Minu nõukaaegne lapsepõlv
Olga Saikovskaja
Presidendi kergel käel pillatud lausest, et nõukogude aja lapsepõlves polnud midagi toredat, on meie ühiskonnas läinud lahti põnev flash mob nimega „Jaga oma meenutusi nõukogude lapsepõlvest”.
Sündinud aastal 1974 ehk siis kollektiivse mõtlemise ajastul, ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ning vait olla.
Igal ajastul on inimesi, kes tunnevad end hästi või halvasti. Õnnetu inimese sündroom on ka tänapäeva Eestis vägagi levinud: kes igatseb nõukogude (või hoopis nooruse?) aega, kes vaatab kadedusega lääneriikide suunas, kes ootab abstraktset helget tulevikku. Elada siin ja praegu ning igast eluhetkest rõõmu tunda on keeruline kunst, mis tasub ära õppida ning mida ei maksa asendada valge laeva ootamise sündroomiga.
Minu lapsepõlv
Missugune oli minu lapsepõlv? Alles nüüd saan aru, et see polnud midagi muud kui üks suur lootus valge laeva tulekule. Mul oli hooliv perekond, toredad sõbrad, suur koduraamatukogu, korralik eramaja keset kaunist aeda. Mul olid seljas vanaema ja ema õmmeldud korralikud riided ning pikkades järjekordades seismise tulemusena saadud kingadel polnud ka suurt viga midagi. Ei osanud ju muud tahta. Kudusin endale ise moodsaid kampsuneid ning defitsiitse juukselaki asemel kasutasin vajadusel suhkruvett – esimese vihmapiisani säilis soeng hästi. Liha ei mäleta, seda polnud ei poes ega kodus, aga nüüd ju räägitakse, et ongi õige olla taimetoitlane. Nälja- ega külmasurma ohtu ei olnud.
Kuid midagi oli väga viltu ning seda oli lausa õhust tunda. Märksõna oli teesklemine. Iga päev pidime uhkust tundma asjade üle, mis olid lapse hingele võõrad: lõputud Lenini portreed ja tsitaadid koolikoridorides ning õpikutes, patriootiliste laulude õppimine ja esitamine ning käsitöötundides vati-marlimaskide õmblemine. Õppisime marssima, aja peale gaasitorbikut pähe panema ning jooksma pommivarjendisse, kus meid hirmutati tuumapommi plahvatuse piltidega. Kord nädalas hommikuti tunni alguses oli poliitinformatsioon: keegi klassikaaslastest pidi ette kandma värskemaid uudiseid kapitalistliku maailma õudustest ning parteikongressi viimaste otsuste elluviimisest.
Kui tollasest kooliharidusest üldisemalt rääkida, siis oli sellel kahtlemata ka tugevaid külgi: väga põhjalikult õppisime emakeelt ja kirjandust − mis sest, et rõhuasetus oli pandud sellele, kuidas Puškin, Dostojevski ja Tšehhov julgelt lihtrahva rasket elu kirjeldasid ning tsarismi halvustasid. Suurem osa minu põlvkonna inimesi oskab kirjavigadeta pikki lauseid kirjutada ning orienteerub vene kirjanduse ajaloos väga hästi. Väliskirjandust tol ajal vene koolides kahjuks praktiliselt ei õpitud, see-eest olid täppisteadused päris kõrgel tasemel: need olid vist ainsad tunnid, kus õpetaja ei pidanud arvestama partei seisukohtade ega marksismi-leninismi ideoloogiaga.
Millest minu eakaaslased kahtlemata senimaani puudust tunnevad, on normaalne keeleoskus. Nõukogude ajal õpetati võõrkeeli vist linnukese pärast, sest kellega sa ikka suhtled, kui iga välismaalane on spioon ja vaenlane ning välismaale sattuda šanssi ei olnud. Levisid kuulujutud, et meie oma tänavatelgi käivad ringi pahatahtlikud kapitalistlikud agendid, kes pakuvad nõukogude lastele mürgitatud närimiskummi, ning et USA-st pärit teksapükste õmblustesse on pandud mürki, mis imbub naha kaudu kehasse ja oledki surnud.
Saatusele tänulik
Pean tunnistama, et enne perestroika algust ei olnud ma ühtki välismaalast näinud. Esimesed välismaa teksapüksid tõi vanaema mulle USA-st. Nimelt selgus glasnosti ajal mulle üllatuslikult, et vanaemal elab New Yorgis vend, kes põgenes sinna Teise maailmasõja ajal. Ta oli olnud Tallinna Püha Neeva Aleksandri katedraali ülempreester.
See oli perekonna suurim saladus, sest kui 1940.−1950. aastatel oleks selgunud, et Nõukogude armee polkovnik on võtnud naiseks saarlase, kelle vend on läände põgenenud ülempreester ning kelle esimene mees oli mobiliseeritud sakslaste armeesse, poleks meie perekonda nüüdseks olemas. Õnneks internetti tol ajal ei olnud, info üle ookeani ei levinud ning vanaema ja vanaisa said tänu sellele armastusega oma lapsi ja lapselapsi kasvatada.
Elu oli 1980. aastatel vastuolusid täis ning noor hing tahtis kuhugi põgeneda, et mujalt elutähtsatele küsimustele vastuseid otsida. Leidsime endale sõbrannadega lahenduse raamatute ja nootide näol. Sealt sai emotsioone, mis polnud pioneeride ideaalidega kuidagi seotud, kuid tundusid siiski palju realistlikumad kui 7. novembri tähistamisele pühendatud koolilavastused. Teismelisena elasin ma kirjanduse ja muusika maailmas ning 15.−16. sajandi Prantsusmaa kuningate dünastiate keskel või 18. sajandi muusikapalades. 19. sajandi luules orienteerusin tunduvalt paremini kui ümbritsevas loosungiterikkas ebareaalses reaalsuses.
Olen saatusele tänulik, et minu lapsepõlve ajal ei olnud muid meelelahutusi kui raamatud ning oli võimalus end kultuuriliselt harida. Aga kui küsitakse, kas ma tahaksin sellist lapsepõlve enda lapsele, siis ütlen kindlalt ei. Tänapäeva elu pakub fantastilisi võimalusi ning meie noortele on avatud terve maailm – nad ei pea enam ootama valget laeva, mis neid õnnelikku ellu viiks. Nad on võimelised oma saatuse üle ise otsustama ning hoopiski teistele riikidele oma laevastiku kontseptsiooni pakkuma.
” Olen saatusele tänulik, et minu lapsepõlve ajal ei olnud muid meelelahutusi kui raamatud ja oli võimalus end kultuuriliselt harida. ”
Kui palju vaimseid invaliide on tänu kapitalistlikule vabadusele tänapäeval tekkinud. Sellest direktor paraku ei räägi.
Nii palju peaks siiski inimene aru saama, et aega elamiseks (ka lapsepõlve) ta endale ise valida ei saa. Kui lapsepõlves olid sõbrad, maamaja, loodus, armastavad ema-isa, raamatud.. Siis säärast lapsepõlve ihkaksid tänapäeval endale Eestis tuhanded lapsed.
Jätame ideoloogia kõrvale. Laps seda ei taju nii teravasti kui täiskasvanu. Mina saan küll öelda, et minu lapsepõlv oli nõukogude ajal päikseline.
Ei! Mul oli tihti kõht tühi, kandsin vaesusest algkoolis ainult dressipükse, lapituid tanksaapaid.
Aga mul olid teised samasugsued rüblikud, nagu ma ise, päevast päeva mu kõrval. Me elasime indiaanlaste ning skautide elu. Ideloogiast võtsime üksnes elurõõmu ning pioneeride praktilised oskused telkide püstitamiseks, laagri eluks jne jne
Ja muidugi selle suure soojaks köetud külaraamatukogu, milleni kõmpisin jala mitu km nii sügiseti kui talvel. Olge te tuhandest tänatud, kõik mu lapsepõlve raamatukogude hoidjad (tädid)
KOLLEEGID!
Lapsepõlve eluterves PERES on erinevates ajastutes väga raske võrrelda, kuid pikk elu võimaldab näha maailma avaramalt… Näiteks 1940-ndate lõpus kartsid meie küla inimesed (ka lapsed) ühtviisi NKVD-d ja “metsavendi”, sest mõlemad tegutsesid ju KOHTUTA. Materiaalselt oli kõige vaesem aeg 1950-ndate algus – siis ei makstud maal inimestele töö eest isegi palka. Kuid raskused tegid ka tugevaks – ELU jaoks…
Tänaste “õnnelike” laste ülepoputamine kasvatab vaid egoistlikke abituid-õnnetuid inimesi, kes ei viitsi enam õppida-töötada (neid on loetud Eestis kokku ca 40 tuhat (!) – suur vastuolu LOODUSPÄRASE arenguga. Autori nn välismaaihalus mõjub ka naeruväärselt. Oma reisidest väljaspoole Eestit meenutan just kolme Siberi-reisi (eriti Jäämere äärde Jamalile ja Aasia keskpunkti Tõvasse). Seega – mitte reise Euroopasse… Ja tudengina oli meil VÕIMALIK istuda iga nädal (!) toona kõrgtasemel Estonia teatris või kontserdisaalis…
Lembit Jakobsonil on tuhat korda õigus – just lugemine on inimese ARENDAJA, sest nutitelefoni näppimine pole mingi VAIMSUSE näitaja nagu võõrkeelte oskus pole ARUKUSE näitaja (sellest pikemalt minu viimases raamatus HOMO SAPIENS ON SUREMAS…)
tore(?) on ju lugeda 15 aastase arusaamist(IME aeg), muuseas sellise vanusega kirjutavad ajalugu ja alternatiivi kirjutab ajaloolane Lallu , mis teha – moodne ümmargune Eesti.
Ütleksin nii, Eestis oli süüa piisavalt aga kui alustati 70-ndate lõpus terve Tallinna jagu asustamist väljaspoolt ENSV piiri , jäi toidulaud kesisemaks- aga mitte maal, sest ei mäleta kuskil oma tutvusringkonnas tühja lauda ja maal olid ka paljude vanavanemad