OPL MANG

Kuidas püüda karu?

10. nov. 2017 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Laps on hea indikaator – kui mäng teda köidab, on asjal jumet. Nii tõdeb mängude kirjastaja ja pereema Katre Merimäe.

Mõned mängud ei vanane, nii nagu 4 + 4 on endiselt 8. Alaealine siga oli varem ja on ka nüüd põrsas. See, kui tigu kurvis pidurdab, oli ja on ka nüüd üks aeglaseim liikumine, mida võib silm seletada.

Mõned asjad on aga kogu aeg vanad olnud, näiteks vanasõnad, aga ka muinasjutud ja mõistatused. Kui öeldakse „Kelle tare risune, selle laud raasune”, saab kergesti aru, et tegemist ei ole juhuslikult kokku klopsitud lausega, vaid fraasiga, mis on jõudnud meieni ammusest ajast, ehk tegu on siis vanasõnaga.

Koostöös Tartu mänguasjamuuseumiga on OÜ Loovhoog välja andnud autentse disainiga „Arvutusloto”, mille mõte on õpetada eelkooliealistele ja algklassiõpilastele arvutamist. Mäng pärineb Brežnevi ajast, aga see pole mängimise juures tähtis. See on lihtne mäng: komplekt koosneb neljast kaardist, kus iga kaart kujutab arvude liitmist või lahutamist, ja mängumarkidest, millel on vastused. Mäng seisneb iga ruudu katmises õiget vastust kujutava mängumargiga, st mängija peab leidma õige vastuse. Mängitakse kiiruse peale.

Autod on küll muutunud, aga liiklusmärgid on enamasti samad mis 30−40 aastat tagasi. Seetõttu võibki öelda, et kaardimäng „Ott” on enamat kui lihtsalt huvitav ajaviide – see on ka õpetlik. Ostad lapsele mänguautod ja liiklusmärkidega kaardid, et olukordi selgitada. Lapsevanema, hooldaja või õpetaja ülesanne on lapsega koos mängida – see on seltskondlik ja hariv. Kaardimäng „Ott”, nagu ka „Narr” ja „Must notsu” on vana kooli kaardimängud, kus iga mängija tõmbab naabrilt ühe kaardi, ja kui ta saab kätte kaardipaari, paneb selle kõrvale. Võidab see, kes kaartidest esimesena vabaneb. Mäletan, et kunagi tehti „Musta notsu” kaotajal nina tahmaga mustaks. Ott on siis lihtsalt Ott, narrile võib mütsi pähe panna.

Need olid näited OÜ Loovhoog „Retro”-sarjast. Mingis mõttes läheb OÜ Loovhoog teine mängusari ajas veelgi rohkem tagasi – mõistatused, vanasõnad, muinasjutud ja mängud –, aga kindlasti mitte kujunduse poolest. Sarjas „Head Eesti …” on saanud eespool nimetatud pärimusžanrid uue ja lastele atraktiivse vormi. Mis puudutab näiteks muinasjutte, siis võrreldes raamatuga on karbis hoitavate mängulehtede eelis see, et neid saab laiali jagada ja igas asendis lugeda. Raamatuga on nii üks kui ka teine tegevus keerulisem.

OÜ Loovhoog juhataja Katre Merimäe, mida ise armastasite mängida, kui need „Retro”-sarja mängud veel originaalidena käibel olid? Milline oli lemmik?

Mäletan, et mängisime „Narri”. Mul on vanem õde, seetõttu oli kaardipakke ilmselt kaks. Kaartidel olevate tegelaste riided ja ametid olid väga huvitavad. Eriti meeldis mulle südamekujulise peakattega õuedaam. Minu arvates oli ta väga kaunis. Mängisin nende kaartidega justkui pabernukkudega.

Kuidas „Retro”-sari teie enda lapsi kõnetab?

Need on mängud nagu iga teine. Pere lemmik on „Must notsu”. See mäng on lihtne ja selge. „Retro” märk on pigem neile, kes ise 1970. ja 1980. aastatel lapsed olid, et nad saaksid enda lapsepõlve meenutada ja anda oma lastele edasi mänge, mida tol ajal mängiti.

Kas laua- ja kaardimängud on teie perele ka perekondlik koosviibimise traditsioon, millised on lemmikmängud?

Ei ole sugugi traditsioon. Mängude väljamõtlemine ja kirjastamine on meie töö, aga tööd me väga koju ei võta. Küll aga mängime läbi mänge, mida alles plaanime turule tuua. Keskmine tütar on hea indikaator. Kui mäng teda köidab, siis on mõttel jumet. Seda tuleb küll tunnistada, et kodus on pigem meie ettevõtte mängud kui konkurentide omad.

Kuidas ja kust sai alguse sari „Head Eesti …”?

Pidin õhtulugemiseks lastele alati mitu raamatut voodiveerele võtma. Suurt raamatut oli mul ebameeldiv voodis käes hoida. Lapsed tahavad jutu vahepeal ka pilte vaadata. Jutud on raamatutes kohati pikad. Lapsed aga soovivad alati jutu lõpuni kuulata. Nii tekkiski mõte teha lühijutud kaartidele, mida on lihtne voodisse võtta. Igal kaardil on ka pilt, mida lastele näidata.

Võtsime ühendust toredate teadlastega Eesti kirjandusmuuseumist. Lisaks muinasjuttudele valmis ka mõistatuste kogumik, hiljem ka vanasõnad, mängud, suurematele vanamehe eri ja liitsõnamängud. Siinkohal eriline tänu Piret Voolaiule, Astrid Tuisule ja Risto Järvele kirjandusmuuseumist, kellega koostöös on see imeline sari valminud. Plaanis on seda jätkata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!