Mida õpiks selle talvega?

27. okt. 2017 Volli Kalm Tartu ülikooli rektor - Kommenteeri artiklit

Volli Kalm

Briti uudisteagentuuri BBC poolt nutiseadme jaoks mõeldud rakendus kasutab tunnuslauset „Viiple läbi uudiste” (ingl Swipe your way through the news). Kes saanuks selle lause mõttest aru kümme-viisteist aastat tagasi? Täna mõistame öeldu mõtet, sest uued asjad, teadmised ja tehnoloogiad õpetavad ise meile pidevalt paljut, mida kool ei osanud veel õpetada. Ja samas on teadmisi, mis fakti, reegli või loodusseadusena ei vanane, kuigi nende tõlgendus ja praktiline rakendus võivad muutuda. Mida, kust ja kuidas õppida on üha olulisem nüüd, mil informatsiooni ja tarkuse monopol ei ole enam koolide-ülikoolide käes ning suurimaks tarkuseks muutub teadmiste koos kasutamise oskus.

Oskus seostada

Prognoosid väidavad, et tänaste esimese klassi laste tööikka jõudmise ajaks on kadunud kuni kaks kolmandikku praegustest ametitest. Nagu hiljuti kadusid telefonioperaatori, palgiparvetaja, masinakirjutaja ja raamatuköitja tööd ning kiiresti kahaneb postiljonide, talupidajate, trükitööliste ning andmesisestajate tööpõld. Kadunud ametite asemele on tulnud ja tuleb palju suuremal hulgal tööd, millega hakkamasaamiseks on vaja eelkõige tehnoloogilist pädevust, loomingulisust ja väga erinevate teadmiste kombineerimise võimet.

Mida siis ikkagi õppida ja õpetada, kui me täpselt ei tea, mida võiks kümne, rääkimata kolmekümne ja rohkema aasta pärast eluks ja tööks vaja olla? „Kas me oleme tulevikuks valmis?” on alati provokatiivne küsimus, sest me ei tea täpselt, milleks me valmis peame olema. Välja arvatud see, et peame olema valmis pidevalt õppima ja muutuma. Selle kohta, mida tulevik toob, on igasuguste selgeltnägijate kõrval ka palju tarkade inimeste koostatud tõsiteaduslikke prognoose. Paraku iseloomustab prognoose sageli tõsiasi, et mida hädapärasemalt neid vaja on, seda ebatäpsemaks nad osutuvad. Kuid isegi ebaõigena on neist kasu, sest nad suunavad meid mõtlema, tulevikku mitte kartma või, veelgi parem, seda ise kujundama.

Üks arusaam, mille võrra me võiks koolitalvega targemaks saada, seisneb selles, et suur osa ammu enne meid teada tõdedest pole iganenud ja ainult viiplemisega läbi „eilse” informatsiooni targaks ei saa.

Üle 2200 aasta on möödas sellest, kui Archimedes tõestas, et igale vedelikus või gaasis asetsevale kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdne tema poolt välja tõrjutud vedeliku või gaasi kaaluga. Enne ja eriti pärast Archimedest on tõestatud ja kirja pandud veel tuhandeid seaduspärasid, mis kirjeldavad nähtuste, sündmuste ja faktide seoseid. Ainult väga piiratud valik neist reeglitest moodustab osakese meie formaalsest kooliharidusest ja sellestki unustame elu jooksul suure osa ära. Siiski on õppimine aidanud meil mälu treenida, loogilist mõtlemist arendada, loodust ja ühiskonda mõista, aga siinkohal soovin juhtida tähelepanu hoopis muule. Sellele, et meil on kõvasti kasvuruumi „vana teadmise”, eelkõige loodusteaduste põhiprintsiipide ning tänapäevase reaalajas kättesaadava info seostamisel ja koos kasutamisel.

Oskus eristada

Kõik meile õpetatud ja ka õpetamata jäetud reeglid ja seadused on tänapäeval veebis vabalt kättesaadavad. Loomulikult on nende teadmine kasulik asjade ja protsesside kiireks mõistmiseks, aga näiteks paadiga sõites ei mõtle me Archimedese seadusele. Igapäevaselt ei mõtle me ka näiteks sellele, et Newtoni kirjeldatud gravitatsiooni tõttu püsib atmosfäär ümber Maa ja vihm sajab alla, mitte üles. Paraku hoiab seesama gravitatsioon ka õhusaaste atmosfääri alumistes kihtides ja igal aastal viib õhusaastest põhjustatud liigvarane surm meie hulgast kaks miljonit inimest. Termodünaamika põhiprintsiipide tundmine võimaldab mõista, miks Maa kliima muutub, Arktiline ookean saab suvel jäävabaks ja laevatatavaks ning Põhja-Aafrika kõrbestub. Ja edasi on juba lihtne mõista, miks osa inimesi soovib Põhja-Aafrikast lahkuda või kuidas tulevikus avaneb hiinlaste ja jaapanlaste põhjakaubatee Euroopasse.

Ning siit edasi, mõistmise järgmine tase, oleks juba strateegiliselt oluline – nimelt meie oskus eristada nähtusi, mida inimene saab juhtida ja vajadusel „ära keelata”, protsessidest, millega meil tuleb lihtsalt kohaneda. Näiteks saame me ära keelata immigratsiooni Euroopasse, kuid ei saa tuntavalt takistada liustike sulamist ja meretaseme tõusu kliima soojenemisel.

Kliima ja elustiku liigiline koosseis muutuvad paljude arvates liiga kiiresti, aga kes teab, milline on „õige” kliima ja „õiged” liigid? Küsimus pole ainult liikide väljasuremises, millesse inimene on teatavasti oluliselt panustanud. Küsimus on lisaks selles, et meie mälu ja kogemuse ajaline katvus on liiga lühike – vanaema mälestustest tänaseni –, et mõista suurt osa täiesti normaalsetest looduslikest protsessidest, mille tänapäevane meedia toob reaalajas meie ekraanidele. Kõik, mis looduses toimub meie kogemusest erinevalt, tundub olevat vale, kui meil puudub arusaam, et kliima, elustiku liigiline koosseis, mere veetase, mägede kõrgus, atmosfääri koostis on kogu aeg muutunud ja jääb edaspidigi muutuma.

Ja teistpidi, meie mälu ning kogemus on liiga pika ajalise katvusega, et täie sisu ja tähendusega hoomata eksponentsiaalse kiirusega toimuvaid muutusi tehnoloogias ja ühiskonnas. Sellist arengukiirendust silmas pidades elame täna kiirusega mõni sajand kümnendis, kui võrrelda seda vanaemade-isade ajaga.

Aina komplitseeritum on omavahel suhestada eri kiiruse ja mõjuga protsesse. Näiteks maailmamere veetaseme tõusu prognoos 0,1 cm aasta kohta tundub meile emotsionaalselt tekitavat rohkem probleeme kui tõsiasi, et igal kalendriaastal on inimkonna juurdekasvu tõttu vaja ehitada juurde Saksamaa mahus elamispinda. Järelikult on meil paljude diskreetsete (nähtuste ja protsesside seoseid täpselt ja lõplikult kirjeldavate) loodusseaduste kõrval aina rohkem põhjust iga päev arvestada ka tehnoloogia ja ühiskonna arengut kirjeldavaid seaduspärasusi.

Ühiskonnateadused ei suutnud küll ette näha Euroopa põgenikekriisi, Brexitit ja Krimmi annekteerimist, küll aga on nad aina paremad kirjeldamaks tehnoloogia mõju, võimalusi ning ohte ühiskonna arengus.

Viidatuim tehnoloogilist arengukiirust kirjeldav seadus on nn Moore’i seadus, mis ütleb, et arvutiprotsessorite kiirus kahekordistub iga pooleteise aastaga. Meeldib see kõigile või mitte, aga Moore’i ja teised tehnoloogilisi arengukiirusi kirjeldavad seadused on saamas sama universaalset mõju, nagu see on eespool näidetena kasutatud gravitatsiooni ja termodünaamika seadustel.

Ka raskena näivad ained, reeglid ja seadused muutuvad lihtsasti mõistetavaks ja huvitavaks, kui seostame neid meid iga päev ümbritsevate nähtustega. Huvitav on see, mida me õpime, tajumata, et meid õpetatakse.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!