LGBT+ õpetajana koolis

13. okt. 2017 Maret Ney Eesti LGBT ühingu haridusspetsialist - 10 kommentaari

Maret Ney

Kui õpetaja tuleb kapist välja, võidab sellest kogu kool. Kooli juhtkond ja kogu koolipere võiks laiemalt astuda reaalseid samme, et kool oleks turvaline kõigile.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on käesoleval õppeaastal Eestis ligi 15 000 õpetajat. Kuna väidetavalt on ühiskonnas LGBT+ (lesbi, gei, bi, transsooline või mõnda teise seksuaal- või soovähemusse kuuluja – toim) inimesi umbes neli protsenti, on meil ilmselt ligi 600 LGBT+ kogukonda kuuluvat õpetajat.

Tean ka ise mitmeid LGBT+ kogukonda kuuluvaid õpetajaid ning olin seda pikalt isegi, kuni põlesin läbi ja valisin ümberõppe. Mind on jäänud aga painama küsimus, kas minu läbipõlemisel oli seos LGBT+ kogukonda kuulumisega.

Miks põleb LGBT+ kogukonda kuuluv õpetaja läbi?

Töötasin õpetaja, klassijuhataja, uurimistööde koordinaatori ja juhendaja ning ringijuhendajana. Rääkisin kaasa kooli arengus, aitasin koostada ja muuta paremaks kooli dokumente ja tegin kolleegidele koolitusi. Kuulasin kannatlikult ära naljad oma seksuaalse identiteedi kohta ega teinud välja, kui mõni kolleeg mulle meest leida üritas. Püüdsin ikka olla abivalmis ja positiivne, ühesõnaga hea kolleeg. Täiendasin end pidevalt ning tegin töö kõrvalt vabatahtlikku tööd. Ega muuks eriti aega jäänudki.

Seos minu läbipõlemise ja LGBT+ kogukonda kuulumise vahel oli otsene. Jah, õpetajate töökoormus ongi määratu. Aga minu puhul mängis kaasa ka vajadus hüpata pidevalt üle enda varju, et mitte jääda hambusse kellelegi lihtsalt seepärast, et kuulun LGBT+ kogukonda. Teisisõnu kogesin topeltpinget, sest sundisin end aina enamaks, et mulle kui õpetajale ja kolleegile poleks midagi ette heita.

Tänaseks tean, et minu hirmud peegeldasid laiemalt meie ühiskonnas levinud hirme, mille olin internaliseerinud. Seepärast hakkas mind huvitama, kas need paradoksid iseloomustasid õpetajana vaid mind või on laiemalt levinud. Et seda teada saada, vestlesin kuue noore õpetajaga LGBT+ kogukonnast. Valisin eri ainete, koolide ja linnade õpetajad, et pilt oleks võimalikult kirju. Valimi kirjususest hoolimata selgus, et meie mõttemaailm, hirmud ja ootused olid suhteliselt sarnased.

Miks ei räägi õpetajad enda kuulumisest LGBT+ kogukonda?

Varjan seda [kuulumist LGBT+ kogukonda] kolleegide eest, kuna olen näinud uuringute tulemusi, kus on välja toodud, et suur osa vanemaid ei oleks rahul, kui nende last õpetaks LGBT+ identiteediga õpetaja. Ma ei taha riskida sellega, et minu identiteedi pärast võetaks mu klassist õpilasi ära.”

Kui viidatakse, et koolis tuleks kuulumist LGBT+ kogukonda varjata, kirjutavad LGBT+ õpetajad sageli esimesena sellele väitele alla. Nad ei taha rääkida kuulumisest LGBT+ kogukonda kolleegidega ning veel vähem õpilaste ja lapsevanematega.

Millega nad seda põhjendavad? Esmajoones kardavad nad saada külge silti, mille kohaselt levitavad „homopropagandat”. Nii väidavad nad, et igaühe eraelu on isiklik asi, kuni sinnani, et tsiteerivad avaliku arvamuse uuringuid, mille kohaselt leiab praegu 47% elanikkonnast, et neid häiriks, kui nende lapsi õpetaks gei või lesbi.

Eraelust rääkides valivad nad ettevaatlikult sõnu ning osale küsimustele vastamisest põiklevad kõrvale. Eesti keeles on lihtne kasutada sooneutraalset sõnavara – see annab võimaluse kõnelda oma peremudelist nii, et igaüks eeldab, mida ise soovib.

Identiteedi varjamine võib olla eri kaaluga. Kes ei avalda kooli seinte vahel oma eraelu kohta mitte kellelegi mitte midagi, kes jälgib hoolikalt, et just õpilased ja lapsevanemad teada ei saaks. Kõige enam jäigi intervjuudest kõlama hirm lastevanemate reaktsioonide ees, mis on paiguti ka õigustatud. Kunagi algatas grupp lapsevanemaid ka minu vastu allkirjade kogumise. Asi lahenes küll kiiresti, sest õpetajana ei olnud mulle midagi ette heita.

Ometi hõlmab LGBT+ identiteet väga palju enamat kui vaid seksuaalkäitumist, nagu sageli ekslikult arvatakse. See on terve sotsiaalne spekter, alates elukaaslasest ja perest ning lõpetades laste ja sõpruskonnaga.

Kui aga LGBT+ õpetaja räägib esmaspäeva hommikul kolleegidega oma elukaaslasest, võidakse seda lihtsasti tõlgendada oma identiteedi pealesurumisena. Igapäevaelu jagamine võiks olla LGBT+ õpetaja puhul sama loomulik nagu heteroseksuaalsete kolleegide puhul. Nii on ka osa õpetajaid pannud piiri sinna, et ise teemast juttu ei tee, aga kui keegi otse ja julgelt küsib, siis vastavad sama otse ja julgelt.

Ja lõppeks ei jõua ega jaksa õpetajad lihtsalt kolleege pidevalt LGBT+ teemadel harida. See röövib väärtuslikku aega, mida võiks kulutada töö tegemiseks.

Kuidas LGBT+ õpetajad veel end piiravad?

Ma proovin hoida kolleegidega ametlikumaid suhteid. Püüan võimalikult vähe jätta muljet, et ma kellelegi külge löön. See on nii tobe, et kui oled lihtsalt sõbralik, siis on hirm, et keegi võib arvata, et ma äkki löön külge, aga tegelikult mitte.”

LGBT+ õpetajad seavad endale nii füüsilisi kui ka vaimseid piire. Näiteks kipuvad nad hoidma füüsilist distantsi nii õpilaste kui ka kolleegidega. Siia alla läheb näiteks õpilastega rääkimisel pikema vahemaa hoidmine ja puudutuste vältimine võrreldes heteroseksuaalsete kolleegidega, klassiukse avatuna hoidmine, kui toimub konsultatsioon samast soost õpilasega jne. Intervjueeritavad põhjendasid seda vajadusega lämmatada eos süüdistused õpilaste ahistamises.

Vaimsete piiride hulka kuuluvad näiteks püüdlus mitte silma torgata, olla maksimaalselt professionaalne, varjata oma eraelu ja vältida teatud teemasid ainetundides.

Püüdlusega olla väga hea õpetaja loodetakse endale tagada võimalikult turvaline töökeskkond, kus keegi ei saa midagi ette heita. Ainetunde läbi viies välditakse sageli LGBT+ teemasid, mis on ometigi tänastel õpilastel meelel ja keelel. Õpetajad kardavad lihtsalt saada süüdistust homopropagandas. Pigem kasutatakse võimalust kõnelda üldisemalt sallivusest ja aktsepteerimisest.

Millal saab LGBT+ õpetaja kapist välja tulla?

Kolleegidele on see kindlasti pilti avardav, et näe, meie tavaline kolleeg on hea sõber ja ühtlasi ka LGBT+ kogukonna liige, see kindlasti suurendab tolerantsust.”

Õpetaja saab olla tema ise, kui kool austab mitmekesisust. Näiteks saab kool liituda inimõiguste keskuse loodud mitmekesisuse kokkuleppega, millega kinnitab, et austab inimeste mitmekesisust ning väärtustab võrdse kohtlemise põhimõtet. Ideaalis võiks kooli dokumentides olla kirjas reeglid mitte ainult õpilastele, vaid kogu kooliperele.

Üldse võiks kooli juhtkond ja kogu koolipere laiemalt astuda reaalseid samme, et kool oleks turvaline kõigile. Ühes koolimajas on sadu inimesi – juhtkond, õpetajad ja õpilased. Nende inimeste hulgas on väga erineva taustaga indiviide, kes kõik veedavad koos tunde.

Kui kooliõpilaste suhetes pööratakse tähelepanu kiusamisele ja kaasamisele, siis ei tohiks seda unustada ka koolitöötajate vahel. Koolitöötajad ei tohi lubada endale homofoobseid nalju ega rassistlikke või muul moel julmi ja alandavaid kommentaare. Kui LGBT+ õpetaja kuuleb oma kolleegidelt halvakspanu näiteks rahvusvähemuste osas, ei tunne temagi end kindlana. Sest kiusamine on universaalne ning igal inimesel on mingi osa identiteedist, mis võib sattuda järgmisena tule alla. Ja sellistes tingimustes on väga keeruline olla enesekindel ja hea õpetaja.

Mida LGBT+ õpetajad soovivad?

Ma arvan, et meie hirm kapist välja tuleku ees on märksa suurem, kui asi seda väärt on. Üldiselt on minu kogemus, et inimestele, kellele sa ei meeldi, ei meeldi sa nagunii ja nad leiavad probleemi, mille kallal viriseda.”

Kui õpetaja tuleb kapist välja, võidab sellest kogu kool. Aga kõige enam võidab LGBT+ õpetaja ise. Kui ta ei pea varjama oma identiteeti, saab ta olla tema ise. Ta saab olla parem õpetaja ja eeskuju. Eelkõige on seda vaja LGBT+ õpilastele, kes näevad, et LGBT+ kogukonda kuulumine ei tähenda seda, et tulevik on tingimata tume.

Ühiskonnas kõlab sageli põrutavaid tõdemusi, millised on LGBT+ õpetajate tagamõtted. Reaalsuses oleme täiesti tavalised inimesed. Me püüdleme selles suunas, et kasvatada kooliõpilastest noored, kes oleksid haritud, avatud maailmavaatega, eelarvamustevabad ning suudaksid end aktsepteerida just sellistena, nagu nad on.

Kõige selgemalt jäi intervjuudes kõlama aga üks mõte: jah, koolis on LGBT+ õpetajaid. Ning me tahame lihtsalt teha oma tööd võimalikult hästi. Me võime väita, et meid ei kõiguta kolleegide, lapsevanemate ega õpilaste arvamus. Aga see kõigutab. Esmajoones tahame, et meid hinnataks meie töökvaliteedi, mitte identiteedi ühe aspekti järgi. Tahame, et kolleegid, juhtkond ja lapsevanemad hindaksid meid samade kriteeriumide alusel kui meie kolleege. See ongi see, mida üks LGBT+ õpetaja vajab.


10 kommentaari teemale “LGBT+ õpetajana koolis”

  1. Mihkel Rebane ütleb:

    Kui ma ise koolis käisin, siis oli tähtis, et klass oleks 100% komsomolis, nüüd taotletakse suitsuprii klassi tiitlit. Tegin õpetajate toas üleskutse, et meie kool võiks olla esimene, kus kõik õpetajad ja muud töötajad (st 100%) tuleksid kapist välja. Kõik olidki sellega nõus, peab veel mõtlema, kuidas avalikkust teavitada.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Paneb imestama, miks teatud inimesed meeleheitlikult püüavad oma ERAELU avalikustada – kõigile nö välja pakkuda… On see heaoluühiskonna sündroom, kus inimesed ei leia (ei oska leida) endale õiget tegevust ja üritavad end nii “teostada” (kuigi enamust nende isiklikud probleemid ei huvitagi)…

    Oma nn sättumust püütakse isegi loomariigi abil “õigustada” – samasooliste suhted olevat igati normaalsed. Eestimaa loomadel küll mitte, ühe erandina meenutan (läbilõhki maainimesena), kuidas lehmad hüppasid aegajalt üksteisele selga, mis oli seotud indlemisega. Aga karjapoisid pidid seda märkama, et “õige” lehm kiiresti pullile viia…

    Vasakukäelisi on ca 10 protsenti, aga nad ei käi lippe lehvitamas, seda maailmale kuulutamas ega parlamendis endale eriõigusi nõudmas – nad on KOHANENUD (vanim õppimise vorm!). Inimest kaunistab delikaatne oskus oma eraelu endale ja oma perele hoida – ÕPPIGEM ka seda! Kõigega ei tasu kohe LAADALE tormata…

  3. Õpetaja ütleb:

    Täpselt selline oi-kui-hea-kild-oma-arust-jube-vingelt-panen-ära, aga sisult mõnitav ja alandav suhtumine teebki mõne õpetaja (rääkimata õpilastest) töö keerulisemaks kui see peaks olema. Mida annab ühele täiskasvanud inimesele töösituatsioonis vähemuse mõnitamine? Kas olete populaarsem? Kas olete nüüd haridusmaastikul kõva tegija? Õpilased saavad paremaid tulemusi? On “isasem” tunne?

    Inimene pole robot ja sellistel “naljadel” on emotsionaalsed tagajärjed, mis teil jäävad ilmselt nägemata, sest töö ajal ei ole viisakas tüli üles kiskuda, eriti veel oma eraelu pinnalt. Soovitan rohkem empaatiat või vähemalt elementaarset viisakust. Arvake, mida tahate, aga mõelge, kas ikka iga asja väljaütlemine igas olukorras on vajalik.

    Kas võib öelda? Ilmselt jah. Aga kas on vaja?

  4. Indrek ütleb:

    Päris haruldane juhus, et kogu klass on LGBT.. Muidu poleks kirjeldatud kapist väljatulek ju võimalik. Aga kui nii on, siis ainult edu ja julgust!

  5. Mari ütleb:

    See on küll klassikaline demagoogia. Kui LGBT+ inimene juhuslikult nt tööl mainib, et ta käis elukaaslasega teatris head tükki vaatamas, pannakse see kohe homopropaganda rakendi ette, aga kui heterokolleeg räägib, kuidas nad elukaaslasega nädalavahetusel kartulit võtsid, on see tore seik kolleegi argipäevast.
    Nii kahju, et tervitatav ja vajalik artikkel teist täiesti mööda läks. Just selleks see kirjutatigi, et keskmine hetero ei süüdistaks igat töövälist lauset paraadliku võrdsusenõudmisega, vaid sellena, nagu see on: lihtsalt inimeseks olemise eri tahkudega.

  6. Mihkel Rebane ütleb:

    Lugupeetud anonüümne õpetaja, võibolla oli minu kommentaar ebaõnnestunud ja ma pidanuks korrektselt argumenteerima. Ma ei teinud seda ega kavatsegi teha, sest tegelikult see teema mind vähe huvitab ja kuulsust ma ka ei otsi. Enamasti ma ei nurise ka selle üle, et maailm on muutunud, aga seekord lasin sellel artiklil end provotseerida, sest eeldan tolerantsust, empaatiat ja elementaarset viisakust kõigilt arukatelt inimestelt, ja ma ei räägi ainult koolikeskkonnast. Seda enam paneb mind imestama, et siin keskkonnas on võimalik anonüümselt isiklikke rünnakuid ette võtta.
    Sulgen enda jaoks selle arutelu.

  7. Katrin ütleb:

    Vasakukäeliste näide on tõesti suurepärane!

    Vasakukäelised ei pea meil õnneks ENAM kramplikult varjama, et nad on vasakukäelised. Neid ei taheta vägisi ümber õpetada ega arvata, et “oled liiga vähe parema käega kirjutamist harjutanud, proovi rohkem”. Neil on võimalus kasutada just neile mõeldud tarvikuid (käärid, kirjutusvahendid jne) ja mitte keegi ei arva, et kui klassis on ühel vasakukäeliste käärid, siis hakkab kogu ülejäänud klass kindlasti vasakukäeliseks. Jah, nad on kohanenud ja nad on ühiskonnas aktsepteeritud, aga tänu sellele, et nende erinevust võetakse rahulikult ning püütakse sellega igati arvestada, seda paaniliselt kartmata. Millal me küll LGBT+ kogukonna suhtes samasse seisu jõuame?

    (ei ole õpetaja, ei ole LGBT+; küll aga olen vasakukäelise lapse ema ja lihtsalt empaatiavõimega)

  8. empaatia ütleb:

    Empaatia pärast võiks juba kord selle teema rahule jätta, nagu paljud muudki teemad. Sellest LGBT ei võida, vaid kaotab.

    Läbi ei põle mitte ainult LGBT+ kogukonna liikmed, vaid ka paljud teised igasugustest kogukondadest ning üksikisikud. Läbi põlevad need, kellele loodus pole andnud head välimust, ülekaalulised, liiga leebe loomuga, huumorimeeleta, väga pedantsed ja paljude muude omadustega inimesed, kes pole neid omadusi ise valinud. Läbi põlevad ka need, kes esindavad näiteks mingeid arvamusvähemusi, näiteks EKRE liikmed või keskerakondlased. Läbi põlevad koguni päris hakkajad ja tarmukad inimesed, lihtsalt sellepärast, et ei oska oma jõudu jagada. Igasugused inimesed põlevad õpetajatöös läbi, ja sellel on üks põhjus – teevad liiga palju ja liiga südamega tööd. Mingi seksuaalne sättumus mängib siin väga väikest rolli.
    Kui LGBT+ soovib endale veelgi teravdatud tähelepanu, et veelgi rohkem stressi ja kannatusi oleks, siis on see nende oma valik.

    Kujutan ette, et näiteks looduse poolest ebaõnnestunud välimusega inimene vaevalt nõuab endale kõikide pidevat tähelepanu ja kinnitust, et tegelikult on tema kõver nina, koeranaelad ja rõugearmid ilusad-ilusad-ilusad ja neist tuleb pidevalt rääkida ja neid kiita. Ei nõua. Intelligentne inimene, nagu õpetaja ju on, on lihtsalt rahulik, sõbralik, töökas, meeldiv, nii et keegi ei mõtle enam tema õnnetule välimusele. Üldjuhul see nii ongi.
    Aga kujutlege kolleegi, kes pidevalt soovib tähelepanu juhtida koeranaelale oma nina otsas ja lunida sellele heakskiitu. Selline kolleeg võib ühel päeval tõesti leida, et teda tõrjutakse tema koeranaela pärast.
    Aga igaüks saab aru, et nii see tegelikult pole.

    Kui LGBT+ soovib elada mittetraditsioonilist kooselu ja seda ka igal sammul või üldse nimetada, siis tuleb tal taluda sellega kaasnevat … jah, mida? Vaikust, ebalust? Võimalik küll. Avalikku irvitamist, sõimu, põlgusavaldusi? Vaevalt. Milles küsimus siis?

    Armastust ja lugupidamist ei saa välja käskida. Kui oled tore inimene, siis oledki tore inimene. LGBTd ei saa aga endale boonuseks välja manguda, me kõik elame oma kaasasündinud taakadega. Kõik. Mitte ainult LGBTd. Ja meie intelligentsed kolleegid tolereerivad meid kõiki üldiselt.

  9. Kristel ütleb:

    Eraelu avalikustamisest: Kui inimene räägib nt esmaspäeval oma nädalavahetusest, siis ta juba avalikustab oma eraelu. Või on mõnel lubatud ja teisel keelatud rääkida, kus ta elukaaslasega käis (matkamas? seenel? teatris?)? Või tuleks seejuures pidevalt valetada, nt öelda Priidu asemel Pille või vastupidi? Kas selline salgamine oleks üldse eetiline?

    Mina “liputan” iga päev oma heteroseksuaalsusega, muide – ütleks suisa, et teen aktiivset heteropropagandat, vabandust! Käin oma mehega käsi-käes, suudlen teda avalikus ruumis, räägin häbitult, et mul on mees, ei püüa öelda “tema” ega salga ta nime. Me isegi abiellusime!!! Avalikus ruumis muide. Kui see pole liputamine… Seetõttu leian, et sama õigus oma elust rääkida on ka geidel ja lesbidel. Õigus lihtsalt rääkida endast. Hallist ja vähem hallist igapäevast. Oma armastusest. Seksist ma üldiselt ei räägi ega eelda seda teistelt. Ups need suudlused. Vabandust.

    Kena sügist kõigile!

  10. Kristel ütleb:

    Kuulsin hiljuti 38-aastaselt sugulaselt, et teda peksti lasteaias joonlauaga, kui julges pliiatsi vasakusse kätte võtta. Minu vasakukäelist poja, sünd. 2009, püüti vaid intensiivselt veenda. Järjekindlalt. Nii et vabamaks läinud jah.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!