Kas me saame asjadest ühtemoodi aru?
Tiina Vapper
Seadusemuudatusi kavandatakse viimasel ajal nii palju, et kõigiga ei jõua kursis olla. Mõnda veel menetletakse, osa on juba vastu võetud. Haridusministeeriumi algatatud eelnõu suhtes, millega tahetakse anda hariduslike erivajadustega laste põhihariduse korraldamine üle kohalikele omavalitsustele, käivad praegu tuliseid vaidlused. Asjatundjate hinnangul ei tohiks otsust vastu võtta ülepeakaela. See, et uuest aastast kaovad alaealiste laste komisjonid ning noorte õigusrikkujatega, nagu ka asenduskoduteenusega, hakkab tegelema omavalitsus, on juba kindel. 1. jaanuarist hakkab kehtima kinnise lasteasutuse teenuse regulatsioon, mis tähendab, et lapse kinnisesse lasteasutusse suunamise protsessi algatab edaspidi omavalitsus.
Selliseid koole, kuhu suunatakse kohtumäärusega kõige keerulisemate probleemidega lapsed, keda teistmoodi enam aidata ei osata, on Eestis kaks: Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskus Kaagveres ja Valgejõe õppekeskus Tapal. Abi vajavaid lapsi tuleb iga aastaga juurde, mistõttu on alust arvata, et nõudlus selle kooli järele ei vähene, vaid kasvab. Juba praegu ei saa kool kohtade puudusel kõiki kohataotlejaid vastu võtta.
Äärmiselt tähtis on seetõttu märgata ja ennetada muresid ja probleeme juba eos, aga siin on mitu aga. Üks on paljuräägitud spetsialistide vähesus, teine, ja sama oluline, et ükskõik kui tugeva tugivõrgustiku tegevus lapse õigele teele juhatamisel ei kanna vilja, kui pere koostööd ei tee. Ka kõige tublimate sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate kogemus näitab, et ole nii hea spetsialist kui tahes, kui lapsevanem ei näe vajadust muutuda, läheb kõik samamoodi edasi. Mõjusaid meetmeid teda meelt muutma panna sotsiaaltöötajate käsutuses paraku pole. Viimaseks võimaluseks jääbki taotleda kohtu suunamisega lapsele kohta kinnises lasteasutuses.
Lapse toetamise vajadus tõuseb taas päevakorrale siis, kui ta erikoolist kodukohta tagasi tuleb. Tema käitumine ja hoiakud võivad olla muutunud, aga kui kodus on jäänud need samaks, jätkuvad suure tõenäosusega ka probleemid. Tugivõrgustiku puudumisel on kinnises õppeasutuses tehtud tööst vähe kasu. Sotsiaaltöötajate sõnul on siingi suurim takistus seda tööd tegevate inimeste vähesus.
Kui mõelda sellele, et haldusreform alles lõppes ning paljud tekkinud omavalitsused pole jõudnud veel õieti meeskondagi paika panna või ei saa asjaosalised sotsiaaltööst ühtemoodi aru – nagu tunnistas üks staažikas sotsiaaltööspetsialist –, võib sotsiaaltöötajate muret lisanduvate kohustuste pärast mõista. Muudatusi ongi väga palju ja nende läbiviimise kiirus peadpööritav.