Õpetaja autähise all lahati suuri küsimusi

27. okt. 2017 Martin Pent Haljala kooli õpetaja - Kommenteeri artiklit

19. oktoobril toimus Haljala koolis kogemuskonverents „Õpetades õpime”, mis oli pühendatud Haljalas asuva õpetaja autähise avamise viiendale aastapäevale.

Haljala kool otsustas käesoleval sügisel mängureegleid pisut väänata ning nihutas õpetajate päeva tähistamise kahe nädala võrra edasi, otse kooliveerandi lõppu. Selleks oli oma põhjus: just säärane aeg võimaldas koondada kõige enam esinejaid ja ka publikut, et pidada maha kogemuskonverents „Õpetades õpime”, pühendatud Haljalas asuva õpetaja autähise avamise viiendale aastapäevale.

Õpetaja roll

Pärast Eesti õpetajate meeskoori pidulikku avaetteastet keskendus programm õpetaja rolli arengule, muutustele, aga ka muutumatusele lähema ja kaugema mineviku ajavoogudes. Rain Mikser, töötanud elu jooksul nii väikestes maa- kui ka suurtes linnakoolides ning keskendudes praegu Tallinna ülikooli kasvatusteadlasena õpetaja identiteedi ja eneseuskumuste uurimisele, avaldas poolmuigamisi lootust, et kõikides koolides ikka jätkub staažikaid, mitukümmend aastat töötanud õpetajaid, kuna vaid nendel leidub elukogemust orienteeruda tänapäeva kooli teabemüras. Kooli puhul näikse kindel olevat vaid üks: nimelt see, et juba viimased 25 aastat on see üha muutunud ja muutunud, või vähemalt on nõnda sellest räägitud. Küll aga ei paista imerohtu eripalgeliste probleemide lahendamiseks ning kahtles ka Mikser, kas muutumine alati vajalik on.

Alustava õpetaja vaatepunkt

Uustulnuka vaatevinklit sai kirjeldada Haljala kooli loodusainete õpetaja Martin Pent oma pisut enam kui kahe õppeaasta pikkuse töökogemuse najalt. Naasta pärast mõningast eemalolekut süsteemi, mis kirjade järgi vahepeal suuri sisulisi ja ka kvalitatiivseid muutusi üle on elanud, tekitab mõistagi ootusärevust. Aga paratamatult kuulub alustava õpetaja stardipaketti ka tõdemus, et teatud ideaalid tallatakse varem või hiljem jalge alla. Jutt ning reaalsus ei taha sageli klappida. Revolutsioon võib olla toimunud nii andmeedastuse kiiruses, õpirakendustes, meetodites kui ka vahendites, kuid inimese psüühikas niisama lihtsalt revolutsiooni esile ei kutsu. Lapsed on endiselt lapsed ning isegi pöörase kiirusega arenev tehnoloogia pole suutnud igipõlistele õpetamist ja kasvatust puudutavatele küsimustele ammendavat vastust anda. Pigem ollakse jõudnud seisu, kus tuleb heita kriitiline pilk tehnoloogia (üle)tarbimise ohtudele.

Alustav õpetaja ihkab keset konstantsete muutuste keerisesse sattumist mingit tuge ja kindlust ka kõrgeimatest instantsidest. Aga järgi uurides pole seda lihtne leida. Ka Tartu ülikooli professorid kinnitavad, et mitte keegi pole suutnud selgitada, mis muudab ühes riigis pakutava hariduse tugevamaks võrreldes teisega. Ka TLÜ professor Mati Heidmets möönab, et rääkides 21. sajandi ihalusobjektiks olevast nn pehmest tarkusest, on pehmete oskuste didaktika  alles sündimas”. Kimbatus, mis avaldub põhimõttelises küsimuses „Mida ma õieti tegema pean?” vaevalt ühelegi kollanokast õpetajale võõras on.

Õnnelikkus või tähenduslikkus

Konverentsil peatuti põgusalt ka õpilase heaolul. On ümberlükkamatu tõde, et liigses stressiseisundis õppida ei saa, küll aga on küsitav, kas Eesti õpilased tingimata on ikka nii õnnetud, kui oleme harjunud mõtlema, ning veelgi enam: kas ja kui palju on sel pistmist kooliga? Selgub ju ka viimatise ülemaailmse testi tulemustest, et seis selles vallas pole ka siinmail sugugi nii nukker, kusjuures üllatusena selgub, et õpilaste testiärevus on võrreldud riikidest üks madalamaid. Mõtteainet pakkus ka küsimus, kuidas neid subjektiivse heaolu hinnanguid ikkagi tõlgendada.

Õnn on midagi, mille poole püüeldakse, kuid mis on habras ja muutlik nagu ilm. Maailma üks juhtivaid sotsiaalpsühholooge Roy Baumeister on hakanud tõmbama eraldusjoont kahe näiliselt sarnase tunde, õnnelikkuse ja tähenduslikkuse vahele. Ta väidab, et kui õnn seostub sageli (muidugi mitte alati) hetkeheaoluga ja on oma olemuselt primitiivne, siis tähenduslikkus on midagi, mis kätkeb endas kogu seniste ja tulevaste elukogemuste analüüsi, olles õnnest justkui midagi kõrgemat, ning ‒ väärib mainimist ‒ on omane vaid inimliigile. Õnnelikkuse ja tähenduslikkuse probleem näib olevat selles, et üdini õnnelikust elust tähendust sageli ei leia või siis teisipidi – tähenduslik elu sisaldab enamasti nii õnne kui ka õnnetust. Küsimus, kas õnnelikkuse mõõtmiselt peaks (või võiks) lülituma ümber hoopis tähenduslikkusele (PISA testis?), jäägu edaspidiste arutelude aineseks.

Vaid väga põgusalt jõuti kogemuskonverentsil peatuda küsimusel, millele Mati Hint pööras tähelepanu juba kuus aastat tagasi (vt ÕpL, 28.11.2011), nimelt massilise interneti leviku ning hüpertekstide pealetungimise mõjul laste ja ka üleüldiselt inimeste süvalugemise võimekusele.

Külaliste sõnavõtud

Pärastlõunase programmi sisustasid juba külla kutsutud külalised Eesti eri paigust. Oma teekonda väga õrnas eas kooli tööle läinud noorukist tänase päevani kirjeldas Euroopa rahvusvahelise kooli õpetaja Terje Äkke, Forseliuse seltsi tegemistest ja missioonist Eesti haridusmaastikul andis ülevaate Toivo Ärtis ning oma kokkuvõtte andmiseks Eesti koolimaastikul toimuvast sai sõna Eesti haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri. Voltri avaldas veendumust, et tahes või tahtmata algab õpetaja staatuse tõstmine ühiskonnas iga õpetaja enesehinnangust. Iga seda rasket, kuid väärtust loovat tööd tegev inimene peab esmalt iseeneses selgusele jõudma, et see on maailma parim töö ning selle tegijad on ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega. Siin-seal kostvate ärevate prognooside üle, nagu oleks õpetajate töö tehisintellekti ja automatiseerimise arenemise tõttu ohus, arvas Voltri parema mitte muret tunda. Lõppkokkuvõttes tulevad ju ka õpilased ennekõike nautima hea ja oskusliku õpetaja pakutavat seltskonda, mille sarnast ei saa pakkuda ükski robot. Endine EHL-i juht Sven Rondik kutsus aga õpetajate põuale viidates kogu kooliperet üles märkama juba põhikooliõpilaste seas neid, kel on eeldusi ja taiplikkust selle ametiga tegelda, et endale sedaviisi ise järelkasvu kasvatada.

Juured ja huumorimeel

Konverentsi lõpetas Haljala kooli kauaaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja Külli Heinla, kes kuulutas välja kolmanda ülevirumaalise loomingulise konkursi „Otsides oma juuri” eesmärgiga hoida elus kohaliku koduloo uurimise traditsiooni ning innustada õpilasi mõtisklema, uurima ja talletama oma pere lugu. Kogu päevale tagasi mõeldes jäi aga enim kõlama mõte, mille ütles Rain Mikser välja juba alguses: juba kaua aega võetakse hoogu, et kirjutada õpetaja kutsestandarditesse oskus, mida vaikimisi on selle kutse omanikelt juba niikuinii eeldatud – hea huumorimeel.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!