OPL MANG

Ühepajatoit saigi valmis

20. okt. 2017 Eve Järviste - 1 Kommentaar

Põltsamaa Mari lasteaia koolieelikute rühm võttis ette suure projekti taimede arengu ja toidu lauale jõudmise jälgimiseks. See kestis terve aasta.

Eelmise aasta sügisel mihklipäeva paiku oli lõunasöögiks ühepajatoit, mis sai lastel ruttu otsa. Enamikule on see lemmiktoit. Õpetaja Ene Järviste arutles koos lastega, millest ühepajatoit koosneb ja kas selle juurvilju on võimalik ise kasvatada. Leiti, et see on ka lasteaias täiesti võimalik, lapsed olid kõik elevil ja soovisid osaleda juurikate kasvatamisel.

Nii see algaski. 2016. aasta septembrikuu lõpus  alustasime ettevalmistustöödega: riisusime lasteaia õuel lehti ja õppisime komposti tegema. Panime kilekottidesse kaselehed ja pajulehed – need kõdunevad paremini –, sekka poetasime äsja niidetud muru. Lisasime mulla koos vihmaussidega ja lõpuks kallasime ämbriga vett kotti. Panime kotid kinni ning tegime palju auke, et vihmaussid tegutseda saaksid. Seejärel asetasime kotid laagerduma, neid aeg-ajalt ümber pöörates.  Järgmise tööna mõõtsime ja kaevasime  koos lastega maalapi lasteaia tagahoovis. Koht oli hea, sest päikesepaistet jätkus sinna terveks päevaks ning see oli meie teise korruse  rühmatoa aknast ka ilusti näha. Peenra suuruseks mõõtsime 3 x 1 m, arvasime, et sellest meile piisab. Lapsed aitasid kive korjata ja võilillejuurikaid mullast raputada. Sügisesed tööd saidki tehtud. Jätsime maa puhkama.

Kevade tulles ei olnud vaja lastele meelde tuletada, et ees ootab tähtis töö. Meile tuli appi üks tore isa, kes töötas puidufirmas ja oli nõus meid peenrakasti materjaliga aitama. Olime kõik imestunud, nähes täiesti uusi laudu, mis meie kasti jaoks toodi. Paari päeva pärast tulidki kaks lapsevanemat meile peenrakasti meisterdama. Oh seda elevust ja huvi , mis lastes tärkas! Kuna lauajuppe jäi üle, said kõik poisid ja tüdrukud toksida ja kopsida nii palju, kui süda lustis, igatahes sõrmed jäid kõigil terveks. Peenrakast sai nii ilus ja hele, et lapsed arvasid, et muld määrib kasti ära. Järgmine töö oli kasti peitsimine, et teda vihma ja päikese eest kaitsta. Kõik lapsed said võimaluse oma panus anda kasti värvimisel peitsiga. See töö meeldis kõigile. Lapsed olid väga osavad ja riidedki jäid puhtaks. Kui kast oli kuivanud, siis katsime selle seinad seestpoolt veel tumeda kilega, et niiskus välja ei läheks.

Nüüd oli vaja muld kasti saada. Taas tuli pöörduda lastevanemate poole. Jällegi leidus üks tore isa, kellel oli kastiga auto ja muldki olemas. Jäi ainult põnevusega oodata, millal mullakoorem saabub, aga varsti ta tuligi. Isad ja emad arvavad muidugi, et lapsed on nõrgad ega jõua rasket tööd teha, aga meie poisid otsustasid, et nemad tahavad ise mulla kastist maha loopida. Ja töö läkski lahti. Töö käis järjekorras, et keegi kogemata vahele ei jääks. Kuna kõik lapsed korraga auto kasti ära ei mahtunud, siis hakkas osa poisse mulda väikeste aiakärude ja autodega meie peenrakasti vedama. Tüdrukud ei tahtnud ka kõrvale jääda, nemad hakkasid mulla seest kive ja juurikaid otsima ning rehitsema. Tööd jätkus kõigile. Keegi lastest ei kurtnud väsimust või tüdimust, lõunasöök maitses tol päeval väga hästi ja lõunauni tuli magus. Järgmisel päeval vaatasime, mis meie kompostist on saanud. Üllatuseks leidsime enam-vähem kõdunenud lehesodi, kust ka vihmaussid meid tervitasid.

Ostsime ka paar kotti turbamulda ja kaevasime kõik läbi. Kuna kogu mulda kast ära ei mahtunud, siis tegime kibuvitsapõõsa alla mullakuhila, kuhu vajadusel mõni seeme pista.

Nüüd algas tähtis arutelu, mida me peenrakasti istutame. Igaüks sai oma arvamuse öelda. Nutikamad kirjutasid tahvlile, mida nad tahavad kasvatada. Arutlesime veel kord läbi, mis ühepajatoidu sisse sobib ja millised maitseeelistused kellelgi on. Ühiselt otsustasime külvata porgandit, hernest, kaalikat, peeti, tilli, sibulat ja kapsast. Herned panime tuppa idanema ja istutasime hiljem pottidesse.

Tegime oma peenrakastist skeemi, mida kasutasime pidevalt taimede kasvu jälgimisel: missugune külv tärkas esimesena, millal oli vaja rohida, harvendada ja mis järjekorras valmisid köögiviljad.

Maikuu keskpaigas alustasime külviga. Panime peenrakasti ka kaks kollast ja kaks punast kartulit. Istutusauku lisasime natuke kanakakat, et kartulil rohkelt väge oleks. Arutlesime ka teemal öko ja mahepõllundus. Herned olid toas juba nii  suureks kasvanud, et vajasid tuge. Olime jätnud jõuludest alles oma rühma kuusepuu, mida nüüd oli hea kasutada herneste toetuseks. Tänasime veel kord kuusepuud lauluga ja istutasime herned ümber puu.

Järgmine käik oli turule kapsataimi ostma. Hea turumüüja andis meile kaasa ka kaks kuumaasikataime, mahutasime ka need peenrasse. Kuna meil oli kibuvitsapõõsa all mullahunnik, ostsime ka ühe kõrvitsataime sinna mahapanekuks.

Nüüd algas ootamine ja peenrakasti igapäevane vaatlus. Panime ka sildid külvide juurde, et lapsed saaksid lugeda ja koos märkmeid teha. Ostsime rühma väiksed kastekannud, millega lastel kergem kasta oleks. Suvi oli aga vihmane ja kasta tuli minimaalselt.

Esimesena ilmusid nähtavale sibulapealsed, siis till. Herned hakkasid kiiresti valmis saama, kuna olid ette kasvatatud. Esimene saak oligi roheline sibul ja till, mida oli nii palju, et jätkus kogu lasteaiale. Lapsed hakkisid selle kääridega ja panime ka sügavkülma, et talvel saaks tilli supi sisse panna. Esimesed herned jagasime võrdselt, hilisemad panime sügavkülma juurikaid ootama. Ka maasikad hakkasid valmima ja saime nii mõnegi suhu pista.

Vahepeal algas suvevaheaeg ja pooled rühma lastest läksid puhkusele. Kuna lasteaia kollektiivpuhkus algas sel suvel juuli lõpupoole, said lapsed päris pikalt vaadelda, kuidas enamik mahapandust kenasti kasvama hakkas.

Septembris lasteaeda naastes oli laste esimene käik maja taha uudistama. Peedid ja kaalikad olid suureks paisunud, porgandid pikaks kasvanud ja kapsas paras pirakas. Ühel kartulil oli vars kõdunenud, eemaldasime selle ja hilisemal uurimisel internetist saime selgust, et see oli juuremädanik. Eemal kibuvitsapõõsa all olid ka kaks kõrvitsat suureks paisunud.

Natuke veel ootamist ja kuu keskpaiku algas saagikoristus. Nüüd läks lahti suur loendamine, mõõtmine, kaalumine, arvutamine, hulkadesse jagamine. Saak oli uskumatult suur. Kolmest mahapandud kartulist saadi kokku 56. Punased kartulid olid parajad pirakad, aga kollasel oli rohkem mugulaid all. Kapsas kaalus koguni üle kolme kilo.

Meil oli tore võimalus külastada toiduainetetööstust Põltsamaa Felix. Selle organiseeris meile üks vanaema, kes seal töötab. Vaatasime kõrvitsate purki panemist, nägime ja kogesime, mis tähendab hügieen ja puhtus toiduvalmistamisel. Ka meie kõrvitsad ootavad oma aega.

Septembrikuu teises pooles võis alata meie ühepajatoidutegu. Palusime sel päeval köögis kokal meid lõunutoidule mitte arvestada, selle asemel küsisime pool kilo hakkliha oma toidu tarbeks. Algas suur puhastamine, koorimine, hakkimine, lõikamine. Saime kasutada õppekäigult AS Põltsamaa Felixisse saadud peakatteid, et toidu sisse mõni juuksekarv ei satuks. Lapsed töötasid suure õhinaga ja tulid kõigega väga hästi ka toime, isegi maitsetamisega. Ühepajatoit sai valmis just lõunasöögi kellaajaks. Ja siis kuuldus tükk aega ainult lusikaklõbinat … Lapsed arvasid, et nad pole nii head ühepajatoitu veel kunagi saanud. Ka kokale, kellele kööki oma kätetööd degusteerimiseks viisime, maitses meie toit väga.

Kuna meil jäi ühepajatoidu tegemisest üle palju köögivilju, siis valmistasime hiljem veel magustoiduks peedi-šokolaadikooki, tegime porgandipirukaid, ka joonistasime peediga. Kapsapea oli aga väga suur ja otsustasime sellest hapukapsast teha. Ühe vanaema käest saime suure kapsariivi ja teine vanaema tuli ning näitas, kuidas vanasti hapukapsast tehti.

Päev enne mihklipäeva pidasime maha suure peo, et ka teistele lasteaialastele rääkida ja näidata, mida me aasta jooksul ära tegime. Selleks olime lisaks õppinud palju mõistatusi, vanasõnu, luuletusi ja laulu. Tegime ajalehepaberist  juurviljade mulaažid, värvisime need ja saime oma peol rekvisiitidena kasutada. Neid oli tarvis väikese etenduse „Naeris” esitamiseks, sest nagu vanasõna ütleb ‒ mihklipäevaks peab naine toas ja naeris koopas olema. Eit jagas peo lõpus kõigile rühmas küpsetatud porgandipirukaid. Lõpuks rokkisime kõik koos „Juurviljaroki” järgi.

Meie peenrakast ei saa ka talvel puhata, nüüd panime mulda tulbisibulad, sest kevadel on emadepäev ja lõpupidu tulemas. Ka  kõrvitsad paisuvad veel ja ootavad oma aega. Ees ootab veel palju töid ja tegemisi.

 


KOMMENTAAR

Tiia Kaeramaa, Mari lasteaia direktor:

Vanemõpetaja Eve Järviste lähtub oma töös Johannes Käisi põhimõtetest, üldõpetus ja koduloolisus on tema igapäevategemistes lastega esikohal. Sellise vahva ühepajatoidu projekti käigus omandasid lapsed aktiivselt ja isetegemisrõõmsalt nii teadmisi kui ka oskusi, mida näeb ette koolieelse lasteasutuse õppekava. Teema käsitlemisel olid lõimitud nii kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine, vaatlemine, uurimine, võrdlemine, arvutamine ning mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Projektile andis suure osa laste perede kaasamine. Õnnestunud projekti taga on peidus aga kogu Vaarikmarja rühma ühte jalga astuv meeskonnatöö.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ühepajatoit saigi valmis”

  1. Marje ütleb:

    Rõõm oli lugeda. Nii tore mõte just sellist projekti teha ja veel toredam, et jagasite. Hästi kavandatud ja osavalt lõimitud ainevaldkondade ja kogukonnaga. Töökasvatus ja elulisus on kindlasti väga olulised ja õpetavad tegijaid suurepäraselt. Tubli õpetaja, kogu kaaskonnaga, kes nii vahvaid projekte kavandab ja ellu viib!
    Olen ise õpetajana palju aastaid analoogset tööd teinud ja tehtust koos lastega rõõmu tundnud. Tehes tuleb häid ideid, mida järgmisel korral teisiti/paremini teha. Miks mitte siis ka teie moodi ühepajatoitu teha? Kurke ja kapsaid oleme hulga aastaid hapendanud…
    Edu kõigile, kes maausku on!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!