OPL MANG

Alternatiivne meetod täiskasvanute keeleõppes – TPR

3. nov. 2017 Meelika Mihkelsaar - Kommenteeri artiklit

Meelika Mihkelsaar.

Päris uudset õppemeetodit on tänapäeval raske leida, sest inimene ei ole oma põhijoontes ajaga ju palju muutunud. Huvitava tulemuse annab teinekord seegi, kui kasutada lapse õppimismeetodit täiskasvanu peal.

Üks selline on TPR-meetod, mis loodi 1960-ndatel täiskasvanute keeleõppeks. Seda interaktiivset keeleõppemeetodit esitlesid integreeritud õppe töötoa ja näidistunniga „Uuenduslike õppemetoodikate kasutamine erialases inglise keele õppes” Bulgaariast pärit inglise keele õpetaja Petar Hodulov ja eestlane Helen Anvelt. Töötuppa kogunes 13 massaažiõpilast.

Lapsed õpivad võõrkeelt üldjuhul linnulennult, samas kui täiskasvanu võibki jääda oma emakeele vangiks,” tõdeb Petar Hodulov, kes õpetab Eesti massaaži- ja teraapiakoolis muuhulgas ka inglise keelt. Võõrkeele õppimine sõltub tema meelest paljuski sellest, kuidas inimene saab hakkama häbitundega – eksida tuleb ju omajagu.

Veelgi kaugemale venitab häbitunde piire see, kui on tarvis püsti tõusta ja mängida. Keeleõpe liigutuste ja jäljendamise abil on levinud võte võõrkeele tutvustamisel lastele − nad lähevad sellest põlema ja sõnavara tekib iseenesest. Mis siin siis rasket on?

Kes mängib, see mäletab

Petar Hodulovi sõnul seab tõkkeid eelkõige mõtlemine: ma olen ju täiskasvanu, kas ma ikka pean midagi sellist tegema? Kassi moodi nurruma või koera kombel jalga tõstma me siiski ei hakka, kuid anatoomia sõnavara õpetavad Petar ja sama kooli välisprojektide juht Helen Anvelt näidistunnis ka kehamälule panustades. Liigutused saavad täiskasvanud õppijad suuresti ise välja mõelda. Kui üldse inspiratsiooni ei ole, siis õpetaja aitab.

Nii tekib tõrge lause „Stomach breaks down food” juures. Haarame kõik vapralt kõhust, aga mis siis? Lõpuks võtab Petar laualt valge paberilehe ja rebib selle ribadeks. Kidneys get rid of waste products? Õppijate hulgas on rohkem naisi kui mehi ja nii juhtubki, et kokkulepitud liigutuseks saab neerude piirkonnas justkui pudeliharjaga kraapimine – puhastab ju, või mis? Bladder stores urine? Situatsioonikoomikat ja naeru on üksjagu.

Hiljem võtame ette lünkteksti, ikka nende samade lausete põhjal. Mingid tavapärasest erinevad seosed on tõesti tekkinud, pudeliharja liigutus tuleb enne meelde, kui eesti keeles mõtlema hakkan, mis sõna seal siis olla võiks.

Oi, võõras vaatab …

Mul oli väga lõbus,” võtab emotsioone vaos hoidev Liis Metusala (44) tunni hiljem kokku. „Hea energia on, hästi praktiline ja käed küljes. Eestlased sulavad üldse raskelt üles.” Liisbet Sarapuu (22) uurib, kas ka kodus võib sõnu õppides liigutusi juurde teha. Liigutuste mõte on anda ajule tuge seoste kiiremaks tekkimiseks, ja kindlasti ei pea seda tegema ainult klassis. Eriti hästi toimib meetod kinesteetilise õppija peal – seda õpitüüpi võib keskmise klassikoosseisuga massööride hulgas keskmisest rohkem olla. Kinesteetikuid on õppijate hulgas teatavasti väga vähe. See võib häbitunde kõrval olla teine tõsine põhjus, miks meetod täiskasvanuõppes praegu laialdast kasutust ei leia.

Galina Barsunova (55) loodab, et nüüd ainult sellised tunnid tulevadki. Kui igav on, ei tea Galina, mida teha, kuid muidu on ta katsetamise suhtes väga avatud. Dmitri Kudrjasevile (23) seevastu ei meeldinud meetod üldse. Võõrastega on pisut piinlik teha, samas sõprade hulgas on ju „Aliast” väga lahe mängida, tõmbab õppija tunnist paralleeli eluga.

Küsimus, mis nii mõnegi õppija peas tekkis, oli liigutuse valik. Kui ühe jaoks on omasem üks, teisele aga teine liigutus, kas on siis üldse eesmärk teha ühte ja sama asja? „Tegelikult mitte,” leiab Helen. „Seekord mõtlesin ma, et proovime jõuda konsensuseni. Kui kodus õppida, võiks iga õppija leida just selle liigutuse, mis teda toetab, mitte keskenduda liigselt sellele, mis on üldtuntud traditsioon. See võib olla hoopis väga abstraktne, peaasi et teile omane.”

Alternatiivne meetod nõuab õpetajalt palju

Petari silmad on tunni lõpuks väsinud, õppijad aga lõbusas tujus ja energilised, kodused mured peast pühitud, telefonigi ei ole olnud aega kiigata.

Helen Anvelt meenutab oma kooliaegseid saksa keele tunde: „Raske, vaevaline ja igav õpe. Ma lihtsalt tuupisin pähe lehekülgede kaupa teksti ja see oli kohutav.” Nii ongi ta südameasjaks võtnud keeleõppe arendamise.

Kui tavaliselt tegeleb Helen Anvelt projektidega, siis seekord jäi lõviosa tunni ettevalmistusest tema kanda. Näidistunni kokkupanek võttis aega vaid kaheksa tunni ringis, hoolimata sellest, et TPR-is on palju panustatud spontaansele improvisatsioonile, valmis lahendus sünnib tunnis ja liigutuse loob õppija ise. Kuid siiski – füüsiliselt istuda, mõtelda, teha, otsida. Palju on vaja ka loovust.

Eks aega ja vaeva läheb tohutult. Õpetajalt ei saagi nõuda, et ta seda vabast ajast teeks. Vaatasin ikka mitmeid videoid, enne kui õige leidsin, ja siis oli see ka India inglise keeles,” kirjeldab Helen oma raskusi tunni ettevalmistamisel.

Petar Hodulov leiab, et kuigi meetod võib olla üks, lisab iga õpetaja sellele oma värvi ja tulemus on unikaalne. Õpetaja peab endast palju andma. Kahe astronoomilise tunni ajal on optimaalne õppida kümme uut sõna, maksimaalselt viisteist. Vastasel juhul on uue info tulv liiga suur ja aju ei jõua järele. „Uuenduslike õppemetoodikate kasutamine erialases inglise keele õppes” projekti raames Maltal koolitusel käinud Petar nendib, et meetodid ei olnud uued, kuid neid tutvustati väga hästi. Peale TPR-meetodi olid töötoas tutvustamisel ka kommunikatiivne lähenemine ja LAK-õpe.

 


Peaasi et töötab

Sisekaitseakadeemia A1–B1-taseme vene keele lektor Marika Salom liigutusi sihipäraselt ei kasuta, kuid aeg-ajalt põimib neid õppesse siiski. Miimikat ja keha on tema hinnangul lahe kasutada emotsioone ja välimust puudutava sõnavara õppimisel. Põhiline eesmärk on saada õppija kiiresti rääkima ja Marika Salom ise näeb kõige paremat tulemust, kui paneb põhirõhu kommunikatiivsusele. „Rasked on mõlemad meetodid, sest eestlane ei taha ju väga aktiivne olla. Mõne grupiga see ei õnnestugi,” leiab ta.

Tunnis tuleb tema sõnul ära tajuda, mida selle kursuse kadetid teha suudavad, kus on nende piirid. On kursusi, kus TPR toimib suurepäraselt, teine kursus näiteks ei taha tunnis nägusid teha ja tulebki meetodid välja jätta. „Kas kasutuses on üks või teine meetod, ei olegi selles mõttes tähtis, oluline on paindlik suhtumine õppijasse ja see, et midagi ei tehta hambad ristis,” usub Marika Salom.

Opus Lingua keeltekooli omanik ja juhataja Anu Suik ütleb, et n-ö viiplemisele paneb piirid eelkõige õppija keeletase. „B2-tasemel õppija, on ta siis laps või täiskasvanu, vaevalt viibelda viitsib ja ennast tooli pealt püsti ajab, samuti läheb siis keerulisemaks sõnavara.” Samas on see väga hea meetod eesti keele õpetamisel kas või pagulastele, kes inglise keelt väga hästi ei valda. Täiskasvanud õppijatele suunatud eesti keele koolituses domineerib erasektoris praegu eelkõige LAK-meetod, mis on popp just riigihanketaotlustes.

 


TPR

  • TPR (total physical response) meetod muutus populaarseks 1970-ndatel. Meetodi lõi John Asher, pidades silmas täiskasvanud võõrkeeleõppijaid. Eeskuju võttis ta laste keeleõppest, mis andis täiskasvanud õppijaga võrreldes palju paremaid tulemusi. Praegu soovitatakse meetodit kasutada pigem noorema õppija keeletundides.
  • Idee tähekombinatsiooni taga on keele õppimine liigutades ja jäljendades, tihti kasutatakse iga lause või sõna juures mõnd käeliigutust. See annab ajule lisaks auditiivsele midagi, millele toetuda. Sõna ja liigutus seostatakse omavahel, õppimine on seeläbi kiirem.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!