50 aastat kõrgharidusega lasteaednike ettevalmistamist Tallinna ülikoolis
Alushariduse eriala 50. sünnipäeva tähistati Tallinna ülikoolis konverentsiga „Traditsioon, innovatsioon ja õpikäsitus alushariduses”, kus osales üle 300 lasteaiaõpetaja ja -juhi. Fotod: TLÜ Haridusteaduste instituut
1967. aastal avati Tallinna pedagoogilises instituudis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala ning sel sügisel täitus 50 aastat kõrgharidusega koolieelse lasteasutuse õpetajate ettevalmistamisest Eestis. Tähtsat sündmust tähistati 2. novembril Tallinna ülikoolis konverentsiga „Traditsioon, innovatsioon ja õpikäsitus alushariduses”, kus osales üle 300 lasteaiaõpetaja ja -juhi. Konverents oli ühtlasi pühendatud Paul Keesi 100. sünniaastapäevale, kes oli 1967. aastal avatud koolieelse kasvatuse kateedri juhataja ja eriala üks kujundajatest. Ettekanded hõlmasid nii eriala traditsioone, uuenduslikke suundi kui ka õpikäsituse temaatikat.
Eriala kujunemislugu ja traditsioonid
Alushariduse pedagoogi eriala kujunemisloost kõneles emeriitprofessor Taimi Tulva. Eriala nimetus on mitu korda muutunud, kuid alati on olnud eesmärk pakkuda heal tasemel kõrgharidust lasteaiaõpetajatele ja -juhtidele. 50 aasta vältel on õppejõudude eestvedamisel töötatud välja eriala terminoloogia ja koostatud mitmekesist didaktilist õppekirjandust. Alushariduse eriala arengut käsitlenud TLÜ dotsent Tiia Õun tõi esile nii selle ajaloolisi tugevusi kui ka uusi suundi. Alushariduse pedagoogi õppekava on olnud läbi aegade ülikoolis üks populaarsemaid, sel aastal oli näiteks konkurents bakalaureuse tsükliõppes üle kaheksa inimese kohale. Eriala jätkusuutlikku arengut on aidanud kujundada õppekava varasemad juhid Paul Kees, Taimi Tulva, Maie Vikat, Anu Leppiman ja Marika Veisson. Valdkonna edu on taganud pikaajalised traditsioonid lasteaiaõpetajate koolitamisel, koostöö TLÜ Rakvere kolledži ja TLÜ Tallinna pedagoogilise seminariga, lai praktikalasteaedade võrgustik, hea ettevalmistusega praktikat juhendavad pedagoogid, laiapõhjaline rahvusvaheline teadustegevus, kõrge tasemega õppejõudude meeskond ning innustunud ja aktiivsed üliõpilased. Uus suund on mitmekultuurilise alushariduse temaatika lõimimine õpetajate ettevalmistusse, mis hõlmab ka eesti keele kui teise keele õppe aluseid. Üliõpilaste praktilist ettevalmistust aitab täiendada kavandatav keelekümbluse praktika.
Paul Keesi kui eriala kujundaja ja looja rolli mõtestas oma ettekandes emeriitprofessor Voldemar Kolga. Paul Kees (1917–2008) oli väga mitmekülgne inimene: intellektuaal, teadlane, tõlkija, koolijuht. Aastatel 1974–1979 oli ta esimese koolieelse kasvatuse kateedri juhataja. Tal oli eriline keeleanne, ta oskas ladina, vanakreeka, saksa, prantsuse, inglise ja vene keelt. Tema tõlgitud teostest väärivad erilist tähelepanu J. Piaget’ raamatud arvu ja aja mõiste kujunemisest, mis aitasid kujundada alushariduse eestikeelset terminoloogiat. Paul Kees koostas hulgaliselt didaktilisi õppematerjale näiteks lugema õpetamisest ning tegeles põhjalikult lapse intellektuaalse arengu ja kooliküpsuse teemaga. Lisaks sellele, et Paul Kees on üle 200 eestikeelse kirjutise autor, avaldas ta artikleid ka rahvusvahelistes ajakirjades, mis oli sel ajal suur saavutus. Voldemar Kolga rõhutas, et Paul Keesi elu ja tegevus väärib eraldi põhjalikku uurimistööd, et jäädvustada tema elu ja mitmekülgset loomingut.
Uuenduslikud lähenemised alushariduses
Kuna lapsi ümbritsev keskkond pidevalt muutub, ei saa ka lasteaias jääda ainult traditsiooniliste õppemeetodite juurde, vaid tuleb rakendada uusi võimalusi. Kohila Sipsiku lasteaia direktor, 2016. aasta haridusjuhiks valitud Kristina Mägi tutvustas, milliseid uusi võimalusi on nad laste arengu toetamisel kasutanud. Inspiratsiooni innovatsiooniks on lasteaiaõpetajad saanud nii koolitustest, töökorralduse muudatustest kui ka rahvusvahelisest koostööst. Koostööoskuste ja iseseisvuse kujunemise toetamiseks on rühmaruumist väljaspool loodud lastele tegevuspesad, kus nad saavad väikestes rühmades tegutseda, näiteks teha puutööd, liivaga mängida, ehitada, teatrit teha jne. Uute võimalustena kasutatakse lasteaias mitmesuguseid infotehnoloogilisi vahendeid, nagu näiteks sülearvuti, BeeBoti, WeDo, Edisoni robotid. Palju põnevust pakub lastele animatsioonide valmistamine, robootikategevused, GPS-kunsti ja QR-koodide kasutamine. Kristina Mägi toonitas, et erilist tähelepanu tuleb pöörata laste tervisele, kasutada lastega sammulugejaid ja viia võimalikult palju tegevusi läbi õues. Kohila Sipsiku lasteaias toimuski õuelasteaia projekt, kus kogu tegevus, sealhulgas söömine ja magamine, toimus õues. Terviseedenduses on liikumistegevustes palju kasutatud keha- ja meeleharjutusi ning laste joogat, mis arendab laste füüsilist võimekust ja keskendumisoskust.
Õpikäsitus ja lapsest lähtuv lähenemine
Alushariduse üks suund on lähtuvalt Eesti haridusstrateegiast olnud muutunud õpikäsituse rakendamine. Tallinna ülikooli lektor Maire Tuul, kes 2017. aastal kaitses õpikäsituse teemal doktoritöö, keskenduski oma ettekandes õpikäsituse tähenduse analüüsimisele. Ta soovitas õpetajatel pöörata tähelepanu järgmistele küsimustele. Kas lased lastel ise tegutseda või kipud nende eest asju ära tegema? Kas eelistad valmis mänguasju või suunad lapsi mängudes kasutama looduslikke ja jääkmaterjale? Kas annad lastele piisavalt aega töösse süvenemiseks? Kas sulle meeldib õpetada raamatute vahendusel või eelistad asju uurida nende loomulikus keskkonnas? Kas oled lastele eeskujuks reeglite järgimisel? Maire Tuul rõhutas, et kui õpetaja enda tegevust analüüsides märkab, et ta võiks midagi oma töös teha teisiti ja oma hoiakuid muuta, on ta teinud sammu õpikäsituse muutmise poole.
Alushariduse kontekstis on peetud õpikäsituse aluseks lapsest lähtuvat lähenemisviisi. Turu ülikooli doktorant, TLÜ magistriõppe vilistlane Annika Jürs mõtestas oma ettekandes lapsest lähtuvat lähenemist lasteaia tegevuskultuuri alusena. Ta toonitas, et lapsest lähtuvas pedagoogikas on väga oluline pedagoogi professionaalsus ja lapse arengu suunamine. Lapsest lähtuva pedagoogika edendamiseks loodi 2013. aastal uurimisgrupp Child Initated Education Group, kuhu kuuluvad õppejõud, lasteaiajuhid ja õpetajad Eestist, Soomest, Inglismaalt ja Ameerikast. Grupi eesmärk on luua teoreetiline taust demokraatlikult sobivatele kogemustele alushariduses. CIEG-i eestvedamisel viidi läbi uuring Eesti, Soome, Inglismaa ja USA lasteaedades, kus õpetajad võtsid kokku õppekasvatustegevused, mida hindasid lapsest lähtuvateks, ning samuti intervjueeriti lapsi. Laste intervjuudest selgus, et lapsed saavad valida, milliseid mänge nad toas ja õues mängivad. Teemade valikul ja tegevuste planeerimisel laste arvamusi ei küsitud. Õpetajad nimetasidki, et lasteaias on paindlikkust vähe, kuna nädalateemad on paika pandud.
Alushariduse rahvusvaheline kogemus
Eestis lähtutakse õpetajate ettevalmistuses ja lasteasutuste töö korraldamisel ühelt poolt alushariduse pikaajalistest traditsioonidest ja rahvuslikust kontekstist. Teisalt saab haridusvaldkond mõjutusi teistest riikidest ja rahvusvahelistest uuringutest. Konverentsil tutvustasid mitu esinejat teiste riikide aktuaalseid uuringuid ja alushariduse praktilist korraldust. Euroopa alushariduse uurijate liidu (EECERA) president Christine Pascal ja Euroopa alushariduse ajakirja (EECERJ) peatoimetaja Anthony Bertram esinesid konverentsil teemal „IEA alushariduse uuring: poliitika väljakutsed ja valikud”. Uuringus, kus osales kaheksa riiki, sealhulgas Eesti, analüüsiti alushariduse kättesaadavust, rahastamist, laste osalemist ja kvaliteeti. Uurimistulemused näitasid, et kõigis riikides on alusharidus kiiresti arenev valdkond, mis nõuab hariduspoliitilisi kokkuleppeid ja investeeringuid. Alusharidust pakub nii era- kui ka avalik sektor, mis võib mõjutada alushariduse kättesaadavust perede jaoks. Kriitiliste näitajatena selgus, et alushariduse ja alghariduse vahel puudub süsteemne sidusus ning lasteasutuste personal on sageli alakvalifitseeritud ja madalalt tasustatud.
Helsingi ülikooli professor Lasse Lipponen kõneles laste sotsiaalsete oskuste, esmajoones kaastunde kujundamise vajalikkusest.
Oluline valdkond alushariduses on laste sotsiaalsete oskuste kujunemise toetamine, mis omakorda aitab toetada lastevahelisi häid suhteid. Helsingi ülikooli professor Lasse Lipponen kõneles kaastunde tähendusest ja selle uurimise vajalikkusest alushariduse kontekstis. Kui empaatia tähendab võimet mõista, mida teine inimene kogeb, siis kaastunne läheb kaugemale, hõlmates tegevusi, nagu aitamine, kaasamine, hoolitsemine, lohutamine, samuti teiste kaitsmine halva ja ebaõigluse eest. Teema on seda olulisem, et puutume kokku rände ja muude globaalsete probleemidega ning kaastunde puudumine mõjutab ühiskonna toimimist tervikuna.
Oma kogemusest õpetajana teises riigis andis ülevaate Kristina Nugin, kes töötab USA-s 6–7-aastaste lastega. Õppetegevuste kavandamisel pööratakse seal väga palju tähelepanu iga lapse individuaalsele arengule. Individualiseerimise alus on lapse arengu regulaarne hindamine, mille alusel õpetaja koostab lapsele spetsiaalsed ülesanded. Õpetaja kavandab oma tegevust lähtuvalt piirkondlikult kehtestatud õppeplaanidest ning tema tööd käiakse regulaarselt hindamas ja talle soovitusi jagamas. Kristina Nugin kirjeldas, et erinevalt Eestist on USA-s lastel vähe aega mängimiseks, päevategevused on jaotatud eri valdkondade tundideks. Palju on laste premeerimist heade õpitulemuste ja käitumise eest. Eriti oluliseks õppevaldkonnaks peab Kristina Nugin laste sotsiaalsete suhete kujundamist, mis loob aluse rühma psühhokliimale.
Ettekandega esines ka Stockholmi eesti lasteaia juhataja Epp Männik. Lasteaed avati 1969. aastal, seega on lasteaial pikk kogemus eesti keele hoidjana teises kultuuriruumis. Stockholmi eesti lasteaia tegevuse alus on Rootsi alushariduse riiklik õppekava, kus on sõnastatud üldised eesmärgid, samas on lasteaia õppekeel eesti keel. Lasteaias hoitakse au sees eesti keelt, kultuuritraditsioone ja rahvakultuuri tähtpäevi ning püütakse igapäevatöös leida tasakaal Rootsi õppekavast tulenevate eesmärkide ja Eesti eelkoolipedagoogika traditsioonide vahel.