Naabrite kogemusest tasub õppida …

3. nov. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Soome Kaarina maakonna neljaliikmeline delegatsioon. Fotod: Richardas Seneliuxs

 

Naabrite kogemusest tasub õppida, see aitab ka oma tugevusi ja nõrkusi paremini näha. Augusti lõpus toimus Jõgeval rahvusvaheline konverents, mille korraldas Palamuse Nukitsamehe lasteaed eesotsas direktori Marika Meruskiga, oli põhiteema kaasav haridus. Ettekannetega astusid üles ka sõprusmaakondade – Soomest Kaarina, Lätist Priekule ja Leedust Kaišiadoryse – lasteaedade juhid, õpetajad ja tugispetsialistid.

Konverentsi aitas rahastada Euroopa Liidu sotsiaalfond. Konverentsimuljeid olid nõus jagama Palamuse Nukitsamehe lasteaia õppealajuhataja Amino Põld­aru, Põltsamaa Tõrukese lasteaia direktor Helje Tamme, Tabivere lasteaia direktor Aune Sepp ja Jõgeva Karikakra lasteaia õppealajuhataja Marge Põdra.

 

Soomes saavad kõik lapsed abi õigel ajal

Aune Sepp: Väga hästi on töö erivajadustega lastega korraldatud Soomes, kus tugivõrgustiku tööd koordineerib omavalitsus. Näiteks Kaarina maakonnas Mikkeli linnas töötab linnavalitsuse juures mitu alushariduse spetsialisti, kellest üks tegelebki tugisüsteemidega. Temani jõuab lasteaedadest info, millist teenust keegi vajab. Vastavalt lapse diagnoosile ja rehabilitatsiooniplaanile sõlmib ta tugimeeskonnaga (kuhu kuuluvad logopeed, eripedagoog, laste massöör, tegevusterapeut jt) kindlaks ajaperioodiks lepingu ning selle teenuse eest tasub linnavalitsus. Kõigi laste vajadused on teada ja kirjeldatud ning iga laps saab abi õigel ajal.

Amino Põldaru: Soomlased tõidki välja, et iga koolieelses eas lapse peale kulutatud euro toob hiljem seitse eurot tagasi. Lapse nõustamine algab juba enne tema sündi, veel enne, kui laps lasteaeda jõuab, on seal tema kohta kogu vajalik info. Sünnist saati tegeleb lapsega üks ja sama perearst, kes teab tema kohta kõike ja suunab ta vajadusel spetsialistide juurde. Kui Eestis töötavad sotsiaal-, haridus- ja meditsiinivaldkond üksteisest lahus ning pere peab eri institutsioonide vahet jooksma, siis Soomes on need koos. Lapsele hakatakse probleemi ilmnedes abi osutama kohe lasteaias, kusjuures lasteaiaõpetaja on see, kes otsustab, milles laps tuge vajab ja keda on tarvis kaasata.

Helje Tamme: Ükski spetsialist ega komisjon, kes last üks-kaks korda näeb, ei suudagi anda nii õiget hinnangut kui inimene, kes on lapsega päevast päeva koos. Erivajadusega lapsega kontakti leida on aeganõudev ja raske ülesanne.

Marge Põdra: Kaarina maakonna ettekandest selgus, et info liigub spetsialistide vahel Soomes väga hästi, kuigi eripedagoog ei ole lasteaias pidevalt kohal, vaid käib periooditi õpetajaid nõustamas. Erivajadustega lapsed on kaasatud tavarühmadesse, aga neil on tugiisik kõrval. Lasteaedadele jagatakse palju metoodilisi materjale ning õpetajatele on abiks vabatahtlikud ja praktikandid, tänu millele tegeleb rühmas lastega rohkem inimesi. Sümpaatne oli, et tudengitest lapsevanematele antakse võimalus viia pingelise õppeperioodi ajaks laps ööpäevaringsesse lasteaeda või aitab lapse järele vaadata perele määratud tugiisik.

Aune Sepp: Soomlastel on suur kogemus ka riigikeelest erinevat keelt rääkivate lastega. Hovirinna lasteaias näiteks räägivad lapsed kokku 16 emakeelt, aga lasteaias kõnelevad õpetajad nendega ainult soome keeles, kasutades pilte, piktogramme ja muid vahendeid. Linnavalitsuse poolt on lapsevanematele abiks tõlk, kes neile vajaliku info tõlgib, et vääritimõistmist ei tekiks. Mõistagi on meist samm ees Soome lasteaiaõpetajate palgad. Soomes teenib lasteaiaõpetaja keskmiselt 2500 eurot kuus ja õpetaja abi 2300. Nii väikest palgaerinevust põhjendatakse sellega, et õpetaja abi töötab lapsega kogu päeva, lisaks abistab ta õpetajat. Samas on see tekitanud olukorra, et õpetajad tihti vahetuvad.

 

Läti ja Leedu üllatas teenuste ja spetsialistide hulgaga

Marge Põdra: Läti ja Leeduga on meil õpikäsitus, samuti probleemid ja võimalused üsna sarnased. Nii Läti kui ka Leedu esinejad tõid välja, et individuaalset lähenemist vajab 45–50% lastest. Eestis vajab mingit laadi abi keskmiselt kolmandik. Lätlaste puhul oli huvitav, et nad käsitavad erivajadusena ka vasakukäelisust, samuti kuuluvad erivajadustega laste gruppi eriliste huvide ja vähemate majanduslike võimalustega lapsed, kelle kodudes on vähem arendavaid mänguasju ja raamatuid ning kes vajavad seetõttu rohkem tuge. Ilmselt tuleb siit ka suurem abivajajate protsent.

Helje Tamme: Tendents, et erivajadustega laste arv kasvab, on märgatav igal pool. Hüppeliselt on kasvanud käitumisprobleemidega ja logopeedi abi vajavate laste hulk. Läti puhul meeldis mulle, et ei välistata võimalust luua osa laste jaoks eraldi rühmad, kus nendega töötavad selleks koolituse saanud spetsialistid. Kaasava hariduse puhul tulekski mõelda, millise probleemiga last saab kaasata, millisega mitte. Priekule vallas on kolm lasteaeda, ühte võetakse vastu meditsiinilis-pedagoogilise komisjoni otsusega füüsilise mahajäämusega, kõnehäiretega, liit- ja vaimse puudega lapsi. Selles lasteaias on neli rühma, igaühes 10–12 last. Nendega töötavad lisaks õpetajale ja õpetaja abile raviliikumise õpetaja, logopeed, massöör.

Aune Sepp: Spetsialistide leidmise probleem on Lätis ja Leedus sama terav nagu meilgi. Et laps saaks vajalikke teenuseid, peab lasteaiajuht vajadusel kas naaberlasteaia või kooliga kokku leppima, et need spetsialistid leida. Last ei tohi abita jätta, sest enne kooli on õige aeg teda aidata, pärast on juba hilja.

Marge Põdra: Mind üllatas Läti ja Leedu puhul, milliseid teenuseid on võimalik pakkuda. Mitmes vallas on lasteaedades laste kasutuses bassein, liivateraapia, loodustuba, soolakamber, lisaks võimalus tegeleda muusika- ja kunstiteraapiaga, saada füsioteraapiat ja massaaži.

Helje Tamme: Suur üllatus oli ka spetsialistide hulk: ametis on raviliikumise õpetajad, massöörid, kunstiõpetajad, HEV-laste abistajad – seda siiski mitte igas lasteaias. Leedus Žežmariai lasteaias on rühmaruumidele lisaks laste käsutuses mitte ainult muusika- ja spordisaal, vaid ka õppe- ja meelelahutusruumid, joonistustuba, metoodikatuba, raamatukogu, isegi muuseumituba. HEV-lapsed saavad väikese grupina koos tegevusterapeudiga vaikses keskkonnas tegutseda. Meeldis ka selle lasteaia kogemus sümpaatsete Kimochi nukkudega, mis aitavad lapsel iseenda ja teiste tundeid paremini mõista. Samuti on neil kasutusel leedu keeles rääkivad interaktiivsed Tauškute nukud. Nukk, kelle nimi on tõlkes jutupaunik, teab palju lõbusaid laule, luuletusi, mänge ning sellele saab salvestada ka ema või pereliikme hääle. Kui laps nukku kallistab, näitab nukk alati, et tal on hea meel.

Marge Põdra: Meeldis ka vee peale joonistamise (marmorpildi) metoodika, mida kasutatakse töös erivajaduste, sotsiaalselt tõrjutud, aga ka andekate lastega. See on suurepärane vahend aidata lapsel lõdvestuda ja rahuneda. Ettekannetest kumas läbi, et Lätis peetakse lapse arendamisel oluliseks praktilist käelist tegevust ja loodust. Leedus seevastu tähtsustatakse palju peret ja pereväärtusi.

 

Mis võiks Eestis praegusest paremini korraldatud olla?

Amino Põldaru: Soomes, aga ka Lätis ja Leedus saab HEV-laps kiiremini diagnoosi ja tugispetsialistide abi, sest rühmaõpetaja hakkab temaga kohe tegelema. Eestis võib kõikvõimalikesse komisjonidesse ja keskustesse suunamine võtta aega mitu kuud. Samuti on selle eest vastutavad institutsioonid teistes riikides omavahel paremini seotud kui meil. Eestis on palju ära tehtud, aga puudub turvatunne. Meie tugiisikutel on aastased lepingud ja kui juhtub, et laps jääb haigeks, siis tema aitamiseks palgatud inimene nende päevade eest palka ei saa. Väga keeruline on nii ebastabiilsetel tingimustel leida inimest, eriti kompetentset ja koolitustel käinud spetsialisti. Samuti on töötasu, mida omavalitsus neile maksab, väga väike. Ka Palamuse lasteaias on mõnel lapsel tugiisik, keda on võimalik palgata ainult kaheks päevaks nädalas, mis tähendab, et ülejäänud kolmel päeval teda pole ning kogu koormus on õpetajate ja assistentide õlul. Naaberriikides on see rohkem läbi mõeldud.

Tuleks kaaluda, kas mõne lapse jaoks oleks sobivam siiski erirühm, mis tagaks talle kiirema arengu. Suur soov on, et eripedagooge koolitataks senisest rohkem, et neid jätkuks igasse lasteaeda ja kooli. Tugispetsialistide palk võiks tulla riigieelarvest.

Marge Põdra: Õpetajatele peaks olema rohkem praktilist laadi koolitusi. On küll koolitusi erivajadustega lapse hindamise teemal, aga laiapõhjalisi koolitusi töötavale tavarühmaõpetajale polegi. Pealegi saavad Euroopa Liidu sotsiaalfondi toel pakutavad koolitused hästi ruttu täis.

Amino Põldaru: Jah, koolitustel räägitakse küll erivajadustega laste eripäradest, aga seda, kuidas erivajadustega lapsega toime tulla ja teda konkreetses olukorras toetada, on vähe. Ka ülikool ei anna sel teemal väga põhjalikke teadmisi. Teooriat saab lugeda raamatust, kasuks tuleks kas või tüüpjuhtumite väljatoomine, et õpetaja oskaks last aidata. Konverentsilt jäi mulje, et samad probleemid on teistelgi.

 

Mis külalistele Eestis kõige rohkem meeldis?

Helje Tamme: Külalised käisid Eestis mitmes lasteaias. Põltsamaa Tõrukeses meeldis neile, et meil on arendusrühmad tavalasteaia juures. Igapäevaelu ja tegevused toimuvad väikestes gruppides, kus iga grupi peale on täiskasvanu, samas kui jalutuskäikudel käiakse ning õuealal ja saalis mängitakse teiste lastega koos. Kõigile meeldis, et lastel on nii toas kui ka õues palju ruumi ning lasteaedades valitseb sõbralik ja kodune õhkkond.

Aune Sepp: Külalised kiitsid, et meie lasteaiad on hästi korda tehtud ja ilusad, meil on kindel päevakava ja läbimõeldud õppekasvatustöö, samuti huvitavad ja head õppevahendid.

Amino Põldaru: Kõige rohkem vaimustasid külalisi meie suured avarad õuealad paljude taimede, puude ja põõsastega ning see, et lasteaia kõrval on enamasti park või suisa mets õpetajate rajatud õpperadadega. Üllatas seegi, et jõgi, oja, taimestik, loomastik on õppekavva sisse kirjutatud ning kogu aleviruum võib olla lapsele õpimaterjaliks nagu meil Palamusel. Kuna loodus- ja õuesõpe ning keskkonnakasvatus on Eestis nende arvates paremini läbi mõeldud kui mujal, tahavad lätlased kutsuda meid järgmisel aastal oma õpetajatele sel teemal kogemusi jagama.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!