OPL MANG

Uus algus

13. okt. 2017 Terje Metsavas Tallinna Kopli ametikooli vilistlane - Kommenteeri artiklit

Terje Metsavas.

Me ei saa tänapäeval eeldada, et leidnud kord sobiva eriala, töötame sellel kuni pensionieani. Vajadus pidevalt juurde ja ümber õppida on muutumas enesestmõistetavaks, nii ei põlga kooliminekut ka täiskasvanud. Jagan lugejaga kogemust, mille sain Kopli ametikoolis käsitöö ja disaini õppesuunal.

Taas on sügis – tarkuste ja teadmiste kogumise aeg. Kõik need, kes on unistanud enesetäiendamisest või uue eriala omandamisest täiskasvanueas, on seda ilmselt tegemas. Just seetõttu on käesolev sügis meile, Tallinna Kopli ametikoolis suvel 2017 nahatöö eriala lõpetanutele omamoodi melanhoolne. Sai ju kooliskäimine paaril viimasel aastal harjumuspäraseks, nüüd aga tuleb erialaoskustega omapäi hakkama saada ja töövõimalusi leida.

Igaühel, kes tunneb huvi ametikoolides õppimise vastu, on sellekohane info paari hiirekliki kaugusel, sestap ei hakka ma üles loetlema kõiki koole, erialasid ja õppimisvõimalusi. Jagan lugejaga hoopis kogemust, mille saime käsitöö ja disaini õppesuunal meie, kes me kaks sügist tagasi eri põhjustel just Tallinna Kopli ametikooli sattusime.

Miks just nahatöö?

Võib juhtuda, et nii lihtsalt läheb. Täpselt nii juhtus minuga, kes ma aednikuõpet uurima läksin, ent õppegraafiku sobimatuse tõttu eneselegi ootamatult nahatöö õppetoolil platseerusin. Õppesuuna juht Mare Värk oskas lihtsalt nii kütkestavalt nahatööst rääkida ja kiitis nii õpetaja Tiina Piisangut, et asi oli otsustatud. Kutsusin kampa veel klassiõe Ivi keskkoolipäevilt.

Meie kursusele sattusid toredad inimesed. Paljud tulid soovist õppida midagi uut. Heidile oli käsitöö ja õmblemine lapsest saadik meeldinud. Jaana oli kunagi sattunud töötuppa valmistama nahast käekotti. Nahk kui materjal paelus teda nii väga, et ta soovis seda põhjalikumalt tundma õppida. Nooruke Marit ihkas uuesti kooli minna ja otsis midagi, mis oleks uus ja huvitav. Valik langes nahatöö kasuks, sest varem polnud ta sellega kokku puutunud. Hele töötas hobustega. Kuna hobuvarustus koosneb enamjaolt nahast, oli tema unistus seda ise valmistama hakata. Heli ja Liljen olid juba kogemustega käsitöömeistrid, n-ö vanad tegijad, puudus aga nahatöö oskus.

Tallinna Kopli ametikooli 2017. aasta nahatöö eriala rõõmsad vilistlased õpetajaga. Tagumises reas Marit Must, Jaana Trauss, Liljen Pilvik. Keskel: Ivi Meltsa, Heli Orav. Esimeses reas õpetaja Tiina Piisang ja Hele Kingisepp. Foto: Edith Raamat

Kogemustepagas

Hoolimata sellest, et teisel õppeaastal ei saanud mõned meie seast isiklikel põhjustel kooliteed jätkata, on nad ka aasta jooksul õpitu üle rõõmsad. Nii mainib Heidi tuttavatele uhkusega, et õppis aastakese nahatööd.

Koolis õppimise jooksul muutus minu arusaam materjali kasutamisest, eriti nahast. Oskan materjaliga varasemast kokkuhoidlikumalt ümber käia. Oskan teha köite- ja teisi nahatöid, kuigi hingele on omasem õmblemine,” sõnab nüüd juba aastase tütrekese ema, kes koolist emapuhkusele jäi.

Jaana tõdeb, et kuna nahaga oli ta varem vähe kokku puutunud, omandas ta koolist kõik põhilised oskused. „Nüüd on tugev põhi all ja hea jätkata tegemisi oma erialal,” on ta rõõmus.

Marit on tänulik, et lisaks nahatööle sai koolis kätt proovida ka metallitöös, kangakudumises, keraamikas ja paljus muus põnevas. See kõik on andnud enesekindlust edasiseks.

Tõepoolest ei piirdunud meie koolitunnid vaid nahatöö saladuste ja nippide teadasaamisega. Olime kunstitunnis molberti ees seistes või metalli kohrutades, keraamikatunnis glasuurides või kangastelgedel tallalaudu sõtkudes põnevil ning sama elevil oma töid valmimas nähes.

Saime palju uusi teadmisi ja laiema silmaringi. Jagame üksmeelselt mõtet, et suur õnn oli õppida nahakunstnik Tiina Piisangu käe all. „Alguses tundus kõik keeruline, kuid harjutamine teeb meistriks. Kõik tema ained olid huvitavad ning harivad,” meenutab Hele.

Mitmesugused õppetunnid

Leiame üksmeelselt, et meie õpetajad olid äärmiselt sümpaatsed ning oskasid teadmisi edasi anda nii arusaadavalt, et tagantjärele võib tunduda – keerulist koolis justkui polnudki. Oma kogemuste baasilt võime öelda, et lihtsamaks ja loominguliselt põnevamaks kujunes toodete kavandamine kui majandusliku poolega hakkama saamine. Viimane osutus arvatust keerulisemaks: kuidas arvutada toote hinda ja toodet turundada jne.

Enne lõpudiplomi saamist pidime olema kindlad teadmises, et suudame oma valikmooduliga (nahkaksessuaarid, köited, karbid või disain) edaspidi midagi korda saata. Kooliaegne tegevus ja praktika andsid selleks palju võimalusi – saime valmistada nahast meelepäraseid tooteid, millele ka tulevikus keskenduda tahtsime. Ja juhendajad olid meil suurepärased!

Kunstikoolis õppinud Marit tunnistab, et on kõige õnnelikum sisemise loomingutulukese taassüttimise pärast, millele aitasid kaasa õpetajad ja kaas­õpilased. „Tänu koolile olen juurde saanud kannatlikkust ning koostööoskust. Kõige raskem oli hakkama saada iseendale pandud ootuste ja lootustega – alati tahad ju parimat tulemust.”

Pensionieas Liljen aga tõdeb, et kõige keerulisem oli noortemate grupikaaslastega sammu pidada ja ise oma töödega rahule jääda.

Marit Musta lõputöö.
Fotod: Terje Metsavas

Tegude tuules

Selgub, et kõik kooliõed tegutsevad juba usinasti. Heidi on endale õmmelnud paar väikest kotti ja valmistanud käevõru. Oma suurimaks saavutuseks peab ta tütre seitsmenda klassi loovtöö juhendamist, mille tulemusel valmisid ilus õlakott ning süsteemikott. Ühistöö tulemusena vaimustus ka tütar nahatööst. „Praegu olen väikese lapsega kodus ning loominguline töö on ootel, aga plaanin saadud teadmistega lähiajal midagi tegema hakata. Tahan tulevikus kasutada tööstusest järele jäänud nahajääke. Koolis oli üheks saatvaks mõtteks taaskasutamine või jääkidest millegi valmistamine.”

Jaana tegeleb disainimise ja toodete valmistamisega oma stuudios ning on silma jäänud inimestele, kellega edaspidi loomingulist koostööd teha. „Disainipoed on minu valmistatud toodete vastu huvi tundnud, samuti alustasin koostööd Eesti tuntud disaineriga,” on ta entusiastlik.

Marit teeb väiksemaid tellimustöid ja tegeleb kavandamisega, et ükski hea mõte unustusse ei vajuks. „Jõudumööda proovin kavandeid ellu viia, et koguneks tootepagas, mida tulevastele klientidele tutvustada. Loodan leida endale nahatööga seotud ametikoha, et kirg ei hääbuks ja oskus ei jääks pelgalt hobiks.”

Marit Musta lõputöö.

Hele, kellele kooliajal meeldis väga nahavoolitehnika, keskendub peagi püksirihmade valmistamisele. „Praegu teen hobutöö kõrvalt mootorratastele sadulaid, nokitsen vaikselt ka hobuvarustuse kallal.”

Sarnaselt Liljeniga, kes suvel puhkas ja kavatseb nüüd tööle asuda, plaanin minagi üht-teist juurde õppida. Valisin mooduliks nahkaksessuaarid, aga keskendun praegu ka vormiotsingutele. Tuntud nahakunstnik ütles kunagi, et kõige raskem olevat töövahendeid kapist välja võtta. Olgu need meil siis pidevalt käeulatuses!

Räägin kogu kursuse eest, kui väljendan tänu toredatele ja toetavatele grupikaaslastele ja õpetajatele. Tänulik tuleb olla ka juhusele ja saatusele. Nagu ei määra tänapäeval ükski meie varem tehtud valik kogu tulevast tööelu, ei saa me ka eeldada, et sobivat eriala leides töötame sellel kuni pensionieani. Vajadus pidevalt juurde ja ümber õppida on muutumas enesestmõistetavaks, nii ei põlga kooliminekut õnneks ka täiskasvanud. Uued algused ootavad!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!