OPL MANG

Milline koht on lasteaial Eesti kultuuriloos?

24. nov. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Kasvandikud võimlemas. 1911. aastal tehtud foto on vanim teadaolev fotojäädvustus Eesti esimesest rahvuslikust lasteaiast. Fotod: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

 

Krista Aru

Oktoobri alguses Tartus toimunud Eesti lasteaednike liidu alushariduse konverentsil „Tarkus tuleb tasapisi III” esines ettekandega ajakirjandusajaloolane Krista Aru, kes kõneles lasteaiamõtte tekkimisest üle-eelmise sajandi lõpus, lasteaia kohast Eesti kultuuriloos ning ajakirjanduse osast hariduse edendamisel. Et kuulajate sõnul oli ettekanne äärmiselt huvitav, palusime Krista Arul oma mõtteid ka Õpetajate Lehes jagada.

Millest te lasteaednikele rääkisite?

Olin tõeliselt üllatunud, kui mind sellele konverentsile esinema kutsuti, sest minu otsesed kokkupuuted lasteaiaga on olnud oma laste ja lapselapse kaudu. Mõtlesin üsna pikalt, mida lasteaiaõpetajatele rääkida. Arvan, et igale ametile või asutusele annab tähenduse ja tähtsuse see, kui teatakse ja tunnetatakse oma kohta laiemalt: miks ja milliste ootuste pinnalt see on tekkinud, milliseid väärtusi seda luues silmas on peetud, teisisõnu, milline on olnud selle osa kultuuriloos. Ma ise olen tundnud sellist järjepidevust kõige selgemini Eesti Rahva Muuseumiga seoses. Kuna minu pikaajaline armastus on Eesti ajakirjanduse ajalugu, olen jälginud, kuidas ajakirjandus oma tekkimisest peale on püüdnud rõhutada mingeid ideid ja luua ühiskondlikku väärtusbaasi sellele, mis suunas riik ja rahvas võiksid areneda. Oma ettekandes paningi kaks asja kokku: esiteks, kuidas lasteaiamõte tekkis ja mida temast oodati, ning teiseks, milline tähendus lasteaedadele ajakirjanduse kaudu anti.

Kui palju vanu ajalehti te selleks läbi vaatasite?

Info lasteaia kohta jooksis mulle kätte Tartu Eesti põllumeeste seltsi tegevust uurides, mis oli eriti hoogne 19. sajandi lõpust kuni omariikluse loomiseni, hoolimata sellest, et Esimene maailmasõda seda lõhkus. Just sel ajal loodi kõik eeldused selleks, et Eesti omariiklus üldse sada aastat tagasi tekkida sai ja et see vastutus võeti. 28. novembril täitubki sada aastat esimesest Eesti riikluse aktist, millega maapäev kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis. Olen selle üle palju mõelnud, kust võeti tookord see julgus, energia, jõud, usk ja tahtmine, kuna mingit kogemust ju ei olnud. Selle perioodi kohta infot kogudes jõudsingi lasteaia juurde, mille algus jääb samasse aega.

Milliseid etappe lasteaia arengus saab välja tuua?

Tartus tekkis esimene teadaolev lasteaiataoline üksus 1897. aastal helilooja Miina Härma algatusel. Tema soov oli pakkuda eelkõige vaeslastele sooja toitu ja tegevust, aga seal loeti ka luuletusi ja õpetati lugemist.

Mõlemad Tartu tollased tähtsad ajalehed, Olevik ja Postimees, kajastasid seda algatust ning olid selle suhtes hästi meelestatud. Ado Grenzsteini juhitud Olevik oli selleks ajaks küll praktilistel kaalutlustel oma rahvusliku meelsuse alla surunud ja rõhutas, et väikese rahvana peaksime sulanduma vene rahvasse, mööndes samas, et seda vajalikum on lastele eesti keelt õpetada kodus. Postimees, mis koondas rahvusmeelseid haritlasi ja oli just saanud etteotsa Jaan Tõnissoni, oli lasteaiamõtte suhtes ülevoolavalt kiitev.

Esimene katse jäi siiski lühiajaliseks ja piirdus ühe aastaga, sest ühiskond ei olnud selleks veel valmis. Oma mõju avaldas ka see, et ülemöödunud sajandi lõpus oli võetud suund pigem vaeslastekodude ja laste hoolekandeasutuste asutamisele. Tallinnas näiteks tegutses juba 1840. aastal paruniproua Elisabeth von Uexkülli asutatud vaeste väikelaste hoiuasutus. Lasteaia osas oli mõtestamis- ja selgitustöö ajakirjanduses veel tegemata. Siit tulebki väga hästi välja, kui oluline on eestlaste jaoks olnud ajakirjandus. Eestlane on ikka kirjutatud sõnasse uskunud, seda, mis seitungis seisis, loeti ja selle üle arutleti. Huvitav on see, et kuigi 19. sajandi alguses ei ilmunud ajalehes mitte ühtegi pilti, ainult pikad lood, jaksasid inimesed ajalehti lugeda, nüüd enam mitte.

Teine, hoopis teistmoodi hariduse mõtestamine on seotud Tartu põllumeeste seltsiga, mis koos Vanemuise seltsiga sel ajal suuresti Tartu elu määras. 1872. aastal loodud põllumeeste selts ilmutab 19. sajandi lõpukümnendil seoses venestamispoliitikaga väsimuse märke, ent tärkab 1898. aastal uuele elule. Alguses läheb palju energiat korraldustööle: põllutöö- ja käsitöönäitused, kogu kodukultuuri uutmoodi väärtustamine, mille käigus hakatakse üha rohkem rõhku panema kodu puhtusele ja korrashoiule.

Tartu lasteaia seltsi lasteaia oma maja valmis 1910. aastal, praegu asub seal laulupeomuuseum.

Esimene ideeline asi, mis Jaan Tõnissoni eestvedamisel kokku lepitakse, on see, et omavahel räägitakse seltsi asju arutades ainult eesti keelt. Kesksel kohal neis aruteludes oli haridus. Muuhulgas tõstatatakse küsimus, et lapsed on kooli minnes erineva ettevalmistusega ja kui eesti keelt koolis ei lubata õpetada, siis seda olulisem on selle õpetamine kodus. Kas emad on selleks valmis? Sealt sünnibki mõte koolieelsest lasteasutusest, et lapsi kooliks paremini ette valmistada.

Esimene rahvuslik lasteaed sündiski Tartus.

Jah, 1905. aastal loodi Tartu Eesti põllumeeste seltsi allüksusena Tartu lasteaia selts, mis 23. mail avas Eesti esimese eestikeelse ja -meelse lasteaia, kuhu esimesel päeval tuli 70 last. Õppekava oli minu arvates kaasaegselt üles ehitatud, sellele aitasid nõuga kaasa Oskar Kallas ja pedagoogikale alles tärkav, aga sellest väga huvituv Peeter Põld. Juba siis oli olemas teadmine, et last tuleb õpetada mängu kaudu. Postimehest saab lugeda, et eesmärk oli õpetada lastele eesti keelt, kasutades selleks laule, mänge, rahvapärimust: rahvajutte, mõistatusi, kõnekäände. Algusest peale tulid sisse muusikaline ja käeline tegevus. Kõige olulisemal kohal oli kodumaa tundmaõppimine ja sellele ajajärgule kohaselt isamaa-meelsuse õhutamine.

1906. aastal loob sama seltskond noorsoo kasvatuse seltsi, mille üks põhiülesanne on hakata üles ehitama eestikeelset haridussüsteemi, kus koolile eelneks ettevalmistus lasteaias. Lasteaia selts lähebki nüüd põllumeeste seltsi alt noorsoo kasvatuse seltsi alla ja Tartus avatakse tütarlaste eragümnaasium, mille koolihoone ongi Eesti noorsookasvatuse seltsi ehitatud ning kus praegu tegutseb Tartu Miina Härma gümnaasium. Esialgu oli põhikirja järgi plaanis avada eestikeelset haridust andev segakool, aga kuna peeti väga tähtsaks, et just naised kui kodu meelsuse peamised kandjad omandaksid paremad oskused käsitöös, majapidamises ja laste õpetamises, otsustati tütarlaste gümnaasiumi kasuks.

Sel ajal tõstatab Postimees esimest korda ka küsimuse, milline peab see inimene olema, kes väikeste lastega tegeleb. Vastus on lihtne: ta peab olema eelkõige hea inimene, kes lapsi armastab. Südameheadust ja naisele antud loomulikke oskusi peeti kõige tähtsamaks. Seda lihtsat teadmist kipume praegusel ajal mõnikord kõigi koolitus- ja täiendusnõuete kõrval ära unustama.

Kas sealtpeale hakatakse looma lasteaedu ka mujal?

Möödunud sajandi alguses tekib noorsookasvatuse ja hariduse seltse nagu seeni üle Eesti ning lasteaedade võrgustik laieneb ja areneb. Peamiselt tekivad lasteaiad linnades, maale need niipea ei jõua, kuna maal elab veel mitu põlvkonda koos ja pole lasteaia järele vajadust.

1910. aastal sõnastab Peeter Põld ühtluskooli põhimõtte, millest saab Eesti haridussüsteemi üks alustala. Ühtlasi rõhutab ta õppetöö kõrval kasvatuse tähtsust, mis otseselt seostub lasteaiaga. Tartus tehakse algust lasteaednike koolitamisega ning 1920. aastal asutatakse Tartu õpetajate seminari juurde eraldi üksusena lasteaednike seminar, mille õppekava koostab Carl Heinrich Niggol, keda peetaksegi meie lasteaiapedagoogika rajajaks. Eesti Vabariigi ajal rõhutatakse kasvatuse tähtsust veelgi rohkem, seda hoiakut, et me ise vastutame oma järeltuleva põlve eest ja see vastutus tuleb teadlikult võtta, võib Eesti Vabariigi algusaastate ajalehtedest väga palju välja lugeda. Lasteaia tähtsustamise kõrval rääkis ajakirjandus palju ka lapsevanemate pideva kasvatamise vajadusest. Selleks olid isegi eraldi kursused rahvaülikoolide juures alates juba 1920. aastast. Kui vaadata tolleaegseid suuri päevalehti, ei ole lasteaed seal sugugi vähem tähtsal kohal kui kool.

Ajakirjandus pöörab lasteaiale tähelepanu kuni 1927. aastani. Sel perioodil tekivadki lasteaiad pea kõigis linnades, mõnes isegi mitu. Pärast seda nihkub ajakirjanduse tähelepanu mõneks ajaks lasteaialt ära, kuni tuleb uuesti 1930. aastatel uue rahvusliku meelsuse ja ühtsuse lainega, mis samuti lasteaeda jõuab. Ilmub palju kasvatuse teemal kirjutisi ning 1930. aastal hakkab ilmuma lasteaednike endi asutatud ajakiri Lasteaed. Lasteaiakasvatajate hääl on ajakirjanduses kuni Eesti Vabariigi lõpuni 1940. aastal selgelt kuulda.

Kui palju meedia praegu lasteaiaga seotud teemasid kajastab?

Praegu lasteaia teemasid meedias enam nii palju ei kajastata. Varasemaga võrreldes on puudu just õpetaja enda hääl, seda on liiga vähe kuulda. Ütluses, et enesekiitmise tööd ei tohi kellegi teise hooleks jätta, on oma tarkus sees. Lasteaiaõpetajad võiksid ise rohkem rääkida, kuidas nad ennast tunnevad ja milles oma panust näevad. Palk on oluline, aga koos sellega peaks käima ka ameti väärtustamine, mis hakkab peale sellest, et osatakse ise hinnata selle ameti ilu, suurust ja väärikust. Siis usuvad sellesse ka teised.

Kas ajakirjandus saab sellele kaasa aidata?

Kindlasti. Ühiskondlikku arvamust saabki kujundada meedia kaudu, mistõttu on väga tähtis, millest ja kuidas me kirjutame. Sarnaseid tendentse, nagu me praegu Eesti ajakirjanduses näeme – sensatsioonihimu, skandaalidest ja õnnetustest kirjutamine –, oli tunda ka 1930. aastate teisel poolel. Aga alati on olnud ka see osa ajakirjandusest, mis tunneb ühiskondlikku vastutust. Praegusel ajal on liiga vähe lugusid, mis elu helgemat poolt näitavad. Infomüra on eriala- ja kultuurilehed kõrvale tõrjunud, domineerib muu. Olulised teemad on mitte ainult ajakirjanduse poolt läbi mõtestamata, vaid see hakkab peale riigimeestest. Pean haridust Eesti ühiskondliku mõtte aluseks. Raske on leida teist nii ühendavat jõudu kui vaimse enesetäiendamise ja täiustumise soov, mis eestlasi alati on ühendanud. Igal ajal on ühiskonna ja valitsuse otsus, kas osatakse seda suurt mõtet, mida ühiskond on kandnud, toetada ja sellele sisu anda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!