OPL MANG

Diplomite tunnustamine peab muutuma veelgi lihtsamaks

3. nov. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

20 aasta jooksul on Gunnar Vaht kolleegidega hinnanud 18 000 välisriigi diplomit/tunnistust 143 riigist. Foto: Delfi

 

Maailma suuremaid ärisid on diplomite müük, USA diplomiveskitest saab osta kasvõi doktorikraadi. Eestis liigub sellist kaupa aga haruharva, sest on juba ette teada, et võltsitud diplomiga meil läbi ei löö,” rääkis intervjuus Õpetajate Lehele Archimedese akadeemilise tunnustamise agentuuri juht, Eesti ENIC/NARIC keskuse juhataja Gunnar Vaht.

 

Miks loodi akadeemilise tunnustamise agentuur ja milline oli algus aastal 1997?

1990. aastate algul hoogustus Eestist välismaale õppima minek. Kuid jätkata kõrgkoolis õpinguid välisriigi tunnistusega oli väga keeruline: koolidel polnud vastavat pädevust, vastuvõtuosakonnad nägid tihti välisdiplomeid esimest korda, kraadide ja diplomite nimetused erinesid riigiti. Ent üliõpilaste ja kutseõppurite liikumine üle riigipiiri pole võimalik, kui ei tunnustata eelnevaid õpinguid. Nii oligi Archimedese asutamise üks kindel eesmärk luua Eestis süsteem, mis seda võimaldaks.

Teine põhjus tulenes rahvusvahelisest nõudest. 1997. aasta aprillis võeti vastu Lissaboni tunnustamise konventsioon, millele kirjutas alla ka Eesti. Sellest ajast tekkis konventsiooniga liitunud riikidel kohustus luua oma tunnustamise süsteem ja keskus, mis annab infot akadeemilise tunnustamise kohta ja hindab välisriigi diplomeid.

Kuidas algas teie töö Archimedeses?

Olen tööl sihtasutuse loomise esimesest päevast. Alustasin nullist. Minu esimene tööruum oli haridusministeeriumis, polnud arvutit ega teadmisi. Algul kuluski aeg sellele, et teha selgeks, kuidas käib tunnustamine Euroopas, millised on välisriigi diplomi hindamise kriteeriumid. Sain teada, et igas riigis on oma haridussüsteem – ning riigiti on need väga erinevad, kõrghariduses erinevad astmete ja ainepunktide süsteemid ja kraadide nimetused. Enne Bologna protsessi oli segadus ikka suur. Toona polnud ju võimalust guugeldada, internet oli alles algusjärgus ja Yahoo-otsimootor andis vähe infot, tuli palju raamatukogudes käia. Algasid ka õppevisiidid, uurimaks, kuidas sellised keskused töötavad. Esimene sõit oli Soome, edasi Saksamaale, Taani. See oli suur info hankimise aeg.

Võrreldes algusaegu tänasega, millised on suurimad erinevused?

Toona tuli teha väga palju selgitustööd, käia õppeasutustes, tööandjate liitudes rääkimas, et haridussüsteemid on erinevad ja diplomeid tunnustada ei saa automaatselt. Tuli jagada teavet ka meie keskuse kohta ja ärgitada probleemidega meie poole pöörduma.

Kui 1999.–2000. aastal alustasid Euroopa riigid ühtse kõrgharidusmudeliga (nn 3+2-süsteem), läks hindamine ja tunnustamine oluliselt lihtsamaks. Bologna protsessi ja uut süsteemi selgitati Eestis palju.

Nüüd, kus meil on tunnustamisel-hindamisel 20-aastane kogemus, on kõik lihtsam. Koostöö kõrgkoolide ja tööandjatega on väga hea, süsteem töötab.

Kuidas käib ühe kvalifikatsiooni või diplomi hindamine? Kuuldavasti võtab see aega.

Protsess võtab aega, sest taotlusi on väga palju. 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses oli aastas 100–500 taotlust, praegu juba üle 2000. Kõige rohkem on taotlusi aprillist augustini, seega me puhtfüüsiliselt ei jõua neid kiiremini menetleda, kuigi hindamisprotsess on lihtne. Me ei vaata detailideni õppekava ja aineloendit, vaid õpiväljundeid. Vaatame, kas õppeasutus on akrediteeritud ja riiklikult tunnustatud. Hindamisele läheb kvalifikatsioon ehk diplom ja kraad – kas sel on riiklik tunnustus välisriigis, kus see on välja antud. Vaatame, mis taseme kvalifikatsiooniga on tegemist. Seega on peamine väljundipõhine hindamine, teisisõnu – tunnustamise põhimõte ongi selgitada välja, mida taotleja saab akadeemilises elus edasi teha.

Määruse järgi on meil aega kuni 30 päeva ja nii palju suvel kulubki, sest dokumendipakid on suured. Hindamine ise võtab enamasti tund-paar. Mõne riigi puhul (Aafrika, Ladina-Ameerika, Aasia väiksemad riigid) on vaja rohkem uurida, sest infot on raske kätte saada ja alati pole ka põhjalikku teavet haridussüsteemi kohta. Euroopas on hästi toimiv koostöövõrk ja info on kiirelt hangitav.

Kui palju aasta jooksul hinnatud diplomitest on pärit Euroopast?

Umbes kolmandik. Kuna paljusid Euroopa diplomeid oleme varasematel aastatel juba hinnanud, ei pea kõrgkoolid laskma seda enam uuesti teha, vaid nad võivad ise hinnata. Suurem osa hinnatavaid diplomeid on pärit Aafrikast, Aasiast, Ladina-Ameerikast, kolmandatest riikidest, kust tudengid meile õppima kandideerivad. Riikide esiviisik on Nigeeria, Bangladesh, Kamerun, India ja Türgi. Nendega on keerulisem ja rohkem on ka võltsinguid.

Mis on kõige suuremad ohud selles valdkonnas? Kas on olnud ka kurioosseid juhtumeid?

Maailmas suuremaid ärisid mahu poolest on diplomite müük. Suures osas toimub see USA-s ja ka Vene Föderatsioonis. Ameerikas on tekkinud diplomiveskid – ülikooli pole olemas, aga antakse välja diplomeid keskkoolist doktorikraadini. USA-s on 500–1000 diplomiveskit. Mujal maailmas liigub nende diplomeid rohkem. Meile jõuab vähe, sest on juba teada, et Eestis ei jõua sellise diplomiga kaugele. Meil on info olemas ja kontrollitakse ka dokumendi autentsust. Muidugi, kui tööandja või kõrgkool seda ei kontrolli ega saada diplomit kahtluse korral meile hindamiseks, võib juhtuda, et võltsitud diplomiga töötatakse või õpitakse.

Kas Nõukogude-aegsete diplomitega saab ka EL-is tööd?

Kõrghariduse 3+2-süsteemile üleminekuga tekkis vajadus määrata, millele vastab varasem, nelja-aastane bakalaureuse- ja teadusmagistrikraad, samuti üleminekuperioodi diplomid, sealhulgas Nõukogude Liidu omad, alates põhiharidusest doktorikraadideni. See oligi aastail 2002–2005 üks meie suurimaid töölõike. Oli vaja töötada välja võrdlustabelid. Koostasime põhjaliku analüüsi, tuues välja kõik eri süsteemides välja antud diplomid ja kraadid ning nende ligikaudsed vasted uues süsteemis. Anti välja määrus, et Nõukogude Liidu spetsialisti diplom vastab magistrikraadile ja annab juurdepääsu doktoriõppele. See määrus on Eesti-sisene ega ole siduv teistele riikidele. Küll aga teame, et see on tunnustatud enamikus riikides (näiteks Skandinaavias, Soomes).

Mis on saanud Eestis tegutsenud Vene ülikoolide filiaalidest?

Nende vastu sõdimine oli üks keerulisemaid ja nõudis meilt palju vaeva. Probleem seisnes selles, et filiaalid andsid välja Venemaal asuvate ülikoolide diplomeid. Eesti-Vene lepinguga oli meil kohustus neid tunnustada, aga mingil hetkel selgus, et niimoodi jätkata ei saa, kuna siin asuvate filiaalide kvaliteet pole sama mis Moskva või Peterburi emaülikoolidel. Aastast 2006 neid filiaale teadaolevalt enam ei eksisteeri.

Rahvusvahelistumine on maailmas tõusev trend ning üliõpilasmobiilsus üks selle suuremaid osasid. Kas võime öelda, et igasugune rahvusvaheline koostöö saab alguse ühistest arusaamadest tunnustamises?

Põhimõtteliselt küll. Mobiilsus pole võimalik, kui pole eelnevat diplomi tunnustamist. Siit tulenevad ka teised kokkulepped – hea tahte memorandumid ülikoolide koostöös, ühisõppekavade loomine, rääkimata õppejõudude mobiilsusest. Igasugune koostöö – mitte ainult hariduses – tähendab, et üks riik tunnustab ja austab teise tegevust.

Mobiilsus baseerub tunnustamisel, aga tunnustada saab siis, kui on kvaliteet. Nii et me saame öelda: kõik algab kvaliteedist – kõrgkoolide akrediteerimisest, õppekavade kvaliteedi hindamisest. Tunnustamine on seega kvaliteedi ja mobiilsuse vahelüli.

Olete mõjuka organisatsiooni, üleeuroopalise Lissaboni konventsiooni komitee president. Millest räägitakse praegu maailma tasandil?

Lissaboni konventsiooni ühes artiklis on kirjas, et riikidel tuleb välja töötada süsteem dokumentideta pagulaste kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Seni on hinnatud-tunnustatud ikka dokumentide baasil. Aga diplom pole esimene asi, mille inimene põgenedes kaasa haarab. Seega on süsteemi väljatöötamine praegu Euroopa Nõukogu ja UNESCO põhiline mure. Enamikus riikides pole seda veel rakendatud. Hinnata saab intervjuude, eksamineerimise, osaliste dokumentide kaudu, et luua pagulastele võimalus.

Teine teema puudutab diplomite tunnustamise aluseks võetavate üle­euroopaliste hindamiskriteeriumite ühtlustamist. Tunnustamine peab muutuma lihtsamaks ja kiiremaks. Aga mitmed riigid vaatavad ikka veel detailselt õppekava sisu ja kui paar ainet erineb, ei pruugita diplomit tunnustada.

3+2-süsteem kehtib küll üle Euroopa, aga haridussüsteemid on riigiti siiski erinevad ja lähtutakse liiga palju detailidest, mistõttu on Euroopas liiga palju mittetunnustamist. Sellega tegelemine ongi praegu üks Lissa­boni konventsiooni komitee töölõike.

Millised on rusikareeglid, mida igaüks diplomite, kvalifikatsioonide kohta teada võiks?

Välisriiki õppima minnes tee kõigepealt selgeks, kas õppeasutus ja sealt saadav kraad on tunnustatud. Veel 2000. aastate alguses juhtus sageli, et noor läks õppima ja alles tagasi tulles selgus, et õppeasutus polnud akrediteeritud. Praegu on inimesed teadlikumad ja meie keskusest küsitakse infot enne õppima minekut.

Teie Facebooki kontol on palju väga häid fotosid. Kas ka tööst olete oma hobiks inspiratsiooni ammutanud?

Mind huvitab arhitektuuri ja looduse pildistamine. Töö on mind viinud ka eksootilistesse paikadesse ja fotoaparaadi võtan alati kaasa.

 


20 aasta jooksul on

  • agentuur hinnanud 18 000 välisriigi diplomit/tunnistust 143 riigist,
  • osalenud Euroopa Nõukogu ja UNESCO infokeskuste koostöövõrgus ENIC ja Euroopa Liidu koostöövõrgus NARIC,
  • agentuuri spetsialistid nõustanud Montenegro, Iisraeli ja Aserbaidžaani valitsusasutusi tunnustamissüsteemi ja agentuuride väljatöötamiseks,
  • osaletud rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Lissaboni tunnustamise konventsiooni komitee ja Aasia-Euroopa haridusministrite foorumi ASEMME töös,
  • oldud Euroopa Nõukogu, UNESCO ja Euroopa Komisjoni töörühmades, aidates tunnustamist lihtsustada ja ülemaailmse tunnustamise konventsiooni välja töötada,
  • viidud välisriigi kõrgkoolidele läbi üle 30 diplomite tunnustamise ja haridussüsteemide koolituse Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias,
  • panustatud Euroopa Komisjoni kaasfinantseeritud rahvusvahelistesse projektidesse, milles uuritakse diplomiveskeid, kvalifikatsioonide automaatset tunnustamist, ainepunktisüsteeme ja õpiväljundite kirjeldamist.

 

Sihtasutusel Archimedes on täitunud kahekümnes aastaring. Õpetajate Lehe artiklisarjas tutvustame asutuse tegemisi staažikamate eestvedajate kogemuste ja lugude kaudu.

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Diplomite tunnustamine peab muutuma veelgi lihtsamaks”

  1. inseneR ütleb:

    Toodet arendavale tehasele pole oluline tööle võetava tootearendaja doktori diplom või muu diplom, vaid ta oskus toodet arendada. Head tootearendajat tuntakse konkurenttehastes ja võimalusel ostetakse suurema palgaga üle, tundmata huvi ta doktorikraadi vastu.
    Kui keegi valib omale tööjõudu diplomite järgi, siis näitab ta välja seda, et tal pole sisulist oskust töötaja erialasel hindamisel. Mozart saaks niisuguselt tööle võtjalt eitava vastuse, kuna pole tõenduspaberit, ja tuntud äpu võetaks tööle, sest on diplom ette näidata.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!