OPL MANG

On aeg gümnaasium ja kutsekool ühe katuse alla viia

20. okt. 2017 Raivo Juurak toimetaja - 4 kommentaari

Eesti haridusfoorumi ja vabaharidusliidu ümarlaud Tallinnas ametiühingute keskliidu saalis. Fotod: Raivo Juurak

 

13. oktoobril toimus Tallinnas ametiühingute keskliidu saalis Eesti haridusfoorumi ja vabaharidusliidu ühine ümarlaud, kus analüüsiti noorte põhikoolijärgseid haridusvalikuid.

Arutelu sissejuhatuseks küsiti piltlikult, kas haridussüsteemi ülesehitust peaksid iseloomustama eelkõige müürid või pigem sillad. Küsimus oli ajendatud minister Mailis Repsi mõni aeg tagasi avaldatud mõttest, et põhikoolilõpetajad võiksid pääseda gümnaasiumisse lävendipõhiselt ja lävend võiks jääda vahemikku 3,75–3,85. See oleks müür, millest gümnaasiumi pürgija peaks üle saama. Vastasel juhul läheks ta kutsekooli.

Minister Repsi idee on leidnud nii pooldajaid kui ka vastaseid. Viimased on väitnud, et kutsekool on tupiktee ja sinna ei tohi põhikoolilõpetajaid jõuga suunata. Seevastu lävendi pooldajate arvates tõstaks lävend gümnaasiumi kvaliteeti.

Väidetud on aga sedagi, et just gümnaasium võib olla tupiktee. Nimelt on Eestis aasta-aastalt rohkem noori, kes ei lähe pärast gümnaasiumi tööle ega õpi ka edasi. Selliseid on juba üle paari­kümne tuhande ja paljud neist ei lähe tööle sel lihtsal põhjusel, et ei oska ühtki tööd teha – gümnaasiumis seda ei õpetata.

Miks eelistatakse gümnaasiumi?

See oli esimene teema, mida põhjalikumalt arutati. Tallinna ülikooli professor Krista Loogma tõi ühe põhjusena välja, et ilma kutseta gümnaasiumilõpetaja saab täna tööturule siirdudes keskmiselt rohkem palka kui kutsekoolis kutse omandanu. Ettevõtjad ise põhjendavad seda sellega, et kutsekoolist tulnud noored pole isiksustena küpsed – neil on raskusi töödistsipliiniga jms.

Teine gümnaasiumi eelistamise põhjus võib Loogma väitel olla see, et gümnaasiumist pääsevad kõrgkooli ligi pooled lõpetanud, kutsekoolist aga kõigest kümnendiku ringis. Varem oli kontrast veelgi suurem: 1980. aastatel läks kutsekoolist kõrgkooli vaid 1% lõpetanutest, keskkoolist aga 60%. Selle näite põhjal näib kutsekool olevat päris kõrge müür kõrgkooli ukse ees.

Ümarlauas nimetati siiski ka erandeid. Näiteks koka, IT- ja veel mõnele erialale on tekkinud kutsekoolides nii suur konkurents, et lävendiks on palju kõrgem hinne kui 3,75–3,85. Nendelt erialadelt lähevad samuti ligi pooled kõrgkooli ja kõrgkoolid isegi eelistavad neid.

Ühe müürina kutsekooli enda ukse ees tõi Krista Loogma välja kõrgharidusega lapsevanemad – nemad ei soovita oma lastel kutsekooli minna. Nad teavad, et viimase majanduskriisi ajal oli kutseharidusega inimeste seas töötus palju suurem kui kõrgharidusega inimeste seas.

Kutsekool ja elukestev õpe

Järgmisena räägiti ümarlauas elukestvast õppest. Küsimus oli lihtne: kui inimene õpib kogu elu, pole ju kuigi tähtis, kas ta lõpetab varases nooruses kutse- või üldhariduskooli. Elukestva õppe põhimõtted toetavad mis tahes kooli lõpetanu edasiõppimist kogu elu vältel. Miks võtta siis kutsekooli suunamist nii traagiliselt?

Tatjana Kiilo HTM-i analüüsiosakonnast märkiski, et Eestis on elukestva õppega aasta-aastalt paremini – tublisti paremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Teha on aga veel palju, sest Eestis on paljud töötajad väheste oskustega. Probleem on ka see, et ülikooli katkestavad ligi pooled noored, kutsekooli ligi viiendik alustanutest. Gümnaasiumi katkestajaid on samal ajal vaid 1% ringis.

Ümarlauas öeldi nende arvude kommentaariks, et on üsna loomulik, et kutsekoolist langeb välja rohkem õpilasi kui gümnaasiumist, sest kutsekoolis tuleb õppida lisaks üldainetele ka eriala. Selles mõttes on gümnaasiumis kergem õppida. Järelikult peaksid kutsekooli astuma just kõige tugevamad õpilased, kes suurema õppemahuga hakkama saavad. Kipub olema aga vastupidi: lävendiga püütakse kutsekooli suunata just nõrgemaid õppijaid.

Tatjana Kiilo tõi välja soo probleemi – tüdrukutest siirdub põhikoolist gümnaasiumi 77,8, poistest aga 59,3 protsenti. Suuremates linnades läheb eesti kodukeelega tüdrukutest koguni 90% gümnaasiumi, Ida-Virumaal aga vene kodukeelega poistest ainult 40%. Vene poiste jaoks näib gümnaasiumi ukse ees ka ilma lävendita päris kõrge müür olevat.

HTM on kutsehariduskeskuste juhtidelt uurinud, mida tuleks teha, et kutsekooli efektiivsus ja maine paraneksid ning noored sinna ilma suunamisetagi õppima läheksid.

Üks kutsekoolijuhtide idee on olnud, et põhikooli tuleks hinnata selle järgi, kuidas lõpetanud kutsekoolis või gümnaasiumis edasi õpivad. Probleemiks peetakse seda, et ettevõtjate ootused kutsekoolile üha suurenevad, kuid põhikoolist kutsekooli tulijate tase pole muutunud.

Eraldi punktina on kutsekoolide juhid toonud välja vene õppekeelega põhikoolide õpilaste kehva eesti keele oskuse – mis on jälle etteheide põhikoolile.

Uudse ideena on pakutud, et kõrgkoolid peaksid ka omalt poolt kutsekoole aktiivselt toetama, et sealt rohkem tublisid noori kõrgkooli õppima läheks.

Probleemina toodi välja seegi, kutsekool ja gümnaasium ei tee head koostööd, vaid konkureerivad põhikoolilõpetajate pärast. Konkureerimine aitab aga ehitada müüri kutsekooli ja gümnaasiumi vahele.

Veel üks etteheide põhikoolile oli õpilaste digioskuste väga kõikuv tase. Kui digioskusi ongi, siis pole tegemist sellistega, mida töökohal vaja osata.

Mida teha põhikooliga?

Õpetajate liidu juhatuse liige Astrid Sildnik möönis, et noorte hakkamasaamine kutsekoolis ja ka gümnaasiumis sõltub paljuski põhikoolist. Paraku on põhikooliõpetaja sedavõrd ülekoormatud, et ei suuda praegu oma töös suurt sammu edasi teha. Astrid Sildnik tõi mõned näited.

Põhikooliõpetajad peavad tagama oma õpilastele digioskused, mida on töö juures vaja. Paraku pole õpetajale endale neid õpetatud. Kui koolil puudub haridustehnoloog, nagu tihti juhtub, on tal veelgi raskem.

Iga aastaga tuleb tavakooli juurde hariduslike erivajadustega lapsi. See tähendab, et lisaks digikirjaoskusele peab põhikooliõpetaja õppima ka eripedagoogikat. Paraku on ka selle ala spetsialiste koolides vähe. Nii vähe, et klassidesse, kust lausa karjumist ei kosta, nad ei jõua, ütles Astrid Sildnik.

Põhikooliõpetaja kolmas uus ülesanne on olla kõige muu kõrval ka karjäärinõustaja, ning sedagi peab ta alles õppima.

Astrid Sildnik ütles oma sõnavõtu kokkuvõtteks, et nõudmised põhikooliõpetajale on järjest kasvanud. Õpetajad püüavad hakkama saada, kuid töötingimused paranenud pole. Lahendus oleks, kui põhikooliõpetaja tunnikoormus langeks sel määral, et ta jõuaks uusi nõudmisi korralikult täita. Muidu pole põhikoolis varsti enam üldse õpetajaid, hoiatas Astrid Sildnik.

Täiskasvanuharidus tuleb appi

Vabaharidusliit on organisatsioon, mis tuleb haridusmüüride vahele kinni jäänud noortele appi. Liidu juhatuse liige Tiina Jääger ütles, et Eestis on praegu 32 vabahariduslikku koolituskeskust. Seal õpib igal aastal ligi 20 000 täiskasvanut, kellest paljudele saab pakkuda tasuta koolitust.

Paraku on õppimise jätkamisest vabahariduse keskustes huvitatud vähesed, eelkõige 30–45-aastased kõrgharidusega naised, kes suudavad kursuste eest maksta. Paljudel madalama haridustasemega inimestel on aga õppimisest nii halvad mälestused, et neid on raske edasi õppima meelitada. Ainus võimalus äratada nende huvi õppimise vastu on alustades looduse ja kultuuri põnevamate teemadega. Sealt saab tasapisi edasi minna tõsisema õppimise juurde. Vabaharidusliit teeb kõik selleks, et kursustele tulnud jätkaksid õpinguid kas täiskasvanute gümnaasiumis või kutsekoolis, mis on mõlemad õppijatele tasuta.

Tiina Jääger ütles, et uuesti õppima hakkamine on hea kahes mõttes. Uuringud näitavad, et õppiv inimene on õnnelikum ja jääb harvemini haigeks. Teiseks on Eestis nii suur töökäte puudus, et iga inimese tagasitulek õppimise ja senisest keerukama töö juurde aitab seda probleemi leevendada.

Ka ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson pidas täiskasvanute õppimist väga tähtsaks. Õppimata pole võimalik töökohtade innovatsiooniga kaasas käia. Soomes on Turu kutsehariduskeskuse õpilastest 75% täiskasvanud. Õppima ei pea üksnes tööga seotut – igasugune õppimine hoiab aju vormis ja võimaldab vanemas eas noorte kolleegidega võrdses tempos uusi asju selgeks õppida. Peterson lisas, et tööandjad peavad motiveerima oma töötajaid õppima. Näiteks kaevuritel on viimane aeg mõnd muud ametit õppima hakata, sest kaevandustöö saab Eestis 4–5 aasta pärast otsa. Peep Peterson arvas, et madalama haridustasemega töötajaid tuleb kutsuda õppima niisama süsteemselt, nagu haigekassa kutsub inimesi sõeluuringutele.

Kutsekool ja gümnaasium ühe katuse alla

Maaomavalitsuste liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri küsis ümarlaual, miks peetakse Eestis loomulikuks, et kutsekool ja gümnaasium omavahel õpilaste pärast konkureerivad. Alles see oli, kui ehitati välja üleriigiline kutsehariduskeskuste võrgustik. Nüüd ehitatakse riigigümnaasiumide näol selle kõrvale üldhariduskoolide võrgustikku.

Näiteks Viljandis on nii riigigümnaasium kui ka kutseõppekeskus, kes saaksid koostööd teha. Selle asemel plaanitakse gümnaasiumis avada kutseõppeklassid. Õpilane muidugi mõtleb: „Mis ma sinna kutsekooli ikka lähen, kui gümnaasiumis saab samuti eriala omandada.” Ka õppesuunad on sisuliselt kutseõpe või siis eelkutseõpe gümnaasiumis.

Ott Kasuri küsis, miks ei võiks igas maakonnakeskuses ja suuremas linnas avada hariduskeskuse, kus on kutsekool ja gümnaasium ühe katuse all. Osas ruumides omandaks õppur eelkõige eriala, teises osas oleks rõhk üldainetel. Üldainete õppijad saaksid kutseõppe poole pealt hõlpsalt valikaineid võtta, kutseõppurid aga gümnaasiumi poolelt üldainete lisakursusi. Kõik sellise hariduskeskuse lõpetanud saaksid ühesuguse lõpudiplomi. See oleks silla ehitamine gümnaasiumi ja kutsekooli vahele.

Väike-Maarjas on kutsekool ja üldhariduskool teinud head koostööd. Kui tulevikku vaadata, siis Tallinnas ehitatakse sellise hariduskeskuse põhimõttel üles uus kaunite kunstide kool, kus hakkavad ühe katuse all tegutsema riigigümnaasium ja Tallinna muusikakeskkool ning kutsekoolidena defineeritavad Tallinna balletikool ja Georg Otsa muusikakool.

On vaja poliitilist tahet, et selliseid üld- ja kutseharidust lõimivaid hariduskeskusi Eestisse kiiresti juurde tekiks, toonitas Ott Kasuri.

Õpilaste arvamus

Ümarlaual ütlesid oma seisukoha välja ka õpilasesinduste liidu esindajad. Tallinna 32. keskkooli 10. klassi õpilane Lennart Mathias Männik pidas Eesti haridussüsteemis kiiduväärseks, et õpilane saab ise otsustada, missuguses koolis ta õpib. Kutsekoolis võiks tema arvates üldainete mahtu suurendada, siis oleks rohkem noori kutsekoolist huvitatud. Vene koolide õpilastele, kes ei oska piisavalt eesti keelt, soovitas ta pakkuda eesti keele oskust arendavat keskkonda.

Markos Parve Kohila gümnaasiumi 10. klassist lisas, et muuta tuleb mitte ainult kutsekooli, vaid ka gümnaasiumi. Vaja on õppida iseseisvalt fakte leidma, probleeme lahendama, praktilist tööd tegema. Need oskused aitavad gümnaasiumilõpetanul kiiremini tööd leida, sest igal töökohal on vaja ise fakte leida ja probleeme lahendada.

Mis töid on tulevikus vaja osata?

Me liigume kiiresti, aga ei tea, kuhu, ütles Urve Mets Kutsekoja OSKA meeskonnast. Ta rääkis, mis ametid võivad paarikümne aasta jooksul kaduda ja mis alles jääda. Urve Mets tõi välja, et lähemas tulevikus on vaja kindlasti IT-spetsialiste, masinõppe eksperte, telemeditsiini spetsialiste jt. Kõik need ametid eeldavad vähemalt gümnaasiumiharidust. Ameteid, mille puhul piisab vaid põhikooli lõpetamisest, jääb kiiresti vähemaks. Põhiharidusest piisab edaspidi näiteks hooldustöötajal ja tehnikul. Kusjuures hooldustöötaja puhul on esikohal isikuomadused, mitte diplom.

Urve Mets jätkas, et varsti hakkavad autosid, tramme ja ronge juhtima robotid, 3D-printimine kaotab paljud töökohad, sest printima hakatakse isegi maju, igat liiki proteesidest meditsiini jaoks rääkimata.

Ümarlauas korrati kaduvate ametikohtade prognoosi jälgides juba aastaid õhus olnud küsimust: kas ei ole aeg minna üle üldisele keskharidusele ja võtta kutsekooli vastu ainult keskharidusega noori?


4 kommentaari teemale “On aeg gümnaasium ja kutsekool ühe katuse alla viia”

  1. inseneR ütleb:

    #Veel üks etteheide põhikoolile oli õpilaste digioskuste väga kõikuv tase. Kui digioskusi ongi, siis pole tegemist sellistega, mida töökohal vaja osata.#

    Kui Eestis reguleeritakse mingi ametliku paberiga IKT tegevust, siis lühend IKT on vaid pealkirjas. Tekstis endas käib jutt vaid IT-st ja massimeedias käsitletakse sama asja peamiselt E-teenusena ehk väga kitsa osana IT-st ja veelgi kitsama osana IKT-st. Need, kes taipavad laia IKT-d vaid E-teenusena, suruvad ühiskonda nägema maailma läbi väga kitsa E-digipilu. Kaasaegne kõrgtehnoloogiline toodet arendav tehas on täis laia spektriga IKT-d kasutavaid süsteeme, millest väga väike osa on hõivatud E-teenusega. Riigi funktsionärid aga rõhuvad kampaania korras vaid E-teenuse olulisusele, justkui peaks kõrgtehnoloogiline tehas vaid E-teenuse kitsukese pilu kaudu tajuma kompleksselt keerukat laia IKT-d.

    • Viktor Koop ütleb:

      Reeglinas põhikoolilaps tööle ei lähe . Tal pole selleks eeldusigi . rääkimata töökohtadest . Digioskused on küll olulised , ent tähtsam on see , et õpilane kella ja kuupäeva tunneks .

  2. inseneR ütleb:

    Haridusteemalisele ümarlauale oleks võinud kasvõi vaatlejana kutsuda haridusväliseid esindajaid, näiteks tööandjaid, neid, kellele koolitatakse tööjõudu. Oleks kasvõi vaheajal saanud otse suhelda need, kes koolitavad ja need kellele koolitatakse.

  3. TIIT ütleb:

    Kas ENSV-s tegutsenud kutseharidussüsteem – kutsekool, kutsekeskkool, tehnikakool – on kõigil tõepoolest meelest läinud ja seda tuleb nüüd häda sunnil hakata nüüd uuesti leiutama?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!