Eesti võiks Aafrikas kooli avada
Kui palju arvestatakse arengumaades ÜRO laste õiguste konventsiooniga, uuris Merle Haruoja inimõiguste instituudist. Fotod: Raivo Juurak
Maailmapanga raporti 2018. aasta haridusraporti esitlusel esinesid ettekandega Mati Heidmets, Shanta Devarajan, Märt Kivine, Heli Mattisen, Ott Pärna, Deon Filmer ja Halsey Rogers.
3. novembril esitlesid Maailmapanga esindajad Tallinna ülikoolis 2018. aasta raportit arengumaade hariduse hetkeseisu kohta.
Raporti koostajad Deon Filmer ja Halsey Rogers nentisid, et arengumaa kool on sügavas kriisis. Kuna nende maade rahvastik moodustab maailma elanikkonna enamuse, on põhjust rääkida globaalsest hariduskriisist.
Miks on õppimine globaalses kriisis? Kuidas arengumaid hariduses aidata? Kas praegusest karmimast hindamisest oleks abi? Mida annaks parem koostöö? Need olid peamised küsimused, mida raporti esitlusel arutati. Eesti poole pealt esinesid kaasettekannetega Märt Kivine rahandusministeeriumist ning ekspertidena TLÜ professor Mati Heidmets, EKKA juhataja Heli Mattisen ning ettevõtja ja majandusekspert Ott Pärna.
Kui palju on 5 + 6?
Filmer ja Rogers tõid piltlikke näiteid arengumaade kooli õnnetu olukorra kohta. Näiteks selgus Nicaraguas 2011. aastal tehtud uuringust, et sealsed kolmanda klassi lapsed ei suuda lahendada tehet 5 + 6. Kui 2012. aastal uuriti India maakoole, ilmnes, et enamik viienda klassi lastest ei suutnud ladusalt lugeda lauseid „See oli vihmade kuu”, „Taevas on mustad pilved” jms. (Need laused olid kirjutatud kohalikus keeles.) Keenias, Tansaanias ja Ugandas paluti kolmanda klassi lastel lugeda nende emakeeles lauset „Selle koera nimi on Puppy” ja kolm neljandikku lastest ei saanud aru, mida loetu tähendab. Need faktid näitavad, et lapsed pole jõudnud veel kirjasõna ja tegeliku elu seose mõistmiseni.
Õpetajad ise ka puuduvad
Suuri probleeme on arengumaades ka õpetajatega. Saharast lõuna pool on 14 riiki, kus kuuenda klassi õpetajad ei soorita lugemistesti paremini kui sama klassi parimad õpilased. Kui meie peame arvestust laste puudumise kohta, siis seal puuduvad ka õpetajad massiliselt. Kui aga õpetaja on koolis, ei pruugi ta sellepärast veel tunnis olla, sest tal on vaja kohvi juua, helistada jpm. Isegi tunnis olles ei pruugi ta õpetada. Näiteks Indoneesia matemaatikaõpetaja räägib tavaliselt kaks kolmandikku tunni ajast muid jutte ja ainult ühe kolmandiku ulatuses õpetab. Parem pole pilt Etioopias, Ghanas, ja Guatemalas.
Filmer ja Rogers tõid välja kurva tõsiasja, et need arengumaade 15-aastased noored, kes soovivad saada tulevikus õpetajaks, on oma taseme poolest kõik alla PISA keskmise. Tugevamaid 15-aastasi õpetajatöö lihtsalt ei kutsu. Kas see tähendab, et pole lootustki neid koole parandada?
Filmer ja Rogers ütlesid, et lootust siiski on ja sellepärast Maailmapank asja uuribki. Eduka maa näiteks tõid nad Lõuna-Korea, kus elanikkond oli 1950. aastatel suures osas kirjaoskamatu ja riik väga vaene, kuid seal tehti suur panus haridusele ja praegu on Lõuna-Korea jõukas riik ning PISA testide tipus. Ka Vietnam, Peruu, Libeeria, Paapua Uus-Guinea, Tonga, Malaisia jt on teinud hariduses edusamme. Paljud katsetused pole aga ka õnnestunud.
Rangem hindamine?
Filmer ja Rogers märkisid, et Maailmapank soovib arengumaid aidata, kuid ainult selliseid koole, kus ka õpitakse. Kuidas õppimiseni jõuda? Nad pakkusid ühe töövõttena välja õpitulemuste range hindamise, väites, et see paneks õppimist tõsiselt võtma. Heli Mattisen väitis vastu, et hindamisega tuleb tegelda kõige viimases järjekorras. Kõigepealt on vaja kokku leppida, kuhu ja kuidas tahetakse välja jõuda. Ott Pärna leidis, et on vaja avada katsekoole, kus oleks kõik lubatud, sest nii võib jõuda uute ja paremate lahendusteni. Oma ettepanekuid tegid veel Kaarel Haav Eesti haridusfoorumist, Merle Haruoja inimõiguste instituudist, Maria Erss TLÜ-st jt.
Pärast esitlust pakkus professor Mati Heidmets välja, et Eesti võiks avada mõnes Aafrika riigis arenguabi korras oma kooli. Sellise, kus õpilased ka õpivad ja kohalikud koolid saavad vaatamas käia, mis eeldustel on õppiv kool võimalik. Eestis on inimesi, kes saadavad mõnele Aafrika lapsele kooli õppemaksu tasumiseks raha. Aga mis siis, kui see laps käib koolis, kus õpet ei toimugi? Kui aga Aafrika lapsed käivad eestlaste avatud koolis, siis võib nende õpinguid julgesti toetada. Päris paljud Eesti õpetajad on juba käinud Aafrikas lapsi õpetamas. Kas nad võiksid teha seda ka üheskoos sealses Eesti koolis? Eeskuju saab võtta ka Rocca al Mare koolist, millel on filiaal Hispaanias.
Maailmapanga raportiga saab tutvuda aadressil
http://www.worldbank.org/en/publication/wdr2018
Küll Eesti riik on ikka rikas!
Meenus Eesti Energia Utah projekt.