OPL MANG

Lapsed tajuvad kiiresti, kas neist tõeliselt hoolitakse

10. nov. 2017 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

 

Meil on valida, kas lisada lukke ja riive ning ehitada aedu kõrgemaks või värvata rohkem inimesi, kes last heas suunas mõjutada püüavad,” tõdeb Maarjamaa hariduskolleegiumi praegune juht Pille Vaiksaar.

Maarjamaa hariduskolleegiumis õpivad tundeelu ja käitumisprobleemidega õpilased, kellest pooled on sinna suunatud kohtumäärusega. Emajõe õppekeskuses algas tänavune õppeaasta uute õpilaste omavolitsemisega, mille tagajärjel eelmine direktor ametist lahkus. Septembri lõpust on direktori kohusetäitjana ametis haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna ekspert Pille Vaiksaar, kellega rääkisime muutunud tööpõhimõtetest kasvatuslikke eritingimusi vajavate lastega. Oma mõtteid avaldavad ka Emajõe õppekeskuse õppealajuhataja Hurma Toru, õpetajad Silvi Sarapuu ja Ruth Pihle ning sotsiaalpedagoogide koordinaator Kadi Lukka.

 

Kas praeguseks on koolis kodurahu taastatud?

Pille Vaiksaar: Praegu ise selles kollektiivis olles näen, et inimesed on väga motiveeritud ja südamega oma töö juures. Selge see, et igapäevaelus on tagasilööke, sest siin koolis on väga keerulisi lapsi ja juhtumeid. Aga selleks me olemegi, et neid päevast päeva lahendada. Ma ei näe põhjust paanikaks, asutus toimib praegu kenasti.

 

Töökuulutustest on näha, et otsite töötajaid lisaks.

Pille Vaiksaar: Jah, tahame oma meeskonda tugevdada. Inimesed, kes lastega iga päev töötavad, on meil enam-vähem olemas, lisaks soovime leida häid spetsialiste, kes toetaksid nii laste kui ka peredega tehtavat tööd ja pakuksid tuge töötajatele. Pean eelkõige silmas psühholoogi, keda me väga ootame, samuti tegevusterapeuti.

 

Kaadri voolavus on olnud üsna suur.

Pille Vaiksaar: On olnud ja püüame seda vähendada. Siia tulijaid õnneks on, seepärast tulebki neile algusest peale tuge pakkuda, et inimene esimeste raskuste tekkides kohe ei loobuks. Ükskõik, kui pädev spetsialist siia tuleb, esialgu ta õpib, sest meie keskkond on eriline. Kool annab lapse arengust, pedagoogikast, psüühika- ja käitumishäiretest üldteadmised, kohapealne õpe täiendab neid.

 

Mitu õpilast on Maarjamaa hariduskolleegiumis ja kuidas nad siia satuvad?

Pille Vaiksaar: Emajõe õppekeskuses on 45 ja Valgejõe õppekeskuses 47 õpilast, mõlemas nii poisse kui ka tüdrukuid. Õpilased on vanuses 12–17, kõige noorem on 11-aastane. Meil on kakskeelne kool, mis annab põhihariduse.

Õpilased tulevad siia praegu kas alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel kohtumäärusega, sotsiaalhoolekande seadusega kohtumäärusega erihoolekandeteenusele või raske ja püsiva psüühikahäirega lapsed vanema avalduse põhjal. 1. jaanuarist 2018, kui hakkab kehtima kinnise lasteasutuse teenuse regulatsioon, hakkab kohalik omavalitsus algatama protsessi lapse kinnisesse lasteasutusse suunamiseks.

 

Mis te arvate, kas see seadusemuudatus võib tuua kooli lapsi juurde?

Pille Vaiksaar: Raske ennustada. Eesmärk on siiski probleeme ennetada, et ei peaks last asendushooldusele panema ega erikooli saatma. Omavalitsuse roll on neid lapsi ja peresid õigel ajal märgata ning põhirõhk peaks minema nende toetamisele kohapeal. Siia kooli saatmine on viimane võimalus, mida tehakse siis, kui kõik muu on ära proovitud ja last teisiti aidata pole võimalik.

 

Oluline muutus on, et me ei räägi enam alaealisest õigusrikkujast, vaid abivajavast lapsest.

Pille Vaiksaar: Tõepoolest, varem valitses suhtumine, et kui sa ei õpi ja hästi ei käitu, lähed erikooli. Praegu on nad kõik abivajavad lapsed, keda püüame aidata, toetada ja tulevikku luua. Meil on valida, kas lisada lukke ja riive ning ehitada aedu kõrgemaks või värvata rohkem inimesi, kes last heas suunas mõjutada püüavad. Iga päev käib heas mõttes võitlus, et võita lapsed enda poole. Kui neil on siin huvitav ja hea, kui nad tunnevad, et nendega arvestatakse – miks nad peaksid ära jooksma kohast, kus neile meeldib. Mida paremini nad toime tulevad, mida suurem vastastikune usaldus meil tekib, seda rohkem saab neile vabadust anda. Laste enda kaitseks tuleb neile seada ka kindlad piirid. Enamikule meie õpilastest ei ole omal ajal ühel või teisel põhjusel neid piire seatud. Meie töö ja vastutus on õpetada nad reeglitega arvestama.

 

Kas õpilased saavad ka kodus käia?

Pille Vaiksaar: Nädala sees elavad kõik siin, aga nädalavahetustel ja koolivaheaegadel on siin ainult kohtumäärusega lapsed. Ka nemad võivad kodus käia, kui õpingute ja igapäevaeluga toime tulevad.

Ruth Pihle: Paraku avaldab mõni laps soovi nädalavahetuseks siia jääda, sest ei taha koju minna. On kodusid, mis last kahjustavad, ja laps mõistab, et siin on tal parem ja turvalisem.

Silvi Sarapuu: Võib ka vastupidi olla. Laps püüab olla terve nädala tubli, et koju sõita, aga kodu ei ole valmis teda vastu võtma.

 

Kuidas on tüdrukute ja poiste ühte kooli panemine end õigustanud?

Pille Vaiksaar: Mitme riigi uuringud on näidanud, et see tuleb pigem kasuks. Ka meie töötajad on öelnud, et see aitab õpilastele käitumis- ja suhtlemisoskusi õpetada ja toetab nende sotsiaalset toimetulekut ühiskonnas.

Ruth Pihle: Mulle tundub, et saame hästi hakkama. Pigem muudab meie elu keeruliseks see, et koos on kohtumäärusega ja avalduse põhjal tulnud lapsed.

 

Miks see keeruline on?

Pille Vaiksaar: Sest me saame piiranguid rakendada üksnes neile lastele, kes on siia saadetud kohtumäärusega. Lastel, kes on tulnud vanema avalduse alusel, ei takista kodukorra vastu eksimine nädalavahetusel koju minemast. Ühtedele on rohkem lubatud kui teistele. Kavatseme avalduse alusel tulnud laste osakaalu tasapisi vähendada ja tagada teenus eelkõige neile, kes vajavad kinnise lasteasutuse teenust.

Ruth Pihle: Õppeaasta alguse tormiliste sündmuste taga olid valdavalt just vanemate avaldusega tulnud lapsed, kes ei saanud aru, miks nad ei või minna pärast tunde küla peale jooksma.

Pille Vaiksaar: Põhjus oli selleski, et palju uusi lapsi tuli korraga. Nüüd on olukord stabiliseerunud ka tänu sellele, et nad on sisse elanud.

 

Kui rääkida õppimisest, siis kui erinev on õpilaste tase?

Ruth Pihle: Mina õpetan 7., 8. ja 9. klassis eesti keelt ja kirjandust. Pearõhk on põhikooli lõpueksamiks valmistumisel. Kõige rohkem tegeleme funktsionaalse lugemisoskuse ja eneseväljendusoskusega kõnes ja kirjas. Tase on väga erinev. Mõni on väga lahtise peaga, mõnega tuleb hakata kirjutamist õppima. Kui laps tuleb kuuendasse klassi ja tal puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus, ei saa talle midagi enne õpetada, kuni baasteadmised on olemas. Esmajoones peabki tegelema asjadega, mis tal on seni seganud koolis käimist ja toimetulekut, alles siis saab hakata vaatama õppesisu. Treenida tuleb ka seda, et tekiks harjumus teistega koos 45 minutit klassiruumis olla.

Silvi Sarapuu: Mina õpetan kolme üks ühele õppevormis õpilast, kõik on kuuendas klassis. Annan neile kõigile erinevaid ülesandeid ja püüan igaühe tugeva külje kaudu talle ka teisi aineid õpetada.

 

Kuidas õpetaja end klassis kehtestada suudab?

Silvi Sarapuu: Enda kehtestamine on iga õpetaja puhul individuaalne. See nõuab rahulikku meelt ja kannatlikkust, ainult kõva häälega ei tee midagi ära.

Ruth Pihle: Arvan, et piiride seadmine koos lastega aitab oluliselt kaasa sellele, kuidas õpetaja klassi ees toime tuleb. Lastega ühiselt tehtud kokkulepped toimivad kõige paremini. Meie kool ei ole võlukoht, et piisab ainuüksi siia tulekust ja probleemid kaovad. Vastastikuse usalduse tekkimine võtab aega. Seda, et igasse õpilasesse tuleb suhtuda austusega, sõbralikult, heatahtlikult, hinnangute ja siltide vabalt, peab ilmselt aeg-ajalt endale meelde tuletama mis tahes kooli õpetaja.

Enamikule õpilastest on olnud suur üllatus, et nende arvamust võetakse siin kuulda ja arvestatakse, selline kogemus neil varasemast puudub. Alguses käituvad nad õpetajaga tihti ebaviisakalt, sest on niimoodi harjunud. Neil on kujunenud välja suhtumine, et õpetajat tuleb rünnata, partnerlussuhe koolis on nende jaoks uus. Palju sõltub muidugi lapse minevikust, sellest, mida keegi on kogenud. Mõnel ei ole siit lahkudes veel tekkinud usaldust täiskasvanute suhtes.

 

Kuidas õpilased omavahel läbi saavad?

Ruth Pihle: Seitsmendast üheksanda klassini üsna mõistlikult. Ebaviisakat käitumist tuleb ette, aga kiusamist või pidevat pahatahtlikkust pole ma märganud. Kui midagi on õhus, peab sellega kohe tegelema. Kõik meie õpilased on eri põhjusel kogenud koolikiusamist, narrimist, halvustamist. Sageli on laps just seetõttu hakanud koolist põhjuseta puuduma, kusjuures keegi ei tee seda kerge südamega.

 

Kui palju on lastes trotsi, et nad sellesse kooli saadeti?

Silvi Sarapuu: Alguses on seda kõigis, aga kui nad kogevad, et õpetajat saab usaldada, ja tunnevad, et neil hakkab siin paremini minema, siis enam mitte.

Ruth Pihle: Õpilaskodusse elama tulek ja kindla päevakava järgimine on paljude jaoks uus kogemus, nende eluviis on sellega võrreldes olnud vaba ja see tekitabki trotsi. Teeme palju koostööd sotsiaalpedagoogiga, kes on lapse looga kõige rohkem tuttav, ja arutame, mis on need hoovad, mille kaudu lapsega sidet luua ja aidata tal muutuda.

Silvi Sarapuu: Hindan siin koolis just meeskonnatööd. Mulle meeldib, et arenguvestlusel on laua taga mitu inimest, mitte õpetaja üksi nagu tihti tavakoolis. Üksteist mõistetakse sageli poolest sõnast ja pilgust.

 

Mis lastega seoses kõige rohkem muret teeb?

Ruth Pihle: Suur mure on sõltuvus, sellega toime tulla on keeruline. Suitsetamine on üsna harjumuspärane, samuti alkoholi tarbimine. Sõltuvusest tuleneva rahutusega on raske hakkama saada lapsel endal ja meil tema toetamisel.

Pille Vaiksaar: Kui laps tahab suitsetamisest lahti saada, on meil selleks spetsiaalsed vahendid ja meditsiiniõed on valmis aitama, aga motivatsiooni tekkimine vajab tuge.

Ruth Pihle: Keeruline on see, et laps läheb koju, kus vanemad ja sõbrad suitsetavad, ja läheb sellega kaasa. Meie lapsed on sageli madala enesehinnanguga ja kampa kuulumine aitab enesehinnangut tõsta. Et midagi muutuks, vajab ka kodu nõustamist ja tuge.

 

Millised võimalused on õpilasi korrale kutsuda ja karistada?

Pille Vaiksaar: Eraldusruumi ei ole me enam kasutanud. Kui õpilane käitub ebakohaselt, tuuakse ta klassi juurest ära rahunema ning tal on võimalus seletuskirjas selgitada, miks nii juhtus.

Ruth Pihle: Kui olukord läheb käest ära, kutsume tema tugiõpetaja või sotsiaalpedagoogi ja nad lähevad kas välja jalutama või spordisaali, et laps enesevalitsuse tagasi saaks. Kui ta midagi lõhub, on tal võimalus see ära parandada või mõne teoga heastada. Lapse tugivõrgustik otsustab, mis on konkreetse lapse puhul kõige õigem, et laps mõistaks oma teo tähendust. Igal lapsel on kooli poolt tugiõpetaja, mis on väga oluline. Sügisest tuli meile uus poiss, kelle tugiõpetaja ma olen. Mind üllatas, kui lapsevanem ütles, et esimest korda öeldakse tema poja kohta nii palju head. Arvan, et olemegi heas mõttes eriline kool, kui oskame selliseid asju märgata.

 

Kuidas suhtute mõttesse, et rohkem töökasvatust tuleks neile lastele kasuks?

Ruth Pihle: Arvan, et töö mõiste ühiskonnas on muutunud. Lapse töö on ka õppimine, samuti saavad nad rohkem kui varem oma hobidega tegeleda. Mudel, et lapsed põllul endale ise toitu kasvatavad, on minevik. Olen ise lapsena pidanud suviti kolhoosipõllul tööd tegema ja tean, et seda tehti tihti vastumeelselt.

Pille Vaiksaar: Mina arvan teisiti. Käisin omal ajal tööl, et taskuraha teenida ja pean ääretult oluliseks, et noor saaks aru, kust raha tuleb. Ma ei räägi põllupidamisest, küll aga oleme lastega arutanud, et maitserohelise võiks endale ise kasvatada ja maja ümber rajada rohkem lillepeenraid, miks mitte ka väikese kasvuhoone. See annaks tegevust ja oleks ühtlasi teraapia. Aga alustada tuleb sellest, et lapsed koristavad ise oma eluruume, õpivad pesu pesema, süüa tegema, lauda katma ja koristama. Tahamegi kinnisvarafirmaga, kes meie õppekompleksi hooldab, kokku leppida, milliseid ruume hoiavad korras nemad ja mis jäävad õpilastele. Lisaks otsime võimalusi hoolivuse arendamiseks. Lapsed käivad igal nädalal loomade varjupaigas, kus saavad endast nõrgemate eest hoolt kanda.

Ruth Pihle: Mõtleme ka sellele, et teha mänguasju lastele, kes jõulud haiglas veedavad.

 

Mis saab siis, kui laps siit koolist lahkub?

Ruth Pihle: Arvan, et võrgustikutöö lapsega peaks jätkuma ka pärast seda ning temaga kaasa peab minema kogu vajalik info. Hea näide on üks eelmisel aastal lõpetanu, kelle puhul gümnaasium võttis meiega ühendust, et leppida kokku, kes võiks olla nende õpetajatele tugiõpetaja, kui tekivad probleemid.

Pille Vaiksaar: Koostöö kodukoha kooliga, kust laps tuli ja kuhu ta tagasi läheb, peaks kestma kogu selle aja, mis noor meie juures on. Et kool oleks kursis, kuidas lapsel siin läheb, ja tegutseks selle nimel, et oma tugisüsteemi tugevamaks muuta.

 

Kui oleks võimalik üks unistus kohe teoks teha, mis see oleks?

Pille Vaiksaar: Tugevdaksin kooli, pere ja kohaliku omavalitsuse koostööd. Edaspidi, kui omavalitsuse roll laste kinnise lasteasutuse teenusele suunamisel on suurem, peab see koostöö väga hästi laabuma. Kõigil peavad olema oma ülesanded, sest kui laps meile tuleb, hakkame ju esimesest hetkest tema lahkumist kavandama ja valmistama teda ette selleks, et ta tagasi minnes tuleks oma kodukohas paremini toime.

Ruth Pihle: Mina unistan uuest majast. Mulle meeldiks, kui pika kitsa koridori asemel, kus pole liikumisvõimalust, oleks koolimajas soppe ja nurki, kus laps saab tegutseda ja vajadusel ka omaette olla. Eriti, kui arvestada suurt vanusevahet, mis meie majas lastel on. Väiksemad tahavad maas vaiba peal istuda ja mängida, suurematele meeldib olla eraldi ja rääkida oma jutte.

 

Emajõe keskuse rühmamajad.
Foto: Maarjamaa hariduskolleegium

Mis on Emajõe keskuses viimase kuu jooksul muutunud?

Pille Vaiksaar: Suuri muudatusi pole me teinud, küll aga oleme mõelnud muuta väiksemaid asju. Õhtusööki söövad lapsed juba praegu rühmamajades, järgmisest nädalast tahame viia majadesse ka hommikusöögi, et igapäevaelu oleks rohkem koduga sarnane. See ei pruugi kohe hästi tööle hakata ja tahab harjutamist, aga proovime. Koolisööklas hakkame lõunasööki pakkuma kahes vahetuses, et oleks rohkem ruumi ja töötajad saaksid istuda lastega ühes lauas, et olla lastele eeskujuks ka lauakommete järgimisel. Senisest rohkem tahame käima panna huviringe.

Ruth Pihle: Organisatsioonikultuuris on küll toimunud märgatavad muutused. Praegune direktor on inimesed ära kuulanud ja nende arvamusega arvestanud, mistõttu juletakse ka rohkem ettepanekuid teha.

Pille Vaiksaar: Arvamuste paljusus ongi hea. Kui kõik kaasa mõtlevad ja asju saab ühiselt arutada, tekib uusi ideid, millel on suur jõud.

 

Kas ei ole ohtu, et võtame liiga kergesti üle nende riikide kogemusi, kus võimalused on hoopis teised?

Pille Vaiksaar: Olen käinud Norras sellises asutuses, kus olid väga keerulised lapsed, ja näinud, kuidas seal ühe lapsega tegeles pidevalt kaks töötajat. Eesti riik ilmselt niipea nii rikkaks ei saa, kuigi mõne lapse puhul tuleb meilgi seda teha. Siia kooli saadetakse kõige keerukamad, kohtumäärusega erihoolekandeteenusele suunatud lapsed. Norras elavad sellised lapsed psühhiaatriahaigla juurde loodud raviosakonnas. Peame abistama samasuguseid lapsi, aga võimalused pole samaväärsed. Püüame teha oma parima ning esmane mure seejuures on tagada laste ja töötajate turvalisus. Vaatamegi praegu haridus- ja teadusministeeriumiga üle järgmise aasta eelarvet ja arutame, kuidas edasi minna.

 

Kas Maarjamaa hariduskolleegiumi uus direktor, kes lähiajal valitakse, peaks seniseid põhimõtteid arvestama?

Pille Vaiksaar: Arvan küll. Usun, et need põhimõtted on juba piisavalt tugevalt juurdunud. Selle nimel oleme siin ühiselt viimane kuu aega tegutsenud.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

 

Mis on sotsiaalpedagoogi töö eripära kinnises koolis?

 

Kadi Lukka

Kadi Lukka, Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskuse sotsiaalpedagoogide koordinaator:

Sotsiaalpedagoog on meie majas lapse peamine tugiisik, kes teab kõige paremini lapse muresid ja tausta ning korraldab kõike tema ümber toimuvat: teeb võrgustikutööd, suhtleb vanemate ja omavalitsusega, vajaduse korral ka alaealiste komisjoni ja kohtuga, koordineerib oma rühma kasvatajate tööd ja abistab last igapäevatoimingutes. Ülesandeid on tal palju.

Võrgustikutöö korraldamine on ajamahukas, sest palju on paberitööd. Kõige keerulisem on suhelda lapsevanematega, kelle valmisolek koostööks on erinev, samuti tuleb mõnda omavalitsust rohkem koostööle innustada.

Sotsiaalpedagoogide töö kestab sisuliselt 24/7, nad peavad olema kättesaadavad ka väljaspool tööaega ja puhkuse ajal, et oma meeskonda ja lapsevanemaid toetada ning lastega suhelda. Kodu külastades võtavad lapsed oma sotsiaalpedagoogiga sageli ühendust, kui neil tekib muresid või küsimusi. Julgen öelda, et meie koolis saab last rohkem aidata kui tavakoolis põgusate nõustamiste käigus. Samuti on võrgustikutööd meie majas lihtsam korraldada.

Olen töötanud selles õppeasutuses kolm aastat, teised sotsiaalpedagoogid pisut lühemalt. Läbipõlemise oht selle töö juures on samas hästi suur, siia majja tulles peab valmis olema selleks, et annad endast hästi palju ära. Kõik need lood lähevad hinge, nad on nagu oma lapsed. Suhtlen ka endiste õpilastega aktiivselt, olen nende käekäiguga kursis ja mul on hea meel, kui neil hästi läheb.

Suur murekoht on jätkutoe puudumine pärast seda, kui laps siit lahkub – kodus selle ajaga ilmselt suurt muutust ei toimu. Koolis, kuhu laps meilt läheb, ei pruugi ta saada piisavalt tuge. Seepärast tuleb siin nii palju kui võimalik lapses tugevust kasvatada, et ta tuleks toime.

Kuna meile saabunud laste sotsiaalsed oskused on sageli puudulikud, pean nende oskuste õpetamist väga oluliseks. Seda saab teha isikliku eeskujuga koolis, igapäevaste ühistegevuste kaudu rühmakodus, aga ka väljasõitudel ja üritustel. Tuleb õpetada üksteisega arvestama, oma tundeid väljendama ja nendega toime tulema, aga ka sõnajärge üle võtma, komplimente tegema – kõige lihtsamaid oskusi. Last on võimalik aidata ainult siis, kui temaga on tekkinud usalduslik suhe.

 

Mis on õppekorralduses kõige rohkem muutunud?

 

Hurma Toru

Hurma Toru, Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskuse õppealajuhataja:

Seoses uute majade valmimisega on kõige rohkem muutunud elukeskkond. Sellist luksust, et igal lapsel on oma tuba, varem ei olnud. Enne uue kompleksi valmimist elasime seitse aastat ajutises õppehoones pead-jalad koos ning elutingimuste paranemisel on olnud hea mõju. Õppetingimused on samuti paranenud. Meil on väikesed klassikomplektid: üks ühele, üks neljale, üks kaheksale õpe, mis annab õpetajale võimaluse individuaalseks tööks. Kui ma 24 aastat tagasi siia tööle tulin, oli koolis 70–80 õpilast, aastate jooksul on õpilaste arv vähenenud. Samas on õpetajaid ja kasvatuspersonali varasemast rohkem, samuti tugi­spetsialiste. Kõik vajalikud teenused püüame õpilastele tagada kohapeal.

Kuigi päris kinnine asutus ei ole me kunagi olnud, on ka liikumisvabadust juurde tulnud. Kui varem toimusid tegevused peamiselt kooli juures, siis nüüd oleme viinud lapsi rohkem majast välja, et nad õpiksid mitmesugustes olukordades toime tulema ja saaksid kooli huviringidele lisaks osa arendavast tegevusest ka väljaspool maja: käime palju väljasõitudel, matkamas, laagrites, muuseumides. Eesmärk on lapsi mitte sulgeda kooli seinte vahele, vaid näidata, et kambas tšillimise ja hängimise kõrval on elus sisukamaid ajaveetmise võimalusi.

Esimene asi on luua usalduslik suhe lapsega, selleta ei tee midagi, ning see on järjepidev, sihikindel ja pikaajaline töö.

Meiesuguse kooli jaoks Eestis õpetajaid ette ei valmistata, kogemused tekivad ainult praktika käigus. Kõik ei pea sellele pingele vastu, sest töö on intensiivne, need lapsed vajavad hästi palju individuaalset tähelepanu. Kõige tähtsamad on õpetaja isikuomadused ja tahe probleemidega lastega tööd teha. Lapsed tajuvad kiiresti ära, kas sa neist tõeliselt hoolid ja tahad neid aidata või ainult räägid sellest.

Aastatega on ka tugivõrgustik läinud laiemaks. Kui varem toetas last peamiselt kool, siis nüüd on koostöö ka lapse tugivõrgustikuga väljastpoolt kooli.

Kõige rohkem teeb muret see, mis neist lastest edasi saab, kui tugevaks me suudame nad siin muuta ja milliseid oskusi elus toimetulemiseks kaasa anda. Kui nad lähevad tagasi keskkonda, kus ei ole midagi muutunud, on kaks võimalust. Nad kas libastuvad tagasi samale teele või suudavad vanuse, oskuste, teadmiste kasvades sealt välja tulla. Seepärast on neil kindlasti ka siit lahkudes vaja üht juhtumikorraldajat, kes tagab vajalike tugiteenuste jätkumise.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Lapsed tajuvad kiiresti, kas neist tõeliselt hoolitakse”

  1. D1 ütleb:

    Nüüd siis pealtnäha asi parem, kuidas tegelikult aga … . Suur viga, et sai selline reorganiseerimine korraldatud. Kus koos tõeliselt abivajavad perehoolduseta lapsed ja need kes juba aastaid olnud iseenda peremehed ja kohtumäärusega kooli suunatud. Viimaste murdmine (loe õigesti: murdmine) võtab min pool aastat aega kõige elementaarsemate kodukorrareeglite aktseptimisega. Trelle ja tarasid lisada pole tänapäeval mõtet. Nendest saab ikka üle või läbi ja meie dem ühiskonnas on kohe lapse esimese signaali peale ombutsmanid, järelevalvajad … kohal kes tuvastavad laste õiguste räiget ahistamist – see tekitab personalis aeg-ajalt käegalöömise tunde. Pidanuks jääma siiski väiksemad õpilaskodud IGASSE MAAAKONDA VÄHEMALT PAAR. Sel juhul oleks seltskonda suudetud hajutada ja kriitiline mass oleks kergemini jälgitav, abistatav… See aga vastuolus uue haridusfilosoofia kaasava õppe põhimõtetega ja riigipoolse ALARAHASTATUSEGA. Erivajadusete arvestamine ükskõik mis ühiskonnaelu valdkondades on aga kallis. Huvitav kas Maarjamaa HK loomine andis kokkuhoidu?
    Resümee: Tegu on raskeima haridusvaldkondliku probleemiga kus edu (nagu artikliski märgitud) saavutab ainult kõigi osapoolte, mille olulisim persoon on laps ise, pidev koostöö. Maarjamaa HK -le sooviks stabiilsust. Erivajadustega laste puhul peab kõik olema RAAMIDES ja ümberkorraldusi, muutusi peab olema vähe. Selle vastu eksimine viib lapsed pöördesse!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!