OPL MANG

Kujundav hindamine – kas numbritega või ilma?

3. nov. 2017 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar

Kati Kurim, Riin Saar ja Helli Juurma kinnitavad, et kujundav hindamine on toonud nende kooli varasemast pingevabama õhkkonna. Fotod: Raivo Juurak

 

Kujundav hindamine ei välista numbripanemist, vigade arvu väljatoomist ega tasemetöö eest saadud punktide kokkulugemist.

Hindeid ei panda – seda on peetud kujundava hindamise peamiseks tunnuseks. Kui algul kaheldi, kas niimoodi on üldse võimalik lapsi õpetada, siis praegu enam mitte. Näiteks Tartus õpetatakse oskusaineid traditsiooniliste hinneteta juba kõigis koolides.

Kuid kujundavat hindamist saab rakendada ka numbrilistest hinnetest loobumata. Üks näide selle kohta on Tallinna reaalkool, kus põhikooliosas tehakse nii juba kaheksandat aastat kõigis õppeainetes. Reaalkooli praegused kaheksanda klassi õpilased on seega kogu oma kooliaja õppinud ainult kujundava hindamisega.

Kuidas numbritega kujundav hindamine välja näeb, sellest räägivad 1.–4. klassi õppealajuhataja Kati Kurim ning matemaatikaõpetajad Riin Saar ja Helli Juurma.

Idee tuli Gunnar Polmalt

Õppealajuhataja ja klassiõpetaja Kati Kurim meenutab, et üheksa aastat tagasi leidis tollane direktor Gunnar Polma, et reaalkool peab kujundava hindamise kasutusele võtma. Alustada otsustati esimestest klassidest. Kõigepealt käidi tutvumas teiste koolide kogemusega. Nähtu meeldis, kuid algusest peale tundus, et reaalkooli jaoks on süsteem liiga „jutupõhine”. Reaalkool soovis midagi konkreetsemat ja pidi endale oma süsteemi välja töötama. See sündis pikkade arutelude, paljude kogemuste vahetamiste ja ka vaidluste käigus ning kõik võttis päris palju aega.

Kati Kurim: „Kujundava hindamise puhul räägitakse hinneteta õpetamisest. Lisatakse, et kõik peab toimuma positiivse sõnumi kaudu. Meie nii pehmed ei ole. Tõsi, algklassides me numbrilisi hindeid ei pane, kuid tööle märgime punktide või vigade arvu. Alates 5. klassist paneme taseme- ja kontrolltööde eest lisaks sõnalistele hinnangutele ka kümnepallisüsteemis hinde. Me ei ütle õpilasele ääri-veeri, et kui ta kodus natuke rohkem harjutaks, oleks tal tunnis ehk lihtsam. Oleme konkreetsed. Kui ei oska – pead õppima. Korrutustabel ei ole selge – õpi! Ei mingit pikka juttu. See on reaalkooli nägu. Elus tuleb ette nii edu kui ka ebaedu ja mõlemaga peab laps õppima juba koolis toime tulema.”

Number polegi peamine

Kati Kurim meenutab, et kaheksa aastat tagasi kujundavale hindamisele üle minnes mõtles ta, et tuleb muuta vaid hindamissüsteemi. Töö käigus aga selgus, et muutub kogu õppimine ja õpetamine.

Mis on siis reaalkooli hindamises kaheksa aastaga muutunud? Miks on neil tegemist ikkagi kujundava hindamisega, ehkki traditsioonilistest numbritest pole loobutud? Kati Kurim, Riin Saar ja Helli Juurma toovad selle kohta mõned selgitavad näited.

Tunnistusel on õppeaine lahti kirjutatud õpitulemustena. Hinnangu (T, P, O) annavad nii õpilane kui ka õpetaja. Vahel on õpilane ise rangem – paneb endale P („Pean veel harjutama”) ,õpetaja aga paneb T („Teab, oskab kasutada”).

T, P, O ehk õpitulemustele hinnangute andmine. Tööde tagasisidestamisel kasutatakse õpitulemustele hinnangu andmist, kasutades tähti. T tähendab „Tean, oskan kasutada”. P – „Pean veel harjutama”. O – „Oskus omandamata”.

Enesehindamine. Tööle annab kõigepealt hinnangu õpilane ise, tuginedes õpitulemustele. Ka tunnistusel on iga aine lahti kirjutatud õpitulemustena, millele annab hinnangu (T, P, O) lisaks õpetajale ka õpilane ise.

Üksteise hindamine. Tihti hindavad õpilased ise üksteise töid, kas paarikaupa või rühmas, ning põhjendavad oma hinnangut.

Kommentaarid. Alates 5. klassist hakatakse suuremaid töid hindama kümnepallisüsteemis, kuid igal hindel on juures õpetaja kommentaar. Õpilane saab tagasisidet, mis tal läks hästi, kus oli probleeme ja millele peab ta edaspidi tähelepanu osutama.

Arvestuspunktid. Kokkuvõtvate tasemetööde puhul tuuakse välja ka see, mitu punkti õpilane oma töö eest sai. Kui sai kõigest 70 punkti 100-st, kuid ületas oma senist taset, siis tunnustatakse seda kirjalikult.

 

Selliseid hindamises toimunud muutusi toovad reaalkooli õpetajad välja kümnete kaupa. Näeme, et hindamine ja ka õppimine ise on muutunud palju põhjalikumaks. Õpitulemustel põhinev hindamine ja õpetaja kommentaarid innustavad õpilasi oma vigu põhjalikumalt läbi mõtlema.

Õpetaja Helli Juurma aga osutab, et headele õpetajatele pole see kõik uudis, sest intuitiivselt on nad lähtunud samadest põhimõtetest juba ammu. Uus on ainult, et nüüd soovitatakse neid põhimõtteid kõikidele koolidele ja õpetajatele.

Laps ei karda tundi tulla

Küllap mõnigi lehelugeja mäletab, millise hirmuga tema klassikaaslane kunagi matemaatikatundi läks, sest seal võis saada paari väikese vea pärast halva hinde. Matemaatikaõpetaja Helli Juurma kinnitab, et kujundava hindamise puhul ei ole hinne enam koll, mille ees laps hirmu tunneb. Hinnet ei tajuta karistusena. Helli Juurma rõhutab, et tema jaoks ongi kujundava hindamise puhul kõige olulisem just hirmu mahavõtmine. Ilma hirmuta keskkond soosib õppimist. Kui laps mõnda asja ei oska ja kardab, et kurvastab sellega oma vanemaid, ütleb õpetaja talle: „Ära kurvasta, et sa veel ei oska, me ju alles õpime.”

Vigadest õppida on OK

Matemaatikaõpetaja Riin Saar peab kujundava hindamise puhul väga oluliseks vigadest õppimist. „Mäletan oma kooliajast kontrolltööd, mille hindeks sain kolme kahe miinusega, ehkki tegemata oli jäänud vaid üliväike osa kogu tööst. Oleksin tahtnud väga teada, mis suure vea ma tegin, et hinnet pidi nii palju alla võtma, kuid tollal ei selgitatud. Nüüd oma õpilasi õpetades märgin alati töö lõpus ära, kus olid suuremad vead ja millele on vaja edaspidi tähelepanu pöörata. Õpilased peavad mõistma, et oma vigadest õppimine on OK,” selgitab Riin Saar.

Enamasti vaatab Riin Saar vead õpilasega üheskoos üle, et näha, kas õpilane on oma vigadest ikka aru saanud. Ta ei lase õpilast enne seda uuesti tööd tegema. See on tähtis, sest matemaatikas kasutatakse kõike, mida algklassides ja põhikoolis omandatakse, gümnaasiumi lõpuni ja ülikooliski.

Õpilase enda eesmärgid

Kati Kurim: „Mina pean kujundava hindamise juures väga oluliseks, et õpilane seab endale ise õppe-eesmärke. Seda tuleb neile muidugi õpetada. Näiteks algklassides räägime õpilastele, mida ja kuidas me õpime. Mida väiksem laps, seda lihtsamas keeles tuleb seda selgitada. Uus oma kooli 1.–4. klassi päevik võimaldab õpilasel reedeti kirjutada nädalast kokkuvõtte ja seada järgmiseks nädalaks eesmärke. Nii harjutab ta endale eesmärgi seadmist. See ei pea olema seotud õpitulemustega. Näiteks ühe õpilase eesmärk oli, et sel kuul ta tundi ei sega.”

Õpilase enda vastutus

Kati Kurim: „Varem oli nii, et kui laps läks nõrgema kontrolltööga koju, siis lapsevanem kirjutas õpetajale ja uuris, miks selline hinne. Lapse tulemuse eest vastutas justkui lapsevanem. Kujundava hindamise puhul laseme me lapsel endal oma töö õnnestumise või ebaõnnestumise põhjused läbi mõtelda, ja seda isegi mitu korda. Kui matemaatikas on kontrolltöö tehtud, siis märgib õpilane ise oma töö lõppu, kuidas tal see tema enda arvates läks ja mis põhjustel. Sellega peab ta veel kord läbi mõtlema, mida ta tegi, mis on tema tugevad ja nõrgad küljed. Alles pärast seda annab õpetaja oma hinnangu. Kui õpetaja annab parandatud töö õpilasele tagasi, siis toimub töö analüüs. Õpilasel on võimalus küsida õpetaja hinnangute kohta. Seejärel viib õpilane kontrolltöö koju ja selgitab oma vanematele, mis on tema töös õigesti ja mida ta peab veel harjutama. Laps õpib rääkima, mida ta õppis, mis õnnestus, mis ebaõnnestus. Vanem on ainult toetav pool.

Kui laps ei oska vanematele selgitada, küsib ta õpetajalt abi. Pärast kõigest arusaamist selgitab ta oma vanematele oma kontrolltööd uuesti. Sellega õpib ta veel kord matemaatikat selgitama.

Kõige olulisemaks muutuseks peavad reaalkooli õpetajad seda, et õpilased mõistavad paremini, mida nad õpivad, ning suudavad ennast analüüsida. Et toetada õpilase analüüsioskust ning suunata teda oma asjade eest vastutama, on Kati Kurim ja Riin Saar võtnud kasutusele süsteemi, kus kontrolltöö tulemus kantakse e-kooli alles pärast seda, kui töö on kodus ette näidatud.

Mida on kujundav hindamine õpilasele andnud?

Riin Saar: „Õpilaste väljendusoskus ja analüüsivõime on paranenud, sest nad peavad oma tööde nõrgad ja tugevad küljed välja tooma, lapsevanemale rääkima, mis läks õigesti ja mis valesti, klassikaaslaste töid hinnates peavad nad oma hinnanguid veenvalt põhjendama. See kõik on arendanud nende väljendusoskust ja analüüsivõimet. Aga eks me õpetajatena oleme ise ka õppinud kujundava hindamise süsteemi paremini rakendama ja seegi on parandanud õpilaste tulemusi.”

Kati Kurim: „Ma pole selle kaheksa aasta jooksul näinud ühtki õpilast, kes oleks oma töö tulemuse pärast nutnud. Ja õpilaste analüüsioskus on tõesti arenenud. Kui mu enda 2. klassis käival lapsel mõni töö ebaõnnestus, siis nägin, et ta küll kurvastas, et sai vähem punkte, kui lootis, kuid oskas põhjusi adekvaatselt analüüsida ja rääkida, mida veel harjutama peab.”

Helli Juurma: „Kujundav hindamine muudab ka õpetajaid. Olin vahepeal paar aastat koolist eemal ja kui tagasi tulin, tajusin kohe, kui erinevalt suhtutakse hinnetesse. Muutsin siis ka oma õpetamise stiili.”

Kati Kurim: „Ka lapsevanemate suhtumine on muutunud – hinne pole neile enam peamine. Kui vanasti küsis lapsevanem koju jõudnud lapselt, mis hinde see sai, siis nüüd küsib ta, mida laps koolis tegi.

Mõned õpetajad kardavad, et kui kahtesid ei panda, siis lapsed ei õpi. Koolitustel on see üks sagedastest arvamustest. Kui õpetaja usub, et hirm kahe ees paneb lapse õppima, siis peab ta peeglisse vaatama ning esitama endale küsimuse „Mis on pildil valesti?”.

Eraldi küsimus on muidugi lapsed, kes tõesti ei soovi pingutada. Nendega tegeleme niisamuti nagu kõik teised koolid: vestlused õpilasega, arutelud koos lapsevanemaga, õpiabi jne. Me ei oota ära, millal tunnistuselt on näha, et lapsel on raskusi, vaid hakkame varakult tegutsema.”

Kirjeldav hindamine võtab ju palju aega!

Seda väidetakse pea igal kujundava hindamise koolitusel. Reaalkooli õpetajad aga ütlevad, et iga aastaga kulub kirjeldavale hindamisele aega vähem, kui mõelda loovalt. Nad toovad aja kokkuhoiu võimaluste kohta mõned näited.

T, P, O. Õpetaja annab õpilase tööle hinnangu, kasutades märke T, P, O. Neid kasutades pole vaja pikalt kirjutada, et „tead, saad aru, oskad kasutada” jne. Selliseid kokkuleppelisi märke võib klassis kasutada mitmeid.

Üksteise tööde parandamine. Näiteks viiest õpilasest koosnev rühm loeb üksteise tööd läbi ja annab neile põhjendatud hinnangud. Õpilased hindavad üksteist väga õiglaselt, oma sõpradele nad allahindlust ei tee.

Üksteise õpetamine. Osa õpilasi saab alati oma töö teistest varem valmis. Reaalkoolis on korraldatud nii, et kiiremad aitavad aeglasemaid. Kes vajab ülesande lahendamisel abi, tõstab lihtsalt käe ja kiirem õpilane läheb talle appi.

Õpetajate koostöö. Paralleelklasside õpetajad jagavad omavahel kontrolltööde materjale, tagasisidelehti jpm, mida nad on ise välja töötanud. See hoiab palju õpetajate aega kokku: tunni ettevalmistuse aeg lüheneb ja rohkem on aega panustada õpilast toetavasse hindamisse.

Excel. Riin Saar meenutab, et esimesel kujundava hindamise aastal liitis ta kontrolltööde punkte ja leidis protsente kalkulaatoriga. Nüüd teeb Excel selle töö ära ühe hetkega. Kui sisestada Excelisse ka õpitulemuste T, P ja O, on valemite abil võimalik genereerida ka sõnaline hinnang töö kohta. Lisaks annab Excel ruttu ülevaate nii iga üksiku õpilase kui ka kogu klassi õpitulemuste kohta. Seal saab kiiresti võrrelda õpilase praegusi ja eelmiste aastate tulemusi – nii on võimalik ruttu välja selgitada suuremad augud õpilase teadmistes. Exceli põhjal on õpetajal lihtne õpilastele ka poolaasta hinnanguid anda.

 


SOOVITAV LUGEDA

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas lapsevanemad numbrite puudumisse suhtuvad?

 

Karin Lukk

Karin Lukk, Tartu Kivilinna kooli direktor:

Eelmise õppeaasta lõpul, pärast kolmeaastast numbriteta hindamist, küsisime ühel arutelul, kas meie kool peaks minema tagasi numbritega hindamise juurde. Seda ei soovinud õpetajad ega lapsevanemad. Ka õpilaste tagasiside on positiivne. Meil on igal aastal eri õppeainete tagasisideküsitlus. Kui varem jäi näiteks kehalise kasvatuse hinnang kuskile 3,5 juurde (viiepalliskaalal), siis sellel aastal oli see 4,8. Õpetajate päeval said kehalise kasvatuse õpetajad kõige suurema aplausi. Seejuures on õpetajad ja õpieesmärgid ikka needsamad mis varem ning õpilasi jäetakse endiselt suvetöölegi, kui selleks on vajadus. Kehalise kasvatuse õpetajad ütlevad, et on ka ise numbritest loobumise mõju märganud – lapsed teevad parema meelega kõike kaasa ja lapsevanema tõendiga puudumisi on jäänud vähemaks.

Praegu on meil numbrivaba hindamine muusikas, tehnoloogiaõpetuses, kehalises kasvatuses, kunsti-, ühiskonna- ja inimeseõpetuses ning informaatikas. Esimesest üheksanda klassini. Esimeses kooliastmes on kõigis ainetes ainult sõnaline tagasiside.

 

Luule Niinesalu

Luule Niinesalu, Peetri põhikooli direktor:

Meie koolis on kujundav hindamine viienda klassi lõpuni ja kuuendast alates tuleb numbriline. Hoolekogu selle aasta esimesel koosolekul tegid lapsevanemad ettepaneku, et alates järgmisest õppeaastast võiks Peetri koolis andeainetes anda sõnalist ja kirjeldavat tagasi­sidet kuni põhikooli lõpuni. Õpilased ja lapsevanemad suhtuvad kujundavasse hindamisse hästi.

Head ja toetavat tagasisidet saame vanematelt pidevalt. Ühe õpilase vanemad tänasid hiljuti õpetajat väga hea tagasiside eest. Nad ütlesid, et neil on täielik ülevaade sellest, mida õpitakse, mis on nende lapsel selge ja mida ta peab veel õppima. Nad ütlesid, et numbriliste hinnete puhul teaksid nad ainult seda, kus asetseb nende laps teistega võrreldes.

Mäletan, kuidas ühest teisest koolist meile tulnud õpilase vanemad olid suures pinges. Eelmises koolis sai nende laps juba esimeses klassis negatiivseid hindeid ja oli kaotanud tahte õppida. Õppeaasta lõpus olid neil vanematel aga liigutuspisarad silmas. Nad küsisid, mis imet meie õpetajad teevad. Nende laps ei kartnud enam eksida ja oli hakanud jälle pingutama.

Kuna tagasiside saamine ja andmine on oluline, siis töötab meie koolis ka tagasiside töörühm, kus õpetajad räägivad, milliseid tagasi­side võimalusi nad kasutavad, et õpilaste saavutused pareneksid ja säiliks motivatsioon õppida ja pingutada.

 

Reelika Turi

Reelika Turi, Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi õpetaja:

Lapsevanemate e-kirjadest loen välja, et suhtutakse hästi. Üks kiri oli umbes niisugune: „Tere, õpetaja. Meil on nüüd sõnaliikide määramine peaaegu selge. Natuke ajame veel sassi ase- ja küsisõnu (ma ei saa ise ka neist päris täpselt aru). Nimi-, omadus- ja tegusõnadest saab ta üksikute sõnade puhul väga hästi aru, kui on aga lause sees vaja öelda, siis teeb vigu. Millal saab vastama tulla?” Olin kirjutanud selle õpilase tunnikontrolli juurde kirjeldava hinnangu. Lapsevanem luges seda e-koolis ning aitas lapsel õppida. Kui e-koolis oleks olnud lihtsalt number 4, oleks ta ilmselt öelnud: „Ah neli. Olgu! Tule sööma!” Ja laps oleks abist ilma jäänud.

Ka õpilased ise suhtuvad numbriteta hindamisse üha paremini. Kirjutasin ükskord ühe õpilase tööle mingi eksituse tõttu kirjeldava hinnangu asemel lihtsalt number viie. Segaduses õpilane küsis, mida see siis tähendab. Teda huvitas, miks ma ei kirjutanud, mida ta hästi tegi ja mis parandamist vajab. Andsin talle siis kiiresti suulist tagasisidet. Õpilane oli rõõmus ja mina veel rõõmsam, et õpilane ise ka tagasisidet tahab. Mõnedki õpilased, kes on algklassidest peale saanud kujundavat hindamist, lausa nõuavad sõnalist tagasisidet.

 

Riina Harma

Riina Harma, Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetaja:

Waldorfkooli lapsevanemad suhtuvad numbriteta hindamisse väga hästi. Paljud just sellepärast oma lapse meie kooli toovadki. Meie lapsevanematele meeldib ka see, et nad on väga põhjalikult oma lapse õppimisse kaasatud. Kõikides klassides on iga kuu lastevanemate klassikoosolekud, kus räägime, mis läheb lastel hästi, milles nad peavad rohkem pingutama jms. Üheskoos vaadatakse kõigi laste vihikud ja tööd üle, et tekiks võrdlusevõimalus. Õpetaja selgitab lapsevanematele ka õppekava sisu ja õpieesmärke.

Meie anname põhiliselt suulist tagasisidet. Õpilase päevikus meil kirjeldavaid hinnanguid ega numbrilisi hindeid pole, seal on tunniplaan ja kodused ülesanded. Alles kooliaasta lõpus saab ta oma arengut ja õpitulemusi kirjeldava kirjaliku tunnistuse. Algklassides eelistame suulisi hinnanguid, sest lastel on nii kergem. Meil on lapsevanem see, kes vastutab, mitte laps ise. 1.–3. klassi laps ei ole tõsiseks vastutuseks veel võimeline. Kui me talle liiga vara ja palju vastutust anname, kannatab tema loomulik eakohane areng, koolirõõm ja loovus. Seepärast piirdumegi suulise tagasi­sidega. Alles kolmandas kooliastmes hakkab õpilane endale ise eesmärke seadma, tegevust planeerima ja oma tegevuse eest ka vastutama.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kujundav hindamine – kas numbritega või ilma?”

  1. Anne ütleb:

    Kas ei oleks aeg lõpetada mõnede õppeainete nimetamine oskusaineteks? See on nõukogudeaja halvustav jäänuk. Pealegi on oskustega tegemist igas aines – matemaatikas, võõrkeeltes ennekõike ja muidugi mujalgi. Nii et see on eksitav väljend.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!