OPL MANG

Kuidas me mõistame maailma?

3. nov. 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Me kõik oleme oma aja lapsed, kust me võtame oma lähtearusaamad ja tõekspidamised.

Mis on teadvus? Me ei tea seda, ütlevad teadlased.

Teadvus on üks selline asi, mida keegi pole osanud ära defineerida,” ütleb Tartu ülikooli vabade kunstide professor Peeter Laurits raamatus „Eesti mõttemaastikud”. „Me hoomame teda küll kogu aeg, ujume selles väljas, kuid ei mõista ta kohta ikka öelda muud, kui et teadvus on miskit peegeldav miski. Aga mis see on, mis peegeldab, ja mida ta peegeldab, see kõik on väga-väga hämar.”

Professor usub, et teadvus ei piirdu indiviidiga, vaid on kindlasti indiviidiülene. Tema arvates on teadvus pigem universaalne universumi kvaliteet. „Selline võnge, selline keskkond, selline ruum ja väli, mille sisse me − umbes nagu vette karates − koos oma toredate kesknärvisüsteemidega paigutume. Ja me toredad kesknärvisüsteemid on nagu televiisorid, mis peegeldavad selle välja musttuhandeid kanaleid.”

Selles väljas me siis toimetame, kes paremini, kes halvemini − just nii, nagu keegi oskab.

Õigupoolest kasutame teadvust ju lihtsa rakendusliku instrumendina. Kes lööb sellega naela seina, kes kühveldab lund. Igasuguseid asju saab temaga teha. Ja kes jätab üldse kasutamata. Me ise loome kõike seda, mida kogeme, mida teeme, mida näeme. Me oleme kõige otsesemal kombel selle kaasautorid. Kõik see, mis aset leiab, see on r-r-r-resonants.”

Maailm pole meile vahetult kättesaadav

Meeled on meile antud pigem kaitseventiilideks. Uku Masingu arvates säriseksime muidu selles infotulvas või puhta teadvuse voos läbi.

Välismaailmast saame infot elektriliste signaalide kaudu, mis tulevad meie meeltest; aju tõlgendab meeleorganitest tulevaid sisendeid ja teeb neist välise maailma mudeli.

Kristjan Kalm, Cambridge’i ülikooli neuroteadlane ja õppejõud, kirjutab artiklis „Visuaalse esteetika neurobioloogilised lätted”, et me ise konstrueerime maailmast mudeli, loome ajus endale isikliku ja kättesaadava versiooni. Selle mudeli loome me kogemuste põhjal.

Visuaalse maailma puhul algab konstrueerimine primitiividest: värvid, erineva orientatsiooniga jooned, ruumi osad (üleval, all, vasakul jne). Ajus on eraldi „osakond”, mis tegeleb ainult visuaalsete primitiivide tunnetamisega. Näiteks eksisteerivad neuronid, mis töötavad ainult siis, kui silm liigub üle rohelisest joonest, mis on 45-kraadise orientatsiooniga. Ehk selleks, et üldse midagi näha, peab see kõigepealt vastama teatud tingimustele. Meie silmad ei näe ultraviolettvalgust või kosmilist radiatsiooni, sest lihtsustatult öeldes polnud Aafrika savannis sellega midagi peale hakata. Samamoodi ei kuule me sagedusi, mis on madalamad kui 40 Hz ja kõrgemad kui 20 Hz. Printsiip on sama − nendel sagedustel ei juhtu looduses eriti midagi, mis oleks inimese jaoks oluline.

Ajul on konkreetne ja spetsiifiline ülesanne − arvutada kiiresti ja efektiivselt, mis järgmisena juhtuma hakkab. Savannis rohu sees kõndides tuleb kiiresti otsustada, kas võsas jookseb lõvi või gasell. Kuigi pindmiselt on see mõttekäik lihtne, on neuroarvutuslikult tegemist keerulise hierarhilise protsessiga, mille puhul on sekundi murdosad elulise tähtsusega. Kõik ebaoluline jääb kõrvale ja arusaamine tuleb automaatselt, ilma et me visuaalsetest arvutusmehhanismidest kuidagi teadlikud oleksime.

Probleemis „gasell vs lõvi” on peidus kolm üsna lihtsat, isegi triviaalset neuroarvutuslikku printsiipi. Esiteks, me näeme maailma objekti tasandil (gasell või lõvi); teiseks, visuaalsed objektid on sellise arvutuse tulemus, millele meil ei ole teadlikku ligipääsu ja mille üle puudub kontroll; kolmandaks, mida vähem infot, seda parem, sest lihtsate objektide tähendus on selgem.

Kesknärvisüsteemi jaoks on oluline tunda objekt ära tervikuna ja võimalikult kiiresti.

Otsi ja sa leiad

Inimene on äärmiselt keerukas otsi-ja-sa-leiad-instrument,” kirjutab neuroteadlane Jill Taylor oma raamatus „Silmiavav insult”. „Me oleme loodud nii, et me keskendume sellele, mida otsime. Kui ma otsin maailmas punast, siis ma leian seda igalt poolt. Algul silman ainult natuke punast, aga kui ma pikemat aega punase otsimisele keskendun, siis enne kui ma isegi aru saan, hakkan nägema punast igal pool.”

Et meie närvivõrgustikud koosnevad neuronitest, mis suhtlevad teiste samadesse närviringetesse kuuluvate neuronitega, muutub nende närvivõrgustike käitumine üpris ennustatavaks. Mida enam teadvustatud tähelepanu me mingile närviringele pöörame või mida rohkem teatavaid mõtteid mõtleme, seda suuremaks muutub tõenäosus, et need ringed või mõttemustrid aktiveeruvad juba minimaalse välise stimulatsiooni tulemusena.

Paljudel meist väljuvad need mõttemustrid kontrolli alt ning me hakkame pidevalt igasuguseid katastroofilisi asju ette kujutama. Kahjuks ei õpetata meie ühiskonnas lastele, et nad peavad oma meele − kuplialuse aia − eest tähelepanelikult hoolitsema. Autor usub, et ilma struktuuri, tsensuuri või distsipliinita väljuvad meie mõtted kontrolli alt ja muutuvad automaatseteks. Kuna me ei oska oma ajus toimuva eest hoolitseda, oleme me haavatavad nii selles suhtes, mida inimesed meist mõtlevad, kui ka reklaami ja manipulatsiooni suhtes.

Ärkamine ja teadvuse virgumine

Helilooja Sven Grünberg selgitab raamatus „Eesti mõttemaastikud”, et kõik suured vaimsed õpetajad rõhutavad vajadust teha vahet oluliste ja vähem oluliste asjade vahel. Keskenduda tuleb inimeseks olemisele, kaastundele ja tarkusele.

Mida virgumise all mõeldakse? Nimelt seda, et ärgatakse seisundist, kus praegu viibime. Me kõik kogeme igal ööl uneseisundit − ja siis ärgates mõtleme, et oli seal unes, mis oli, aga väga hea, et ärkasime: pilt läks palju selgemaks. Tavaliselt nähakse unes ikka miskisugust virvarri.”

Kui teadvus lõplikult virgub, siis ärgatakse sellest seisundist. Virgununa nähakse magava teadvusega neid, kes on tavamõttes ärkvel; nähakse nende meeltesegadust, sest meel on varjutatud meeleplekkidega. Meeleplekkidest kõige raskemini ületatav on muidugi mõistmatus, nõmedus.

Sven Grünberg usub, et inimesel on siin elus oma kohustused ja ülesanded, ja see pole igaühe isiklik asi, mis ta teeb. „Me oleme kohustatud ennast arendama. Miks? Sest kõik halb siin ilmas tuleneb rumalusest ja mõistmatusest ning sellest saab üle ainult analüütilise mõtlemise abil”.

Loomulikult tuleb analüütilisele mõtlemisele mingil hetkel piir ette ja siis võib rääkida ka intuitsioonist. Grünbergi arvates võiks intuitsiooni rohkem usaldada alles siis, kui teadvusele on asjakohane vundament rajatud. Analüütilise mõtlemise alusbaas peaks olema tugev.

Intuitsiooni kõrval on üheks problemaatiliseks märksõnaks ka niinimetatus südamehääl,” kirjutab Grünberg. „Seda ülistatakse kriitikavabalt, kuid kui süda on loll, siis annab see võimaluse halbadeks tegudeks.”

Näiteks võib ema kogu südamest tahta lapsele kõige paremat, aga üsna tihti teeb hoopis halba. Mitte sellepärast, et ta süda pole piisavalt soe, vaid seepärast, et puudub tarkus ja vohab rumalus. Mõlemat tuleb arendada proportsionaalselt. Kvaliteetne südamesoojus on seotud mõistmisvõime ja tarkusega, usub autor.

Sven Grünbergi arvates võib inimese arengut vaadelda kolmeosalise protsessina: esimene arengufaas on primitiivses mõttes lihtsus; teine faas on intellektuaalsus, kus maailm on kohutavalt komplitseeritud; kolmandas faasis muutub pilt selgeks ning avaneb hoopis teistsugune lihtsus.

Autor kirjutab, et kesktee ehk optimaalse otsing on budistliku mõtlemise alus. Väga selgelt väljendub see ka meditsiinis: paned arstirohu sisse mingit ainet liiga palju, võid inimese tappa, aga õiges annuses saad inimest ravida. Sama lugu on puhkuse ja töötegemise suhtega. Optimaalse otsing ja leidmine on elu üks võtmeküsimusi.

Raamatuid ei peaks lihtsalt läbi lugema, vaid ka korduvalt läbi mõtestama,” selgitab autor. „On vaja uuesti suhestuda, sest lugejana oleme ju muutunud. Eri elufaasides hakatakse samast tekstist erinevaid sõnumeid välja lugema.”

Marju Lepajõe ütles ühes usutluses, et kui kirjandust ei loe, siis hing ei kasva. Olen sama meelt, et nii see on.

Oma aja lapsed

E. F. Schumacher kirjutab oma raamatus „Hämmeldunu teejuht”, et inimene ei suuda näha ilu, kui temas endas puudub ilu, või tunda pühadust, kui temas endas seda pole. See tähendab, et faktid ja teatud nähtused on meile olulised vaid siis, kui me neid ülepea näeme, kuuleme ja märkame. Ja kui tervete inimeste viis meelt on enam-vähem kõigil sarnased, siis intellekti ja tundeelu erinevused on juba põhjapanevalt suured.

Schumacher toob järgmise näite. Võtame näiteks raamatu. Looma jaoks on raamat vaid mingi kujuga asi. Igasugune muu tähendus, mis raamatul võiks olla, on kõrgemal tema arusaamise tasemest. Minnes aste kõrgemale, metsinimese juurde, siis tema võib vaadata raamatut kui paberit, millel on märgid. See arusaam vastab tema mõistmise tasemele. See pole vale, nii nagu looma arusaamgi, ent raamat võib tähendada ka hoopis muud. See võib näida kui seeria tähti, mis on korrastatud kindlate reeglite järgi. Metsinimesega võrreldes on see jälle kõrgem mõistmise tase. Ja lõpuks, et raamat väljendab arvamusi, mõtteid − see on antud näite puhul mõistmise kõrgeim tase.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!