Koolijuhtide kasvulava Tartus − 190 aastat seminari vaimu

24. nov. 2017 Gunnar Karu TÕS-i vilistlane - 1 Kommentaar

 

1946. aasta septembris võeti Tartu õpetajate seminari (TÕS) neli klassitäit uusi õpilasi – mina nende hulgas. Olime enamikus maalapsed, paljud kaotanud äsjalõppenud sõjas isa, mõned ka ema. Seetõttu oli seminaris pakutav ühiselamu ja stipendium elutähtis eeldus õpingute jätkamiseks.

Et saada seminaristiks, tuli tollal lisaks eksamitele sooritada ka kutsesobivuskatsed. Tänu õpetajatele oli koolis võimuvahetustest hoolimata säilinud Eesti Vabariigi seminari vaim – kasvatada eestimeelseid kohaliku elu eestvedajaid ––, mille kestmise eest hoolitsesid ka vanemate klasside seminaristid.

Nagu mesilased tarus

Õppetöö toimus majas, mis oli ostetud 1878. aastal eesmärgiga viia venestamispoliitika igasse valda ja metsanurgakülasse. Kuid püüdlused seminariste Suur-Vene vaimus kasvatada ei andnud loodetud tulemusi. Vilistlane, kirjanik Mats Mõtslane kirjutab koguteoses „Tartu Õpetajate Seminar 1828–1928: „Seminaristid olid kui kana alt väljaarenenud tänamatud pardipojad, kes oma tööpõllul teotsesid sootu teises suunas, kui nende kasvatajad olid lootnud.” Ja edasi: „Keelatud varandust – eestikeelseid raamatuid ja käsikirjalisi ajakirju – hoiti kohtades, kust direktor ei taibanud otsida. Kindlamaks panipaigaks keelatud kirjandusele oli püha Miikaeli kuju saalis – sinna mahtus palju ja sealt ei otsitud kunagi.”

Samasse saali kogunesid verivärsked seminaristid ka 1946. aasta sügisel, et saada esimesi õpetussõnu seminari traditsioonidest. Meile öeldi, et me moodustame ühise pere nagu mesilased mesitarus. Seepärast ütlevad kõik seminaristid üksteisele „sina”. Algul oli üsna raske sinatada viimase klassi õpilasi, kuid igale eksimusele reageeriti. Kirjutamata seaduste juurutamise võtsid endi õlule vanemate klasside õpilased.

Voodikoha sain Jakobi mäel asuvasse internaati. Paljude salakambrite ja tornidega maja oli olnud korporatsioon Fraternitas Liviensise konvendihoone. Äsja vastu võetud poisid paigutati teisel korrusel asuvasse saali, kuhu mahutati 15 voodit. Õppida seal muidugi ei saanud, sest kui viimased magama heitsid, tõusid esimesed voodist.

Internaat elas ühise perena. Vanemad seminaristid võtsid uustulnukad oma hoole alla. Meie toas tegi seda lõpuklassi seminarist Maimu Karu, kes rääkis meile õhtuti isegi unejuttu. Komandant Elfriede Tartes jättis meile üsna palju iseotsustamise vabadust. Tema nõue oli: pärast üritust peab kõik korras olema. Me pidasime seda enesestmõistetavaks.

Õhtuti kogunesime esimese korruse saali. Populaarsed olid ringmängud „Kes aias”, „Me lähme rukist lõikama”, „Üks peremees võtab naise”. Tantsida me veel ei osanud. Tantsukursused korraldati järgmisel aastal juba uues koolimajas, sest tulevane õpetaja pidi ju tantsida oskama. Internaat oli mu teiseks koduks kuus aastat.

Kepsutasid kui vasikad

Seminari traditsioonide hulka kuulus kogu kooli igakevadine väljasõit Eesti eri paikadesse. Meie sõitsime rongiga Paluperra. Sealt jalgsi koos õpetajatega Otepääle, kus veetsime kogu päeva. Ma ei liialda, kui väidan, et kogu tee oli seminariste täis. Mõned (nende hulgas ka mina) kepsutasid kui kevadel laudast pääsenud vasikad, jooksid kord rivi algusse ja ootasid seejärel, et enamik mööduks.

Järgnes spurt esimeste hulka. Vanemad seminaristid ja õpetajad liikusid väärikalt samas tempos. Õhtuks tulime tagasi Paluperra, istusime rongi ja peagi olime Tartus. Alles hiljem taipasime, miks oli väljasõiduks valitud Otepää kõrgustik. Otepää linnus ja Eesti muistne vabadusvõitlus, Otepää kirikumõis – Jakob Hurt ja EÜS-i lipu õnnistamine, Gustav Wolff ja „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa”, Kolga-Oru suvemaja ja Konrad Mägi, August Kitzberg, Eduard Vilde, August Gailit ning lõpuks rahvamuistendites ning lauludes kajastatud kaunis Pühajärv ise. Meenutan, et oli aasta 1947, mil sellest kõigest enam avalikult rääkida ei tohtinud.

Mida polnud, see tehti

Sügisel Tartusse naastes selgus, et seminarist oli saanud kuueaastase õppeajaga Tartu õpetajate instituut. Mindi üle kõrgkooli terminoloogiale. Õpilastest said üliõpilased, õpetajatest õppejõud, klassidest kursused, klassiruumidest auditooriumid. Saime uue koolimaja.

Majas oli linna kõige libedama parkettpõrandaga aula, korralik võimla, avarad valgusküllased auditooriumid, maitsekas sisekujundus. Õppeaasta algas kolimisega. Kandsime käsitsi inventari ja õppevahendeid läbi linna Laialt tänavalt (siis Mitšurini) Salme tänavale. Meeleolu oli ülev. Meiega koos kolis uude majja ka seminari vaim. Õppejõud teadsid, et õpetajaks õppimine ei tähenda koolitükkide ülesütlemist, vaid – tänapäeva kõnepruugi kohaselt – ettevõtlikkuse soodustamist.

Meie ajal seda sõna ei kasutatud. Meil oli isetegevus. Koolimaja oli selleks meie käsutuses varavalgest hilisõhtuni. Sügisest kevadeni kestis kursustevaheline spartakiaad ja isetegevusülevaatus. Tasulise huvihariduse mõiste oli tundmatu. Meil olid isetegevusringid, milles osalemine oli tasuta, kuid mida juhendasid oma ala tuntud tegijad. Soliste ja ansambleid Vanemuise ooperisolist Linda Tanni, deklamaatoreid Vanemuise draamanäitleja Benno Mikkal, rahvatantsijaid legendaarne tantsumemm Helju Mikkel, korvpallureid üleliidulise korvpallikoondise liige Ernst Ehaveer, puhkpilliorkestrit Tartu Ametühingute Kultuurihoone dirigent Hugo Kirdelaht. Võimla ukse kõrval oli suur stend, millel kooli rekordiomanike nimed ja iga ala kolm paremat. Harjutajate suur eesmärk oli jõuda sellele stendile.

Meile sisendati: kui vajalikud tingimused puuduvad, ei tule oodata, kuni need luuakse, vaid tuleb need luua ise. Nii tegimegi. Koolil polnud staadioni. Ühiste jõududega sai see rajatud. Talvel polnud võimalik uisutada. Staadionile valati ringrada, keskele tehti liuväli. Koolil puudus tenniseväljak – rajasime selle kooliaia kõvale vabale platsile. Karl Siimus (endine ohvitser) leidis, et õpetaja peab oskama püssi lasta. Lasketiiru aga polnud. Siimuse juhendamisel ehitasime kooli õuele väikekaliibrilisest püssist laskmist võimaldava rajatise.

Selgus, et meie õppejõudude moodus, psühholoogide nüüdisaegse kõnepruugi kohaselt – vormida etturitest initsiaatoreid – töötas suurepäraselt. Pärast lõpetamist said orkestrantidest orkestrijuhid, lauljatest ansambli- või koorijuhid, rahvatantsijatest rahvatantsujuhid. Meie hulgast sirgusid koolijuhid.

 


Aukivi õpetajale TÕS-i maja ees Salme 1a.
Foto: Oliver Matkur / Postimees

Ajalugu

  • 1828–1889 Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar
  • 1878–1918 Tartu II Õpetajate Seminar
    (Jurjevi Õpetajate Seminar)
  • 1919–1932 Tartu Õpetajate Seminar
  • 1932–1937 Tartu Pedagoogium
  • 1937–1947 Tartu Õpetajate Seminar
  • 1947–1955 Tartu Õpetajate Instituut
  • 1955–1990 Tartu Pedagoogiline Kool
  • 1990–2001 Tartu Õpetajate Seminar
  • 2001 liideti seminar Tartu ülikooli haridusteaduskonnaga

Allikas: Vikipeedia


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolijuhtide kasvulava Tartus − 190 aastat seminari vaimu”

  1. Loreida Pärk ütleb:

    Tere,

    27.06.18 lahkus kooli vilistlane Loreida Pärk(Tani) sündinud 21.05.32.

    Eerik Pärk

Leave a Reply to Loreida Pärk

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!