OPL MANG

Arturi lugu

17. nov. 2017 Tiina Vapper toimetaja - 7 kommentaari

„Ma ei kuulnud õpetajatelt kahe aasta jooksul mitte kordagi, et neil on temaga raske,” meenutab Anna Golubeva oma erivajadusega poja Arturi koolikogemust Inglismaal. Fotod: Tiina Vapper

Seitsmeaastane Artur, kellel on diagnoositud autismispektri ning aktiivsus-ja tähelepanuhäire ning kelle kodune keel on vene keel, läks kooli Suurbritannias. Tema ema Anna Golubeva sõnul ei kogenud laps ega tema ise Eestis seitsme aasta jooksul kokku nii palju head suhtumist ja eduelamusi kui seal kahe aasta jooksul.

Golubevide pere kolmest lapsest keskmisel, Arturil, diagnoositi autismispektri ning aktiivsus-tähelepanuhäire juba väikelapseeas. Suhtlemisraskust lapsel ei ole, küll aga on poiss äärmiselt püsimatu ja tema keskendumisvõime väga väike.

Lasteaiatee keeruline algus

Arturi lasteaiatee algus Narvas oli pere jaoks keeruline ja valus, meenutab ema. „Poeg käis lasteaias sõimerühmas, kus lubati teda igati toetada ka pärast seda, kui selgus, et temaga pole kõik korras. Ei läinud kaua, kui meile koju helistati ja öeldi, et laps tuleb päevapealt lasteaiast ära võtta, sest temaga ei olda seal valmis tegelema. Saime pojale koha teise lasteaeda tasandusrühma, kus ta jõudis käia poolteist aastat, kuni lapsevanemad koostasid kirja, et meie laps ei peaks selles lasteaias käima. Õpetajad püüdsid meid ka omalt poolt veenda, et ta peaks käima hoopis arendusrühmas. Lisaks selgus halva üllatusena tõsiasi, et kogu selle pooleteise aasta jooksul ei olnud Artur kordagi saanud lasteaias logopeedi abi. Logopeed põhjendas seda sellega, et ta ei saanud lapsega hakkama. Kuna poiss hakkas esimesi sõnu ütlema alles kolme ja poole aastaselt ja tal oli palju häälikuid puudu, käis ta ka eraviisiliselt ühe eripedagoogi-logopeedi juures, kes õnneks oskas teda aidata.” Tagantjärele arvab ema, et Artur oli õpetajate jaoks lihtsalt ebamugav laps. Perele olid lasteaias toeks vaid üksikud inimesed, näiteks õpetaja abi, kes poisist väga hoolis. Tõsine mure Eestis on Anna Golubeva hinnangul venekeelsete logopeedide puudus. „Käisime pojaga uuringutel Tartus, kus lapsega vestles ja tema arengut hindas logopeed, kes vene keelt peaaegu ei osanud ning pani lapse arengutasemeks kaks aastat ja kaks kuud. Kõige kurvem asja juures oli see, et tema antud hinnang kajastus edaspidi kõigis dokumentides.”

Vaadati pabereid, mitte last

Peagi vahetasid Arturi mõlemad vanemad töökohta ja pere kolis Tallinnasse. Arturi neli aastat vanem õde hakkas käima vene õppekeelega kooli keelekümblusklassis, Artur aga ühe lasteaia tasandusrühmas, kus suhtumise temasse võib ema sõnul kokku võtta sõnadega: istu nurgas ja ära sega. Alles aasta enne kooli jõudis poiss lasteaeda, kus oli eraldi rühm pervasiivsete arenguhäiretega laste jaoks ning kus toimus tema hüppeline areng. Kuna selles rühmas käimisest oli lapsel silmanähtavalt kasu, taotlesid vanemad talle aastaks koolipikendust, kuid Rajaleidja komisjon, kuhu poega kohale ei kutsutudki, vaid kus tehti otsus üksnes dokumentide põhjal, nende taotlust ei rahuldanud. Ema püüdis küll selgitada ja põhjendada, miks Arturil oleks lisa-aastat vaja, kuid teda ei võetud kuulda.

Anna Golubeva ütleb, et pere jaoks oli see murdehetk, mistõttu otsustati mõneks ajaks Eestist ära kolida. „Olin just kolmanda lapsega emapuhkusele jäänud, abikaasa aga töötab rahvusvahelise veokijuhina ja viibibki sageli välismaal,” räägib Anna Golubeva. „Kaks aastat tagasi juulis seadsimegi end Suurbritannias Manchesteri lähedal mererannikul asuvas Southporti väikelinnas sisse. Muidugi tundsin muret, kuidas Artur, kelle kodune keel on vene keel, ingliskeelses koolis hakkama saab. Elu näitas, et see hirm oli alusetu.”

Kooli Suurbritanniasse Southporti

Southportis külastasid peret kohe linna haridusameti esindaja ja eripedagoog. „Nad olid meie juures umbes tunni, jälgisid, kuidas poeg suhtleb ja mängib, esitasid mulle tema kohta palju küsimusi ning arvasid, et talle sobib väike katoliku lasteaed-algkool Our Lady of Lourdes, kus on osakond autismi­spektrihäirega lastele. Selles koolis käivad lapsed vanuses 5–12 aastat ning on kolm väikeklassi – igas klassis käib laps kaks aastat. Mõne päeva jooksul korraldati Arturile transport ja leiti isiklik saatja, kes viis ta igal hommikul mikrobussiga kooli ja tõi pärast tunde koju. Arturi klassis oli esimesel aastal seitse, teisel aastal kaheksa last ja nendega tegeles iga päev neli eripedagoogi haridusega õpetajat. Poja põhiõpetaja proua Jamieson, parajal määral nõudlik ja väga rahulik pedagoog, on töötanud autistlike lastega 20 aastat. Artur harjus esimesest päevast ning kahe aasta jooksul polnud ühtki päeva, mil ta poleks tahtnud kooli minna.”

Õppetöö keelekümbluse põhimõttel

Ema sõnul läks Artur kohe teise klassi, oskamata sõnagi inglise keelt. „Minnes õpetasin talle ainult, kuidas öelda oma nime ja küsida tualetti. Selgus, et lapsi, kes inglise keelt ei oska, oli koolis teisigi, samuti käis Arturi klassis üks täiesti kõnetu laps. Kogu õppetöö toimus keelekümbluse põhimõttel, mis andis kinnitust, et keelekümblusmetoodikat saaks edukalt rakendada erivajadusega õpilaste puhul ka Eestis.

Anna Golubeva räägib, et igale HEV-õpilasele koostati individuaalne õppeplaan, kus olid kirjas seatud eesmärgid ning see, mida kool nende saavutamiseks teha plaanib. Esimesest päevast alates oli kasutusel päevik, kuhu õpetajad kirjutasid, kuidas lapsel koolipäev läks, ning lapsevanem pani omakorda kirja, mis õhtul kodus toimus. „Õpetajad andsid tagasisidet ka halbade asjade kohta, aga mitte kunagi halvustavas toonis. Imetlusväärne oli, et ma ei kuulnud mitte kordagi, et neil oli Arturiga raske. Iga päev anti hinnanguid: tubli!, fantastiline päev!, eeskujulik laps. Mulle meeldis väga, et pöörati tähelepanu ka pisikestele asjadele. Näiteks kui Artur ootas jõulude eel külla oma vanaema ja ma sellest päevikus teada andsin, saabus poiss koolist koju omatehtud tervituskaardiga.

Kasutusel olid isetehtud õpikud, kuhu lapsed kirjutasid, joonistasid ning liimisid fotosid, mille abil sai kogu õpitud materjali läbi jutustada ja mängida.

Paindlik õpe ja palju tunnustust

Õppekavas oli inglise keel, matemaatika, usuõpetus, arvutiõpetus. Palju oli kunstitegevusi, tantsu, liikumist. Kindlat tunniplaani polnud, kogu tegevus oli omavahel lõimitud. Tihti käidi pargis jalutamas, vähemalt kord nädalas poes ja kohvikus ning lapsed küpsetasid sageli ka ise. Iga nädal toimus koolibussiga mõni väljasõit või kutsuti kooli külalisi. Töökorraldus oli loominguline ja paindlik. Kasutusel olid valdavalt isetehtud õpikud, kuhu lapsed kirjutasid, joonistasid ning liimisid fotosid, mille abil kõik teemad läbi jutustati ja mängiti. Lugema õppimiseks ja matemaatikaülesannete lahendamiseks kasutati tihti arvutiprogramme. Kui ülesanded tehtud, tohtis laps preemiaks natuke aega arvutiga mängida. Kodus õppida ei antud ja kõik õppetööks vajaliku andis kool. Vanematelt koguti nädalas vaid üks nael ja 50 penni klassiraha. Lapsi hinnati kujundava hindamise põhimõttel ning tunnustati iga väiksemagi saavutuse eest. Artur sai pea iga nädal mõne diplomi, mis anti kätte koolinädala lõpus reedel kogu koolipere ees.”

Eestis eestikeelses koolis

Sel kevadel kolis pere Eestisse tagasi. Ema sõnul ei olnud Artur sellest eriti häiritud. „Selgitasin talle, et samade õpetajatega poleks ta järgmises klassis saanud jätkata ning kahe aasta pärast oleks pidanud niikuinii kooli vahetama. Kui me Eestisse jõudsime, oli psühhiaater, kes polnud poissi pikka aega näinud, hämmingus, kui palju laps on arenenud.”

Praegu on Artur 9-aastane, käib sügisest alates Tondi põhikoolis 3. klassis ning õpib lihtsustatud õppekava alusel. Ema kinnitab, et just Suurbritanniast saadud kogemus andis talle julguse panna poeg eestikeelsesse kooli, kuna ta nägi, et laps on selleks võimeline. „Võib tunduda, et teen lapsele sellega karuteene, aga leian, et palju halvem oleks seda võimalust mitte kasutada. Üheski lasteaias Arturile eesti keelt ei õpetatud, aga tema tulevikule mõeldes on see vajalik, sest ka kutsekoolides on õpe valdavalt eesti keeles.” Praegu tehaksegi selle nimel tööd, et ta eesti keele ära õpiks. Anna Golubeva, kes töötab SA Innove keelekümbluse peaspetsialistina, räägib eesti keelt vabalt ning saab kodus pojale abiks olla. Tema ise sai eesti keele selgeks Tartu ülikooli Narva kolledžis, kus tal inglise keele õpetajaks õppides oli osa aineid eesti keeles ning kus ta pärast lõpetamist kümme aastat töötas, muuhulgas eestikeelsete rühmadega. Tondi kooli koolijuhi soovitusel hakkas Artur käima ka klaveritunnis, mis aitab parandada tema keskendumisvõimet, lisaks pakub kool palju huviringe ja ratsutamisteraapiat. „Ma ei taha teda tagant kiirustada, aga sisetunne ütleb, et ta saab hakkama,” kinnitab Anna Golubeva. Kuigi oma emakeeles Artur veel lugeda ei oska, usub ema, et varem või hiljem õpib ta selle ära.

Kogemus, mis andis enesekindlust

Vastuseks küsimusele, mis talle Inglismaal kõige rohkem muljet avaldas, nimetab Anna Golubeva esimesena sealse kogukonna suhtumist ning valmisolekut mõista ja aidata. „Seal ei pea lapsevanem end süüdi tundma ega vabandama, kui laps näiteks poes või kohvikus hakkab ringi jooksma või kõva häält tegema. Keegi ei mõista teda hukka ega vaata pika pilguga järele. Erivajadustega inimesi kohtab seal igal pool ning nendega ollakse harjunud, samuti on sealsed inimesed tolerantsemad. Need kaks aastat muutsid mind kindlasti enesekindlamaks. Varem puudus mul see paks nahk, mis erivajadusega lapse vanemal olema peab, nüüd on see tasapisi tekkinud. Mulle ei lähe teiste arvamus enam nii palju korda. Mulle meeldis, et hinnang lapse kohta antakse seal tema enda, mitte paberite põhjal, ning muljet avaldas, kui palju õpetajaid ja spetsialiste nende lastega tegeleb ning millised tingimused selleks on loodud. Hea oli tajuda suhtumist, et kaasav haridus ei ole mure, vaid rikkus. Eduelamus on tähtis ju mitte ainult erivajadusega lapsele, vaid sama palju ka tema vanematele. Vanemate jaoks on see lausa hädavajalik.”


7 kommentaari teemale “Arturi lugu”

  1. Inimene ütleb:

    Milleks võrrelda võrreldamatut?
    Ei saa oodata siin samaväärseid tingimusi, sest karm reaalsus on see, et neid lihtsalt ei ole!

    “Klassis oli esimesel aastal seitse, teisel aastal kaheksa last ja nendega tegeles iga päev neli eripedagoogi haridusega õpetajat.” – ütleb kõik!

    Eestis on rühmades 20-24 last ja 1-2täiskasvanut! Tugispetsialiste paljudes kohtades pole.
    Jah…ei saagi hakkama!

  2. inimesele ütleb:

    Ega seda raha polegi, kui see ära raisatakse e-riigile ja kuhu veel. Suhtumise jaoks pole tihti raha üldse vajagi. Eestis on ju nii vähe inimesi, aga riik raiskab just inimressurssi täiesti vastutustundetult.

  3. Irina ütleb:

    Ilmselt puudutab artikkel iga vanemat, kes kasvatanud või kasvatamas erilist last. Artiklit lugedes tuleb pähe siiski mõte, et see on vaid ühe ema kogemus. Ka minul on üks negatiivne 20-aasta tagusest ajast, mil haridus- ja sotsiaalsüsteemis tegelikult alles õpiti aitama. Õpetajad olid valmis, aga ülejäänud ühiskond polnud erilisteks lasteks veel valmis. Õnneks on Eestis täna juba ka häid kogemusi, arenev tugisüsteem lasteaialastele ning ühiskonnas tasapisi arenev tolerants. Vaja on vaid, et vanemad tunnistavad ise õigel ajal lapse erilisust nagu artiklis Arturi emagi.
    Mulle meeldib artiklis see, et lapsel märgati Inglismaal tema tugevusi ning teda hinnati kujundava hindamise põhimõttel. Piir lapse haridusliku erivajaduse ja andekuse vahel on minu arvates mõnikord nii hoomamatu, et andekuspotentsiaal jääbki lapse edasises elus kasutamata.
    Väikeses lasterühmas, nagu selles Southporti väikelinna lasteaed-algkoolis, käiksid rõõmuga vast kõik lapsed. Seal jätkuks kõigile palju rohkem õpetaja tähelepanu.

  4. Elen ütleb:

    Suhtumine tuleb kogemusest. Eestis on väga vähe kogemust erivajadustega laste ja inimestega. Veidi kannatust ja mõistmist ka nende inimeste suhtes, kes alles harjuvad nägema ühiskonnas ka teistsuguseid inimesi. Olen kindel, et kui meil on rohkem selliseid saateid nagu Iseolemine ja Puutepunkt ja sellised inimesed, kes julgevad rääkida erivajadustega inimestest süütundeta ja valehäbita, siis muutub tasapisi ka suhtumine ja mõista on lihtsam. Aga kui võtta nüüd riigi tasandil, siis puudujäägid on ja jäävad alati. Ühtegi ideaalset süsteemi pole olemas. Parim lahendus mu meelest ongi see, kui need, kellel on isiklik kogemus ja teadmine, koolitaksid ja näitaksid kuidas saab ja kuidas on võimalik riigil olla abiks erivajadusega inimestel, kuidas töötab süsteem teistes riikides. Mida rohkem on kogemusi ja teadmisi teistest riikidest, seda lihtsam oleks ka leida võimalusi ja lahendusi, mis sobiksid just Eestis.

  5. Lembit Jakobson ütleb:

    Mu kunagine õpilane töötab täna eripedagoogina Londonis. Tal on klassis korrraga kaks last ja igas päevas neli tundi. Nii et millest me räägime..

  6. Mari ütleb:

    Kõik algab peale suhtumisest. Hakata rääkima siinkohal aga rahast, on ilmselgelt küüniline, sest see räägib ainult rääkijast endast ja sellest, et “kõike on võimalik raha eest osta”. Tõelist armastust ja hoolimist aga ei saa osta! Õpetajad, või kes iganes, kes väidavad, et asi on ainult rahas, ei tee tegelikult tööd, mida nad armastavad vaid teevad seda tööd ainult raha pärast. Loomulikult on kusagil ka õpetaja jaoks see piir, millest alates ta lihtsalt ei saagi hakkama. Suhtumist lapsesse see aga muuta ei saa, kui tegemist on professionaaliga.
    Samas eks me olemegi harjunud sellega, et ühiskonnas on teistmoodi inimesed teisejärgulised. Paraku on hakanud neid teistsuguseid lapsi/inimesi aga järjest rohkem lisanduma. See on nagu kellegi plaan meid ühiskonnana õpetada, sest laseb sündida järjest enam erivajadusega lapsi ka neisse peredesse, kus siiani teistsuguseid inimesi oma teadvusest välja on tõrjutud.
    Iga ühiskond on nii tugev, kui on selle nõrgim liige, mistõttu peaks tugevamad seisma selle eest, et nõrgimaid tugevamaks arendada. Kui see kõik ei saa aga alguse koolist, siis pole ju koole ega õpetajaid üldse vajagi.

  7. Kaja Kriisa ütleb:

    Lasteaiad olid ja jäävad , koolid olid ja jäävad.Kuidas neid nn.erivajadustega lapsed (diagnoosiga ja diagnoosita) suurtesse rühmadesse, klassidesse sulatada, pōimida, on muidugi vaid üks vastus, LISATÖÖJŌUD ( tugiisikud, logopeedid, terapeudid , psühholoogid), aga siis jälle suur küsimus, kust neid leida ja veel suurem küsimus RAHA.Töötades ise TLN lasteaias pea 25 aastat , oli minugi rühmas hüperaktiivseid lapsi , diagnoosiga ja liiga aktiivseid sattus ka ikka ja jälle ….Olin ka a/ü esimees aastaid , vōitlesin ja vōitlesin lasteaiaōpetajate puhkuse pikendamist ja palgatōusu.Jah , tōsteti palka , aga inflatsioon sammus ees , ennem , kui ōpetajad seda palka nägid, just nägid , mitte ei tundnud.Ja uskuge mind , selle paarikümne aasta jooksul maksti seda palgatōusu alati hiljem , mitu kuud hiljem.Ja l/aōpetajate puhkust jäingi ,, vōitlema,, , ootama , kolisin Saksamaale.Et kuidas toime tulin nn. mürakarudega , segajatega, hakkasin ka ise külastama neid gruppe , kus hüperaktiivsete lapsevanemad kokku said ja ootasid infot , kuhu olid selle valdkonna spetsialistid , lektorid .Aga vanemad ootasid praktilist nōuannet , ja seda said vanemad just nendelt , kes selle asjaga reaalselt tegeles.Suurest huvist astusin veel Tallinna Ülikooli kaugōppesse eripedagoogigat ōppima , mille ka lōpetasin .Elu läks edasi, mured jäid,suured rühmad, väiksed palgad.Ja seda lahendust otsitakse siiani.Jaa, on juba rühmades tugiisikuid, ei saa öelda , et pole midagi selleks tehtud , on ja tehakse , kuid miks vōtab see nii kaua , kaua aega?Olen pea15 aastat eemalt seda teemat jälginud, lugenud.Thjah ja lōpuks artikli juurde…jaa , see on ōpetlik lugu,Arturil vedas,et sai Inglismaal just sellisesse l/a ning nüüd Eestis elades kōik hästi läheb.Veel üks väike vahemärkus, hiljuti külastasid Inglismaalt ōpetajad Eesti koole, nende tähelepanekutest lugesin, et sealsetes koolides kiidetakse lapsi liiga palju , ka siis, kui ta pole seda iga kord ära teeninud.Eestis on ōpetajad konkreetsemad.(Need olid üksikud näited). Seetōttu ei saa me kuidagi öelda, et Eestis on halb ja Inglismaal hea ja vastupidi.Jōudu vanematele, jōudu pedagoogidele ja jōudu sellistele inimestele ,,vōitlejatele,, nagu pr.Tiina Kangur!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!