OPL MANG

Läbipõlemine algab hiilivalt

24. nov. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

„Juhtkonnal on mõistlik korraldada õpetajate töö niimoodi, et tööaja sees on ette nähtud võimalus kolleegidega arutleda ja kogemusi jagada – siis on ka läbipõlenuid vähem,” soovitab TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults. Foto: Jaana Muna

Kui märkad, et rõõmsameelne kolleeg muutub kergesti ärrituvaks ega saa enam naljast aru, kui ta kipub teravalt vastama ning on pidevalt väsinud, võib tegu olla läbipõlemise ilmingutega. Mida peaks õpetaja läbipõlemisest ning selle vältimisest veel teadma? Õpetajate Lehe küsimustele vastab Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

Kui suur probleem õpetajate läbi­põlemine on?

Nagu iga inimestega tegeleva elukutse esindaja, kuulub ka õpetaja riskirühma. Läbipõlemist kogenute protsent võib olla sarnane nagu depressiooni põdenute oma, 4–5, kusjuures õpetajate puhul on eri allikatele toetudes depressiooni haigestumine 2–3 korda tõenäolisem kui elanikkonnas keskmiselt, nii et haigestunuid võib olla 10–15%.

Karjäärile tagasi vaadates saab vist peaaegu iga õpetaja öelda, et mingil ajal on ta tundnud end läbipõlenuna.

Kuidas ära tunda, et olen läbi põlenud? Millised on selle peamised tunnused?

Läbipõlemist on keeruline ära tunda, sest see algab hiilivalt. Sellepärast on nii endal kui ka kolleegidel raske selle seisundi tekkimist märgata. Lihtsam on ära tunda, kui seisund on juba käes. Aga meie eesmärk on ju ennetada!

Läbipõlemist iseloomustab kolm tunnust. Esiteks, sa ei tunne enam, et saad oma tööga hästi hakkama. Tahad oma tööd hästi teha, aga ikka on tunne, et asjad ei edene ja saavutused pole sellisel tasemel, nagu soovid. Seejuures objektiivselt kõrvalt vaadates võib tunduda, et asjad tulevad välja ja inimene teeb erakordselt palju.

Teine tunnus on, et inimesed, kellega töötad, kelle eest vastutad ja kes on sinust sõltuvad, väsitavad sind. Sa ei tunne enam nendega koostööst rõõmu. Tekib depersonalisatsioon, see on kummaline taju, et nad nagu polegi kõik eraldi seisvad isiksused, kel oma elud ja probleemid, vaid „tükk tööd”, kellega pead tegelema.

Kolmas tunnus on emotsionaalne kurnatus. Üleüldine emotsionaalsus võib olla liiga intensiivne, oled väsinud kõigist tunnetest. Või siis oled kaotanud rõõmu ja rahulolutunde ning oled negatiivsete emotsioonide kütkes. Kipud olema pahur, kurblik, tõrges. Aga võib tekkida ka üldine tunnete lamenemine – sa ei tunnegi enam midagi.

Millised on eeldused, et läbipõlemine üldse tekiks?

Läbipõlemise üks eeldus on, et pead tahtma oma tööd teha väga hästi, hinge ja südamega, anda endast palju. Õpetajad ongi enamasti seda tüüpi. Sellega on õpetajate puhul üks eeldus täidetud – nad kuuluvad riskirühma.

Tihti kaasneb läbipõlemisega väsimus. Õpetajad on ülekoormatud. Viimased neli aastat on õpetaja töötasu olnud Eesti keskmisest kõrgem. Ainuke konks on, et sinna sisse on arvestatud kogu igakuine sissetulek koos lisaülesannetega, mis paisutavad töökoormust. Õpetaja töökoormus pole 35 tundi nädalas, nagu kutsestandardi järgi peaks olema, vaid rohkem.

Ja kui koolis toimuvad olulised töökorralduslikud muudatused, tõstab see ajutiselt töökoormust. Tundub, et polegi aega, mil saad rahulikult õpetada ja mõelda, kuidas oma ainet kõige mõistlikumal viisil edasi anda ja keskenduda laste sotsiaalsete oskuste arendamisele.

Pole veel kuulnud, et mõni õpetaja ütleks: hirmus rutiin on, tahaks vaheldust!

See kõik väsitab. Väsinud inimene on riskirühmas, tal võib tekkida krooniline stress ja ta võib läbi põleda.

Seega laisku ja lohesid ei ähvarda läbipõlemine?

Vist mitte. Siis sind ei huvita, mida teed, sa ei püüagi liiga hästi teha. Võib-olla nihverdad tööülesannetest kõrvale ja oled kaitstud. Aga kust me leiame laisa ja lohe õpetaja?!

Tooge palun näiteid, kuidas tunda kolleegi puhul ära, et ta on läbi põlemas.

Kui õpetaja tunneb, et tal ei tule asjad välja, räägib ta sellest vahel kolleegile. Aga mitte alati, sest levinud on suhtumine: õpetaja on hea siis, kui ta tuleb oma tööga edukalt ja iseseisvalt toime. Seega pigem ei kiputa kolleegiga jagama, kui miski enam ei õnnestu.

Küll aga on võimalik õpetajate toas märgata, kui kolleegi enesetundes või meeleolus on toimunud muutus. Muidu on ta olnud rõõmsameelne või neutraalne, aga viimasel ajal on muutunud kergesti ärrituvaks. Enam ei saa nalja teha ja ta kipub teravalt vastama. Juba hommikul tööle tulles paistab väsinud ega taastu ka päeva peale. Meeleolumuutus on märgatav. Kui see on juba paar aastat niimoodi olnud, siis me enam ei mäletagi, et kolleeg oli kunagi täitsa rõõmus inimene.

Õpetajate toas tuleb vahel ette ka seda, et keegi ohkab: täna oli selle klassiga väga keeruline, lapsed käitusid ootamatult halvasti. Siis saame kõrva teritada ja kuulata, kuidas õpetaja õpilastest räägib – kas nagu inimestest, kes mingil põhjusel ei suutnud ennast ohjata, või nagu tülinast, tüütust objektist.

Koolimajad ja kultuurid on erinevad. On kohti, kus on kokku lepitud, kuidas me õpetajate toas kolleegidest ja õpilastest räägime. Isiklikud teemad jäävad inimeste vahel isiklikuks käsitlemiseks. Aga on ka koole, kus õpetajad saavad tulla ja ohata välja kõik päeva jooksul kogunenu. Seega pole lihtne kolleegide meeleolude suhtes kõrva teritada. Pead teadma oma kooli kultuuri.

Kumb variant on parem: kas juhtunu kohe välja elada või enda teada jätta?

Auru tuleb välja lasta, sest tugeva tunde vaos hoidmine võtab energiat, mis kuluks ära mujal.

Küsimus polegi selles, kas kanda endas või lasta aur välja, pigem selles, et kui oleme jaganud muret õpilase pärast, kes tegi midagi halvasti, tehakse edasi samme olukorra lahendamiseks. Et ei juhtuks nii, et keerulised olukorrad püsivad muutumatult, või kui muutuvad, siis kehvemaks. Lõpptulemusena satume niimoodi kroonilise stressi küüsi.

Kui pikalt läbipõlemine kestab? Kas see läheb ise üle?

Läbipõlemiseni kulub palju aega. Öeldakse, et keskeltläbi kuni kaks aastat. Seisund läheb hiilivalt järjest keerulisemaks. Kui käes on hetk, kus on olemas kõik kolm tunnust, millest enne rääkisime, siis võtab tekkinud seisundist väljatulemine teist sama palju aega. Tihtipeale on vaja kõrvalist abi.

Aga muidugi võib otsustada ka iseseisvalt välja tulla. See pole võimatu siis, kui tunned ennast, suudad tabada ära oma mõttemustrid ning hakata neid adekvaatsemaks kujundama. Kui sunnid ennast märkama, kuidas mõned asjad õnnestuvad, ja annad endale aru, et teine inimene on ka inimene. Kui leiad võimalusi puhata ja lõõgastuda, kui planeerid igasse tööpäeva puhkepause ja tegeled õhtuti isiklike asjadega. Kui jätad ühe päeva nädalas enda jaoks – siis ongi võimalik kosuda. Aga üksi on raske, sest enda mõttemustreid on raske märgata, oleme ju oma mõtetega harjunud. On hea, kui keegi kõrvalt aitab ja selgitab. Tasub leida endale psühholoog, kellega asju arutada. Läbipõlemisseisund ja depressioon on väga sarnased. Vahetevahel nimetatakse läbipõlemist situatsioonist tulenevaks depressiooniks ja võib juhtuda, et vaja on ka tabletiravi. Kui ajukeemia saab paika, on lihtsam oma mõtteid ja käitumist muuta.

Kuidas teha koduste meetoditega vahet depressioonil ja läbipõlemisel?

Võib-olla ei peagi seda tegema, diagnostika jäägu arstidele. Lakmuspaberiks on, et depressioonil ei pea olema põhjust, see võib tabada, ilma et suudaksin öelda, mis oli ajendiks. Läbipõlemisel on enamasti põhjus, keskkond on olnud pikka aega liiga nõudlik.

Oluline on enda seisundi raskust mitte üle hinnata. Aga seda ei tohi ka alahinnata.

Pingelise perioodi tulemusel tekkiv väsimus on normaalne seisund. Kui inimene on väsinud, ei pea teda ravima, vaid ta peab puhkama. Kui ma olen väsinud, ei pea ma kohe mõtlema, et olen läbi põlenud.

Kas alustada võiks siis psühholoogist, mitte kohe psühhiaatri juurde minna?

Alustada võiks perearstist, kel on ka teraapiafondid ja kes teeb koostööd psühholoogiga. Perearst saab ka vaimse tervise raviks rohtu välja kirjutada. Kui vaja, suunab spetsialisti juurde edasi.

Mida saab õpetajate läbipõlemise vältimiseks teha kooli juhtkond?

Juhtkond saaks teha päris palju. Oluline on anda uuele õpetajale kohe kolleegist mentor, kes aitab tulijal organisatsioonikultuuri sisse elada. Uuringud on näidanud, et kui juhtkond on hoolitsenud noore õpetaja toe eest, jääb too suurema tõenäosusega tööle.

Juhtkonnal on ka mõistlik korraldada õpetajate töö niimoodi, et tööaja sees on ette nähtud võimalus arutleda kolleegidega, kuidas õpetada, uuemaid ainealaseid suundumusi, õpilaste käitumist, klassijuhtimist. Kui kogemuste jagamise võimalus on loodud, on ka läbipõlenuid vähem.

Juhtkonna otsustada on ka tööülesannete jaotus. Kas või see, kuidas haiguste perioodil korraldada asendust.

Aga mida saab teha ministeeriumi tasandil?

Väga hea on, et õpetajate päeval on suur tänuüritus ja hea õpetaja on esile tõstetud üle Eesti. Ka koolisiseselt saab korraldada seda, et iga õpetaja puhul leitakse üles, mille poolest just tema tunnustamist väärib. Õpetaja on klassi ees ju üksi. On oluline, et ta teaks, et teda märgatakse ja tunnustatakse.

 


Soovitused

  • Kui oled väsinud, siis puhka.
  • Leia endale vaba aega ja mõnus tegevus.
  • Kui tunned lootusetust, otsi abi.
  • Arutle kolleegidega. Kui aur on välja lastud, mõelge lahendustele.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Läbipõlemine algab hiilivalt”

  1. Valgustaja ütleb:

    Õpetaja kuulub riskirühma. Järjest enam paigutatakse õpilasi igat sorti riskirühmadesse. Järjest enam luuakse nende riskirühmade õpilaste teenindamiseks keerukate nimedega ametikohti.
    Õpetajaid suunatakse pidevalt koolitustele, mille sisust ja eesmärkidest on järjest raskem aru saada.Tulemuslikum oleks iseseisev eneseharimine.
    Kogu see näiliselt edumeelne kuid närvilise ülesehitusega sumbuurne tegevus võtabki inimestelt meelerahu ja tekitab terviseriske.
    Vahest tõmbame pidurit? Katsume olla normaalselt toimivad inimesed, kes teevad oma tööd omandatud kutse , oskuste ja hea tahtmise alusel?
    Usun, et enamik õpetajatest saavad hakkama kõigi õpilaste õpetamisega, pole vaja neid erilistesse riskirühmadesse jagada. Iga õpilane on erinev , ja seda ju õpetajad oma töö korraldamisel arvestavadki.
    Vahest taastame usaldusliku suhtlemise, mis kunagi kolleegide vahel oli. Räägime oma muredest ja rõõmudest avameelselt, hingest hinge, ilma ahistamissüüdistusi kartmata!Ja vabal ajal oleme inimesed, lõõgastume, paneme pidu ning laeme patareisid!
    Siis pole vaja meid riskirühmadesse liigitada!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!