Mis valesti, see uuesti

13. okt. 2017 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand

Läinud nädalal saatis justiitsminister Urmas Reinsalu riigikogu esimehele Eiki Nestorile tähtsa kirja. Pealkirja järgi sisaldas see ettepanekuid põhiseaduse muutmiseks presidendi valimiste korda käsitlevas osas.

Pealtnäha peaaegu kohustuslik samm, mis pidigi järgnema aastatagusele suurele läbikukkumisele, kui kehtiva korra järgi presidenti valida ei suudetud ja lõpuks kasutati tulemuseni jõudmiseks üsnagi ümbernurga tehnikat. Kirja sisust aga selgub, et mõistliku lahenduse pakkumise asemel on minister arutelu alustuseks sünnitanud ainult uusi probleeme, töötades nii risti vastu seatud eesmärgile, et valitud rahvavõimu usaldusväärsus valimisprotsessis enam kannatada ei saaks.

Mööda peamisest

Ühesõnaga, kõik läks jälle valesti ja küsimus polegi niivõrd ettepanekute sisus, kuivõrd selles, miks minister just sellise taktika valis, kui kõik järgnev on ette teada.

Presidendi valimiste korra muutmine on ju päevakorral olnud 15 aastat ning nii kodanikkonna kui ka suuremate poliitiliste rühmituste positsioonid on hästi teada. Teada on, et kodanikkonna ülekaalukas enamus soovib presidendi otsevalimist, küsitluste järgi ühendab see soov 75−80% kodanikest. Teada on ka see, et parlamendis on Keskerakond ning hiljem ka EKRE olnud otsevalimiste kauaaegsed pooldajad. Viimati, kui enne Kersti Kaljulaidi peale kokku leppimist veel mitme kandidaadiga mängiti, väljendas oma toetust otsevalimistele ka kandidaat Siim Kallas ning eeldada võib, et tema toetajad Reformierakonnas on sama meelt. Kokku tähendab see, et riigikogu praeguses koosseisus võivad otsevalimiste südames toetajad olla enamuses.

Seega on täiesti välistatud, et kui riigikogu teema arutusele võtab, siis otsevalimiste võimalus üldse kõne alla ei tuleks. Millistel motiividel justiitsminister oma kirjas otsevalimise võimaluse üldse ära unustas, seletuskirjast ei selgu. Selleks pidid olema mingid poliittehnoloogilised kaalutlused. Kuid kui nii, siis miks üldse teemal mingit initsiatiivi üles näidata?

Sellest küsimusest ei saa mööda, sest üldiselt valitseb täitevvõimu ridades veendumus, et suurte riigikorraldust ja eriti põhiseadust puudutavate muutuste algatamine on parlamentaarses riigis just parlamendi kohus. Polevat põhjust ametnike aega raisata eelnõude väljatöötamisele, kui pole riigikogu tellimust ja „poliitilist tahet”. Just sel põhjusel ei ole justiitsministeeriumist juba aastaid tulnud ühtki algatust näiteks erakonnaseaduse karjuvate puudujääkide likvideerimiseks, nagu mullegi korduvalt on kinnitatud.

Millist kasu võiks minister Reinsalu kehva reitinguga kodupartei IRL rahva silmis vale lahenduse propageerimisega saada? Populaarsuse kasvu küll mitte. Seda ei looda Reinsalu ilmselt ka ise, sest ta ei ole oma ettepaneku veendunud ja andunud kaitsja positsiooni sisse võtnud, pigem katab oma algatust ekspertarvamuse viigilehega. Nimelt olevat just põhiseaduse asjatundjad (riigikohtunikud, advokaadid, õiguskantsler jt) ühel kevadisel koosolekul, mille kohta avalikku informatsiooni on väga napilt, leidnud, et parim Eestile oleks just kehtiva valimiskorra minimaalne tehniline kohendamine. Me ei tea, miks eksperdid just seda soovitasid (kui soovitasid), kuid ka parimatel kirjatundjatel pole arvestatavat mandaati lõppkokkuvõttes poliitilise küsimuse mõne lahendusvariandi ennetavaks välistamiseks.

Raske hoop

Tõenäolisem tundub, et uue valimiskorra väljapakkumisel on Reinsalu silme ees seisnud oletuslik rehkendus häälte jagunemisest 2021. aasta valimiste valijameeste kogus. Ta on koos sõpradega välja arvutanud, et IRL-il oleks uue mudeliga valijameeste kogus mingi kui mitte „presidendi tegija”, siis vähemasti kaalukeele positsioon, mis võimaldab hääbuvat parteid tähtsa ja võimsana näidata. Uue süsteemi kehtestamise eesmärk on seega endale tulevikus poliitilise kauplemispositsiooni loomine. Egoistlikud, mitte riigimehelikud motiivid.

Kuidas oleks pidanud toimima? Miski siin ilmas ei oleks saanud takistada Eiki Nestoril kokku kutsumast sedasama riigikogu vanematekogu, kelle ühisloominguna saime Eestile praeguse presidendi. See koosolek oleks saanud kokku leppida protseduurid ja tähtajad põhiseaduse muutmiseks. Alustama oleks pidanud riigikogu tellimusel ja selge tööülesandega laiapõhjalise komisjoni moodustamisest, sest just sellise meetodiga (põhiseaduslik assamblee) saadi 25 aastat tagasi terve põhiseadus, mitte ainult üksik jupp temast. Komisjoni kohus oleks parlamendi jaoks välja töötada vähemalt kolm eelnõu, millest üks näeks ette presidendi otsevalimise korra, teine kehtiva korra täiendamise ning kolmas presidendi institutsiooni kaotamise ning tema ametiülesannete ümberjagamise muudele võimuharudele.

Siis oleks parlamendi liikmetel, mida sisuliselt kaaluda, seejuures unustamata, et nad tegutsevad kõrgeima võimukandja ehk kodanikkonna väljendatud tahte alusel, kuid peavad oma igakordses otsuses olema sõltumatud ja vabad.

Harva erandina võib riigielus tulla ette juhtumeid, kus parlament peab langetama kodanike enamuse tahtele mittevastavaid otsuseid sellesama kodanikkonna huvide kaitseks. Presidendi valimise kord kindlasti selliste hulka ei kuulu ja selle loomisel kodanikkonna soovide eiramisega saavutatakse just see, et valitute usaldus saab järgmise raske hoobi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!