Archimedes

Heategevuskeskuses aidatakse nii last kui ka tema peret

15. dets. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Virumaa heategevuskeskuses Narvas pakutakse juba 17 aastat vähekindlustatud perede lastele iga päev tasuta süüa ja huvitavat tegevust ning aidatakse ka peret. Fotod: Tiina Vapper

 

Virumaa heategevuskeskuses Narvas Võidu tänaval on pühademeeleolu. Avara ruumi nurgas seisab ehitud kuusk, seintel ja akendel ripuvad kaunistused, mängib jõulumuusika. Kell on kaks päeval, koolipäev on just lõppenud ning lapsi muudkui lisandub. Nimelt pakutakse kell pool kolm keskuses tasuta sooja lõunat ja hiljem, enne maja sulgemist, ka õhtuoodet. Niiviisi aasta ringi igal tööpäeval juba 17 aastat. See on Narva noortekeskustest ainus, kus lapsi tasuta toitlustatakse.

Ljudmila Zdorovova.

Sel päeval on menüüs kanasupp. Terve elu koolikokana töötanud Ljudmila Zdorovova ütleb, et supp ei ole laste lemmik, nemad eelistavad kotlette, viinereid ja makarone, aga supp on tervislik ja seda on vaja süüa. Õhtuooteks küpsetas ta suure kandikutäie krõbedaid tuhksuhkruga kaetud pontšikud, mida lapsed enne kojuminekut tee kõrvale söövad. Ka lastele endale meeldib väga süüa teha ja mõnikord võtabki kokatädi nad kööki endale appi.

Keskuses käib praegu keskmiselt 30 last päevas. Suurem osa neist elabki selles piirkonnas ja õpib lähedalasuvas koolis, aga on ka lastekodulapsi ning neid, kes tulevad kaugemalt. Mõni lausa iga päev. Tunduvalt rohkem rahvast käib keskuses suvel, kui koolid ja lasteaiad on puhkusel, kodus aga süüa pole. Et töötus on Narvas tõsine probleem, tullakse sageli kohale kogu perega, kõige pisemad pereliikmed vankriga kaasas. Ühtki tulijat ukselt tagasi ei saadeta. Palgalisi töötajaid on keskuses kolm, kõik ülejäänud abistavad lapsi vabast tahtest.

MTÜ Virumaa heategevuskeskuse looja Anatoli Pljuško hakkas vähekindlustatud peresid ja lapsi abistama juba 1989. aastal. Keskus avati linnalt ostetud Võidu tänava majas 17 aastat tagasi, 2000. aasta novembris. Varem asusid selles hoones ühele Narva lastekodule kuulunud garaaž ja pesumaja ning maja oli väga halvas seisus: seinad lagunesid, katust polnudki.

Anatoli Pljuško näitab keskuse saamisloost filmi ja jagab sinna juurde selgitusi. Jäädvustatud on kaadrid lagunenud räämas majast, meeletult pikkadest toiduabi järjekordadest, kus seisab sadu inimesi, perede masendavatest elamistingimustest ning edasi juba ehitustööde algusest, laste väljasõitudest, laagritest, spordivõistlustest, ettevõtmistest ja pidudest. Hoone on ostetud ja korda tehtud sponsorite ja heade inimeste abiga, saamata riigilt ja omavalitsuselt sentigi. Praegu kuulub heategevuskeskusele ka maatükk linnaservas, kus korraldatakse lastele kevadel ja suvel toredaid üritusi. Enamasti põhinebki heategevuskeskuse tegevus projektirahal ja välisabil, linna toetus moodustab sellest kuni kümnendiku.

Jana Ivanova.

Headus tekitab headust

Keskusesse külla tulnud kunagine hoolealune Jana Ivanova meenutab, et hakkas noortekeskuses käima nelja-aastasena. Tüdruk elas koos ema ja väikese vennaga kõrvalmajas asunud ühiselamus. Ta ütleb, et elati vaeselt ning heategevuskeskus aitas peret väga palju. „Meile kingiti voodi, aidati söögiga; kui ema oli tööl, veetsime vennaga terved päevad siin. Sel ajal käis keskuses väga palju lapsi ja alati oli hästi lõbus. Laulsin kooris ja sain palju esineda, eriti on jäänud meelde suvised laagrid, kui sõitsime mere äärde ja elasime telkides, samuti uusaastapeod, kuhu tuli alati palju rahvast, olid kontserdid, jagati kingitusi.” Jana tõdeb, et ei tea, kuidas elu oleks läinud, kui seda keskust poleks olnud. Praegu on ta üliõpilane ja lõi hiljuti oma MTÜ, mis tegeleb noorsootööga. Kindla soovi tegelda noortega ja aidata neid, kellel elus pole hästi läinud, saigi ta just heategevuskeskusest.

Anatoli Pljuško kinnitab ka omalt poolt, et headus tekitab headust. „Kes ise on abi vajanud ja saanud, aitab suure tõenäosusega teisigi. Mina ise jõudsin heategevuse juurde samamoodi. Olen sündinud ja kasvanud Ukrainas. Meil oli suur pere, kümme last. Sel ajal oli nõukogude võim ja selle eest, et käisime kirikus, saime karistada, ema maksis trahvi. Isa ei saanud võimetekohast tööd, talle öeldi, et las jumal aitab. Head inimesed aitasid meid toidu ja riietega ning juba lapsena teadsin, et hakkan kunagi ka ise teisi aitama.”

Kutsumus ja missioon

Anatoli Pljuškoga koos alustas 17 aastat tagasi keskuse ülesehitamist Niina Kuznetsova, kes enne seda juhtis 22 aastat Narva-Jõesuu lastekodu. Peterburi Herzeni-nimelise pedagoogikaülikooli nii pedagoogi kui ka lastepsühholoogia erialal lõpetanud naine ütleb, et on terve elu laste ja õpetajatega töötanud. Pärast lastekodu direktori ametist lahkumist on ta pühendanud kogu oma hoole ja energia heategevuskeskusele – hoidis korras dokumentatsiooni, kirjutas rahastuse saamiseks projekte. Kõik need aastad tegi ta seda vabatahtlikuna, tasu saamata. „Mõni elab materiaalsete väärtuste nimel, mina olen rahul siis, kui saan kedagi aidata. Tunnen, et see on minu kutsumus ja missioon,” ütleb ta ise. Tema kõrval on olnud ka palju teisi, kes on südamega selle maja juures olnud.

Niina Kuznetsova meenutab 2000. aasta lõppu, mil keskus oli äsja avatud ja võeti vastu uut aastat. „Lastel olid joped seljas, mütsid peas ja kindad käes, aga nad laulsid ja tantsisid ümber kuuse ning olid rõõmsad. Esimesed viis aastad möödusidki külmas majas, kus polnud sooja vett ega võimalust lastele lõunasööki valmistada. Tasapisi tingimused paranesid. Neli aastat tagasi valmis meil kõigile sanitaarnõuetele vastav täiuslik köök, millist pole isegi paljudes koolides, ning kolm aastat tagasi söökla, kuhu kõik mõnusalt sööma mahuvad. Sellest sügisest alustasid tööd huviringid. Narvas on väga heal tasemel laste loomingu maja, aga seal on ringid tasulised, mis pole kehval järjel peredele jõukohane, siin on need tasuta.” Kõige tähtsam on Niina Kuznetsova hinnangul see, et mitte kuskil mujal linnas ei saa lapsed tasuta süüa nagu siin. Narvas, kus on ligi 60 000 elanikku ja palju töötuid, võiks taolisi keskusi rohkem olla.

Abi riskilastele

Aastaid tegutses lisaks Võidu tänava noortekeskusele lastekeskus Lutšik Kreenholmi tänaval. Seal asuva kahe üheksakorruselise ühiselamu elanikest on paljud töötud ning alkoholi ja sõltuvusainetega kimpus ning lapsed kasvavad riskioludes. Lastekeskus asuski ühe ühiselamu esimesel korrusel ning paljud lapsed tulid keskusesse juba hommikul ja veetsid seal terve päeva. Laste kõhud olid täis, nad olid hoitud, nendega tegeldi. Paraku kahe keskuse ülalpidamiseks raha ei jätkunud ning sel suvel see suleti.

2011. aastast sai MTÜ Pro Consensio juhatuse liikme Urmo Reitavi eestvedamisel Narvas alguse suvesupi projekt nende laste tarvis, kellele koolilõuna on ainus tõhus toidukord päevas. Seda rahastas hasartmängumaksunõukogu, lisaks koguti annetusi, sest suviti käis kahes keskuses kokku iga päev söömas 160–170 toimetulekuraskustes perede last. Sageli on tunne, et abi vajavaid lapsi on rohkem, kui me aidata jõuame, tõdeb Anatoli Pljuško. Seda rõõmsamad on kohtumised nende noortega, kes on sellest nõiaringist välja saanud ja oma elu sisse seadnud, kellel on töö ja pere ning kes saavad hästi hakkama.

Jekaterina Timofejeva lastega.

Hoolivus ja hea sõna

Heategevuskeskuse pedagoogi Jekaterina Timofejeva sõnul vajavad paljud siinsetest lastest esmajoones märkamist, hoolimist, kaastunnet, lahket sõna, rahulikku keskkonda. „Nad lausa janunevad kallistusi ja lähedust, sest neil on sellest puudus. Aitame lastel vajaduse korral ka koduseid ülesandeid teha, sest vanemad sageli ei saa ega oska lapsi aidata. Tänu riigilt saadud huvitegevuse toetusele on keskuses sellest sügisest muusika- ja ajalooring, saab tegelda meisterdamise, kokanduse, teatriga, teha sporti. Vitatiimi organisatsiooni vabatahtlikud käivad siin lastega mängimas ja õpetavad neile inglise keelt.”

Äärmiselt oluline on Jekaterina Timofejeva sõnul töö vanematega, rasketel peredel hoitakse pidevalt silma peal. Paljud tahavad ise tulla lapsega seotud probleeme arutama. Neid, kes ei tule, püütakse kaasata: kutsutakse üritustele ja pidudele või keskusesse appi – kuuske ehtima, saali kaunistama, laupäevakule, lund rookima. „Tähtis on hoida kontakti, et vanemad osaleksid meie tegemistes ja saaksime olla kursis, mis kodus toimub,” räägib Jekaterina Timofejeva. „Oleme teinud koolitusi ja käinud kodudes, jaganud toiduaineid, jalanõusid, riideid. Ka vabatahtlikena on keskuses abiks sageli just lapsevanemad, samuti noored, kes on siin kunagi käinud. Lapsevanemaid tuleb mitte ainult toetada, vaid ka suunata, aidata neid oma anded avastada ja mõista, et nad saavad hakkama. Sa oskad, tule ja õpeta teistele ka, selline suhtumine lisab enesekindlust ja eneseväärikust ning mõjub kõige paremini. Üks nelja lapse ema näiteks joonistab väga hästi ja kaunistas keskuse seinad. Norralased märkasid ja hakkasid temalt töid tellima. Teine pälvis oma kudumisoskusega tähelepanu, mitmed on niiviisi järje peale saanud.”

Virumaa heategevuskeskuses peetakse nii jõulu- kui ka uusaastapidu, lapsed harjutavad juba ammu laule, luuletusi, tantse, pillilugusid. Seda keskuse rahvas veel lubada ei julge, kas iga laps kingituse saab. Maiustusi jagatakse kindlasti, ühtlasi tehakse kõik selleks, et laste koolivaheaeg oleks tore.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!