OPL MANG

Gerri Alamets: „Jäime kindlaks, et noortekeskust on vaja”

1. dets. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Gerri Alamets usub, et mida väiksem koht, seda olulisem on noorsootöötaja roll.

 

Noorsootöö nädalat tähistatakse Eestis 2011. aastast. Novembri teine nädal oligi pühendatud noorsootööle ja noorsootöötajatele. Üle 20 aasta on noortega töötanud Gerri Alamets, viimased kaheksa aastat Maidla noortekeskuses, mille saamislugu tõestab, et üksmeele ja hea koostöö korral võib ka võimatuna näiv unistus täituda.

Gerri Alametsa esimene töökoht pärast sotsiaaltöö eriala lõpetamist oli Ida-Viru maakohtus Jõhvis, kus ta kriminaalhooldusametnikuna tegeles seadusega pahuksisse sattunutega. „Minuni jõudis palju noori, noorim neist oli 13-aastane,” meenutab ta. „Mäletan poissi, kes oli heast ja hoolivast perest, koolis puhas viieline, aga väga arg suhtleja. Ta ei julgenud isegi pidudel käia, kuigi tahtis. Sõprade mõjul proovis narkootilist ainet, mis muutis ta julgemaks ja enesekindlamaks, ja läkski halvale teele. See on hoiatav näide, kui habras on piir. Teise noormehega hakkasin tegelema siis, kui ta oli olnud viis aastat heroiinisõltlane. Kõik läks paremuse poole, aga kriminaalhooldusel olles pani poiss toime varguse, mistõttu oleksin pidanud tegema kohtule ettekande tema kinnipidamiskohta saatmiseks. Pakkusin kohtus välja, et tugivõrgustik võtab endale suurema rolli, mistõttu noormees õnneks kinni ei läinud. Tollal oli see parim lahendus. Noormehest on saanud tubli pereisa, kellel on kolm last, oma ettevõte, suhtleme senini. Sellised keerulised lood näitavad hästi, kui tähtis on noorte probleeme õigel ajal märgata, et mitte tegelda tagajärgedega.”

Vana laut ja mõte noortekeskusest

Gerri Alamets on pärit Kiviõlist ja elab sealsamas lähedal Lüganuse vallas Soonurme külas. Ta räägib, et kuigi käis tööl Jõhvis, suhtles ta vabal ajal palju ka kohalike noortega. „Praegu on tavapärane, et õpilased saavad koolielus kaasa rääkida, sel ajal see nii polnud. Noored soovisid, et neid võetaks rohkem kuulda, ja tahtsid midagi ka väljaspool kooli teha, aga neil ei olnud eestvedajat ega kohta, kus koos käia. Tihti saime kokku minu kodus sauna eesruumis, tegime kaminasse tule, arutasime, mida võiks teha. Tasapisi tekkis noortekeskuse mõte. Maidlas seisis kasutult mõisakompleksi kuuluv vana lagunenud hoone, mille ühes otsas oli laut, teises eluruumid. Facebooki tol ajal ei olnud, noored levitasid ise infot ning kokkulepitud päeval olid nad kümne-viieteistkümnekesi kohal, lisaks olid appi tulnud lapsevanemad traktoritega. Noored kühveldasid labidatega laudast sõnnikut välja ja lammutasid vanu ahje, töö oli must ja raske, aga neil oli nii palju jõudu ja energiat, et nad said sellega hakkama. Vallajuhtidele rääkisin meie mõttest alles siis, kui töö oli tehtud. Mind vaadati nagu ullikest ja öeldi, et meil on rahvamaja ja spordihoone, noortel on kohti, kus käia. Omavalitsus ei näinud noortekeskuse järele mingit vajadust, meie noortega seevastu olime veendunud, et seda on vaja.”

Diskod ja malevaelu telkides

Ühel päeval tehti mulle ettepanek tulla tolleaegsesse Maidla valda sotsiaaltöötajaks, kuna eelmine töötaja läks lapsepuhkusele,” meenutab Gerri Alamets. „Mõtlesin päris pikalt, sest kriminaalhooldusametniku töö meeldis mulle. Otsustavaks sai kodulähedus ja see, et nüüd oli mul veel parem noortega tööd teha. Korraldasime väljasõite ja üritusi, hakkasin tegema diskoõhtuid, mis olid väga populaarsed, sotsiaaltöö kõrvalt tegin kogu aeg noorsootööd lisaks. Mu oma kaks vanemat last olid sel ajal teismeeas, nemad lõid samuti kaasa ja aitasid mul asju ette valmistada. Praegu on üks neist 27-, teine 25-aastane, lisaks on peres 11-aastased kaksikud. Kümme aastat tegin Maidla noortele malevat, iga suvi kaks vahetust – üks nädal Ida-Virumaal Peipsi ääres RMK-ga koostöös, teine nädal Harjumaal, kus noored töötasid Laheotsa talus. Noortele meeldis eriti see, et sai taskuraha teenida, minu jaoks oli tähtis, et see nädal kasvatas neis iseseisvust, hakkamasaamist, teistega arvestamist – mõni polnud varem kodust nii pikalt ära olnudki. Esimesel malevasuvel elasime terve nädala telkides. Vihma muudkui sadas ja lõke põles 24 tundi: keetsime katelokis süüa ja teed, öösel kuivatasime lõkke kohal riideid ja jalanõusid. Tervisekaitse sellist asja mõistagi ei luba, aga tagantjärele mõeldes on see unustamatu elamus.”

Tegevust väikestele ja suurtele

Unistus noortekeskusest elas edasi, kuni lõpuks hakkas seda mõtet toetama ka omavalitsus,” räägib Gerri Alamets. „Eks saadi aru, et ma oma tahtmist ei jäta ja olen ka noored heas mõttes ära pööranud. Et vallale üksi käis hoone kordategemine üle jõu, kirjutasime aastate jooksul hasartmängunõukogule vähemalt kümme rahataotlust, aga toetust ei saanud. Vahepeal vahetas vald oma kulul ära katuse ja tekkis õhkõrn lootus. Kui siis Euroopa fondidest projektile lõpuks rahastus anti, oli rõõm piiritu. 2009. aasta lõpus kolisimegi kenasti korda tehtud majja ja 17. detsembril tähistame juba oma kaheksandat sünnipäeva. Noortekeskus sündiski hea koostööna – kõik, nii noored, lapsevanemad kui ka omavalitsusjuhid aitasid sellele igati kaasa.”

Keskuses käiakse ka niisama omavahel suhtlemas.

Maidla noortekeskust külastab Gerri Alametsa sõnul päevas keskeltläbi 20–35 last ja noort. „Käiakse huviringides, üritustel, piljardit ja lauamänge mängimas, vahel ka niisama omavahel suhtlemas ja bussi ootamas. Koolilapsed võtavad nooremad õed-vennad lasteaiast ja koos tullakse noortekeskusesse. Emad-isad tulevad neile siia järele, nii et sellest on kujunenud ka kogukonna kooskäimise koht. Mul on hea meel, et keskuse on omaks võtnud mitte ainult Maidla, vaid kogu ümbruskonna noored, et väikesed ja suured on koos, kõik tunnevad kõiki ja üksteisest hoolitakse.

Juba aastaid on noortekeskuses tegutsenud keraamikaring, samuti kokandusring, mida viin vabatahtlikkuse korras läbi ise, ja et oleks huvitavam, olen kaasanud ka piirkonna ettevõtjaid. Lastega koos tulevad lähiajal süüa tegema Purtse mõisa perenaine, Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse koka eriala õpilased, samuti piirkonnas tuntud ettevõtte Kaire Tordid tordimeister. Noortekeskuses tegutseb ka kaitseliit – sedasorti mehist tegevust ja eeskuju, et saab koos metsas rassida ja lasketiirus harjutamas käia, on poistele just vaja. Sel aastal tegime algust ka matkaringiga.”

Keskuse avamisest alates on meil igal aastal olnud välisriigist vabatahtlik. Leian, et see on tähtis mitte ainult noorte, vaid kogu kogukonna jaoks, sest teisest kultuurist tulnu toob endaga kaasa täiesti uutmoodi energia. Sel aastal on vabatahtlikuks noormees Itaaliast, kes lisaks sellele, et ta tegeleb lastega noortekeskuses, õpetab huvilistele itaalia keelt ja kitarrimängu ning on nõus andma matemaatika järeleaitamistunde. Tähtis on leida vabatahtlikule võimalikult palju rakendust, et ta siin olles ka ise areneks ja õpiks.”

Üks sellesuvine väljasõit tehti Vembu-Tembumaale.

Pitsakohvik ja lõkkekartulid

Et tegevus ei toimuks ainult noortekeskuses ja lastel oleks vaheldust, on Gerri Alamets võtnud koolivaheaegadel ette mitmesuguseid väljasõite. „Suvel ühendasime näiteks Jõhvi raamatukogu ja Narva muuseumi külastuse. Raamatukogus otsis iga laps raamatust ühe ajaloolise ehitise või paiga, mille ta hiljem Narvas üles otsis. Sügisesel koolivaheajal käisime ujumas, bowling’ut mängimas, politseimuuseumis, Itaalia päevaga seoses pitsakohvikus, mis on linnalastele igapäevane, kuid maalaste jaoks suur asi. Korraldasin ka matkapäeva ja olin üllatunud, kui palju noori kohale tuli. Igaks juhuks võtsin kodust kaasa kotitäie pestud kartuleid ja pärast selgus, et suurima matkaelamuse saidki noored lõkkes küpsetatud kartulitest, pooled neist polnud midagi sellist kunagi maitsnud.”

Gerri Alamets ütleb, et noortele tuleb pakkuda vaheldusrikast tegevust ja kõiges, mida tehakse, peab olema õpetlik moment. „Hea meel on selle üle, et riik on hakanud noorsootööd rohkem väärtustama ja rahaga toetama. Noorsootöö areneb praegu jõudsasti, üha rohkem on võimalusi ja inimesi, kes oma tööd südamega teevad. Paraku on sellesse ametisse sattunud ka juhuslikke inimesi, samuti on tõsine probleem noorsootöötajate pidev vahetumine. Üks oluline põhjus on liiga väike palk, millega pereinimesel on ka hea tahtmise juures raske toime tulla.”

Vahel ka usaldusisik ja ema

Mida väiksem koht, seda olulisem roll on noorsootöötajal,” usub Gerri Alamets, keda lapsed mõnikord hüüavadki emaks ja kellega tahetakse jagada kodu ja kooliga seotud probleeme. „Olen olnud esimene, kes on kuulnud luhtaläinud suhtest ning kellele on usaldatud uudis lapseootusest ja küsitud nõu, mida teha.”

Gerri Alamets teab, et mõnikord tuleb lasta lapsel lihtsalt olla, eriti kui seljataga on pikk koolipäev, mis pole kõige paremini läinud. „Algklassilapsed on mõnikord nii väsinud, et jäävad lausa diivanile magama. Väga oluline on, et mul oleks lastele süüa pakkuda. Võileivamaterjali, küpsiseid või midagi muud suhu pistmiseks peab alati varuks olema, sest koolist tulles on laste kõhud sageli tühjad, nad on ju kasvueas. Kauplust meil siin pole ja ega paljudel lastel olekski ostmiseks raha. Algusaastetel oli noortekeskus avatud õhtul kella kaheksani ja alati leidus neid, kes olid siin maja sulgemiseni, mõni laps oleks hea meelega ka ööseks jäänud. Praegu on keskus lahti kella kuueni, sest laps vajab aega õppimiseks, perega olemiseks ja tal peavad olema kodus ka oma kohustused. Pean väga tähtsaks, et noortekeskuses kehtivad algusest peale kindlad reeglid ja kodukord. Oleme omavahel kokku leppinud, et hoiame seda keskust nagu oma kodu, et meil oleks siin hea ja hubane.”

Alanud jõulukuu on sündmuste poolest eriti tihe. Gerri Alametsa sõnul kujuneb osa tegevusi töö käigus spontaanselt, mõned traditsioonid on aga juba pikaajalised. „Aastatepikkune traditsioon on käia Tudulinna asenduskodu lastega koos piparkooke küpsetamas, tänavu läheme sinna 13. detsembril. Piparkooke teha on tore, aga veel olulisem on, et lapsed saavad omavahel suhelda ja koos mängida. Eelmisel aastal üllatas üks lapsevanem meid sellega, et iga asenduskodu laps sai nimelise kingipaki. Tal oli nimekiri kõigi laste nimede ja vanustega ning ta leidis inimesed, kes igale lapsele personaalse kingituse tegid. Sel aastal tahame teha samamoodi. 17. detsembril tähistame noortekeskuse sünnipäeva. Peol tänan kõiki noori, kes on aasta jooksul kõige rohkem panustanud ja abiks olnud. Noori tunnustada on väga tähtis.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!