et magistrikraadi omandan eesti keele ja kirjanduse õpetaja õppekaval. Mulle oli see selge juba kuus aastat tagasi gümnaasiumiõpingute ajal.

Kirjandus ja veel rohkem eesti keel on mulle südamelähedased olnud kogu aeg. Põhikoolist alates hakkasid seda märkama ka mu õpetajad, kes suunasid mind konkurssidele ja üritustele, mis aitasid huvile oluliselt kaasa. Inimesed mu ümber ütlesid tihti, et õpetajaamet on just mulle.

Õpetajaamet nõuab palju töötunde ja emotsionaalset laengut. Ometi peab tõdema, kui palju väärtuslikku see elukutse tagasi annab. Usun, et just õpetajatel on suurepärane võimalus kujundada tulevikku. Näha potentsiaali seal, kus see peidus on, ja seda hea eesmärgi nimel ning enda südamesoovi najal edasi arendada. Seda on võimalik teha vaid siiras usus, et mõni õpilastest, keda süvendatult juhendatakse, ka sellele teele jääb.

Soovin, et jätkuks õpetajaid, kes oskavad leida ja juhendada õpilasi, kellele emakeelt ja kirjandust, aga ka teisi aineid lähemale tuua. Andke noortele huvilistele võimalus näha keele ja kirjanduse eri tahke. Ülikooli ülesanne peaks olema seda leitud tunnet ja motivatsiooni hoida ning kasvatada, mitte vähendada.

 


SISSEASTUNUD

 

Bakalaureuseõpe

Eesti ja soome–ugri keeleteadus

  • 2017 – 20
  • 2016 – 31
  • 2015 – 32
  • 2014 – 17
  • 2013 – 30

 

Magistriõpe

Eesti ja soome-ugri keeleteadus

  • 2017 – 11
  • 2016 – 18
  • 2015 – 16
  • 2014 – 16
  • 2013 – 13

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja

  • 2017 – 11
  • 2016 – 12
  • 2015 – 15
  • 2014 – 5
  • 2013 – 15

 

TLÜ

Bakalaureuseõpe

Eesti filoloogia

  • 2017 – 26
  • 2016 – 39

 

Magistriõpe

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja

  • 2017 – 12
  • 2016 – 8

Eesti keele kui teise keele õpetaja

  • 2017 – 8 
  • 2016 – 5

 

Allikas: TÜ ja TLÜ


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!