OPL MANG

Kaunite kunstide kool – kas koolide sulatusahi?

1. dets. 2017 Lembi Mets Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli tšelloõpetaja ja klassikasuuna juht - 1 Kommentaar

Otsa muusikakooli sümfooniaorkester (GOSO) on esinenud Estonia teatris, kontserdisaalis, Saaremaa ooperipäevadel, Prantsusmaal Charente-Maritime’is noorteorkestrite festivalil Eurorchestries, Tallinna kirikutes, Eesti koolides, klassikaraadios jm. Foto: Georg Otsa nimeline muusikakool

 

Lembi Mets: „HTM-il on ümberkorralduste organiseerimisel tohutu vastutus olukorras, kus esmakordselt ajaloos toimetatakse tagurpidi: enne vorm ja alles siis sisu.

Kahju oleks uppi ajada kultuurinähtusi, mida on ehitatud sada aastat.

Lugeja teab, et aastaks 2020 astub kolme Tallinna kooli, Georg Otsa nimelise muusikakooli, balletikooli ja muusikakeskkooli asemele uus hariduskeskus, kus õpetatakse kauneid kunste. Kindlasti on tegu unikaalse ja kauaoodatud majaga. Hämar on aga praegu, kas tegu on koolide ühise maja või hoopis ühendkooliga. Kohtumistest HTM-iga on jäänud mulje, et haridusminister ise on avatud mitmele lahendusele, kuid samas asutuses aetakse samal ajal ka justkui mingit muud rida.

Õpetajate Lehes 6. oktoobril ilmunud artikkel „Kaunite kunstide koolist saab tegelikkus” pani lugejat imestama väitega, et Otsa koolis õpitakse põhiliselt rütmimuusikat, justkui vastanduks see muusikakeskkoolile, kus õpetatakse klassikat. Tsiteeritavateks olid artiklis HTM-i kantsler Tea Varrak ja Otsa kooli praegune direktori kt Erkki Piisang.

Väide on kahjuks ekslik ja annab vähemalt Otsa koolist täitsa vale pildi. Kuna Erkki Piisang leidis, et tema väljendeid on kasutatud valesti, palus ta lehel avaldada õiendus. Seda aga ei tulnud ning kantsler on ilmselt tänaseni trükituga nõus. Olukord tekitas ohutunnet: sellised väljaütlemised võivad jätta mulje, et HTM soovib likvideerida Otsa kooli klassikasuuna. Artiklis avaldatud väited leidsid kohe uue elu sotsiaalmeedias.

Eeltoodu on põhjus, miks valmis siinne kirjatükk. Annan allpool väikese ülevaate sellest, kes on kes ja mida räägib meile ajalugu.

 

Kes on kes eesti muusikaõppes?

Eesti muusikaõppeasutuste nimed tekitavad sageli segadust, sest nii nagu asutused ise on vahel muutnud kuju, sisu ja nime, on seda tehtud ka riigi tasandil.

Praegu on Eesti muusikaõppe katus ja tipp Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA).*

Keskastme koole on praegu kolm: aastal 1919 pandi alus G. Otsa nim Tallinna muusikakoolile** ja H. Elleri nim Tartu muusikakoolile***, aastast 1961 tegutseb Tallinna muusikakeskkool. Algastme õppeks on Teisest maailmasõjast saadik loodud kümneid muusikakoole, mis 1990. aastateni toimisid lastemuusikakoolide nime all.

Kolm kooli Eestis jõuavad niisiis 2019. aasta sügisel saja aasta juubelini: G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool, H. Elleri nimeline Tartu muusikakool ja EMTA.

Muusikat õpiti laenatud ruumides

Praeguse muusika- ja teatriakadeemia eelkäija Tallinna kõrgema muusikakooli asutamise mõtte algataja oli Estonia Muusika Osakonna (EMO) koorijuht August Topman, kelle idee 1918. aasta aprillis Estonia seltsi üldkoosolekul toetust leidis. Loodava õppeasutuse direktoriks valiti helilooja Mihkel Lüdig. Kohe asuti tegutsema ja 1919. aasta 28. septembril toimus Estonia kontserdisaalis pidulik avaaktus. Vastu võetud 452 õpilasele algas õppetöö kohe järgmisel päeval. Õpilased olid koolis vastavalt tasemele jaotatud kolme astmesse.

Tunde tehti laenatud ruumides, kõikides Estonia kontserdisaali kõrvalruumides, õppejõudude kodudes jne. Õpilaskontserdid leidsid aga aset Estonia kontserdisaalis.

Samal ajal hakati siiski ehitama. Tallinna kõrgema muusikakooli esimene ehitusjärk, kus praegu paikneb teatri- ja muusikamuuseum, võeti vastu aastal 1922 ja maja koos saaliga, kuhu kolis siis juba Tallinna konservatooriumi nime kandev asutus, valmis lõplikult 1931. ******

Kahjuks hävines maja sõja ajal pommitamises ning kool suruti natsionaliseeritud elumaja väikestesse ruumidesse Kaarli pst 3. Sõjajärgsete taastamistööde käigus sai praegune Otsa kool endale ruumid aadressil Vabaduse väljak 4, ühe suurema kortermaja ja Kunstihoone kaisus. Teiste kooliastmete ruumiepopöasse ma käesolevas kirjutises ei süüvi.

Huvitav on aga mainida, et 1960. aastate alguses avatud Tallinna muusikakeskkool kasutas samuti pikka aega võõraid kooliruume (22. keskkool, 7. keskkool, eelmainitud Kaarli pst 3 ruumid).

Näeme selgesti, et varasematel aegadel domineeris vaimsus ja ruume otsiti vastavalt ideele: kõigepealt oli oluline uue kooli olemus, kest valmis hiljem.

Muusikaharidus enne ja pärast Teist maailmasõda

Tallinna kõrgem muusikakool ja tema järglased on algusest saadik elanud vaimurikast ja mitmekesist elu. Siia tulid tööle Peterburi konservatooriumi lõpetanud heliloojad Mihkel Lüdig (esimene direktor), Peeter Süda, August Topman, Erika Franz; Moskva konservatooriumist viiuliprofessor Johannes Paulsen; siit võrsusid rahvusvahelist karjääri teinud viiuldajad Carmen Prii, Evi Liivak, Hubert Aumere, Evald Turgan, Vladimir Alumäe; kontrabassist Ludvig Juht, dirigent Olav Roots jpt.

Sõda ja küüditamised pillutasid kõik laiali: kes hukkus, kes emigreerus, kes saadeti tagalasse, kes Siberisse (nagu juhtus nt viiuldaja Evald Turganiga, kes represseerituna saadeti Magadani, kus temast sai küll ooperiteatri ülimalt austatud kontsertmeister ja dirigent – aga eesti kultuurile oli ta ikkagi kadunud).

Konservatooriumi kolm astet lõid pärast sõda lahku: keskastme õpe toimus Tallinna riiklikus muusikakoolis**, kõrgharidust sai Tallinna riiklikus konservatooriumis****. Algõpet pakkus alates 1944. aastast Tallinna lastemuusikakool*****.

Lastemuusikakool sai natsionaliseeritud maja Narva maanteel ja Tallinna muusikakool pääses ruumidesse aadressil Vabaduse väljak 4, Kunstihoone ja piraka kortermaja vahel, kus ta paikneb senini. Hoone Müürivahe tänava tiib, kooli esimene hoone, on antud teatri- ja muusikamuuseumile.

Sõjajärgne Tallinna muusikakool (praegune Otsa kool) oli algusest peale puhtalt klassikalist õpet andev õppeasutus. Esimese lennu lõpetajatest 1947. a oli säravaim nimi legendaarne helilooja Veljo Tormis, samal kursusel lõpetas ka Virve Kallak (Virve Lippus, hilisema Tallinna muusikakeskkooli ja EMTA õppejõud; Rein Rannapi ja improvisatsiooniguru Anto Petti õpetaja). Tuleb mainida veel heliloojaid Aarne Oiti, Ülo Vinterit ja Olav Ehalat ning Uno Loopi (kõik lõpetanud muusikateooria eriala), hilisemaid Tallinna riikliku konservatooriumi kateedrijuhatajaid Ludmilla Issakovat (laul) ja Lilian Semperit (klaver), dirigente Neeme Järvit (löökpillide ja koorijuhtimise eriala) ja Eri Klasi (koorijuhtimine), lauljaid Arne Mikku (hiljem, kuni tänaseni tuntud lavastaja), Urve Tautsi, Anu Kaalu.

Siin on loetletud vaid murdosa sõjajärgsete aastate vilistlastest, kellest valiku tegin kas nende tuntuse, pedagoogilise pärandi või siis elukäigu kurvide tõttu. Lõviosa hilisematest tuntud levimuusikutestki, kes praeguseks vanuses üle 60, on Otsa kooli klassikalise haridusega.

Tippe on loomulikult tulnud ka Tallinna muusikakeskkoolist (TMKK). Paljudest TMKK vilistlastest on saanud suurepärased õpetajad ja õppejõud. Sealt on tulnud klassikatähti ja suuri muusikuid, sealhulgas EMTA tänane rektor, professor Ivari Ilja. Ma ei hakka siiski loendama TMKK-st tulnud kuulsusi, keda on tõesti rohkesti, sest minu kirjutise eesmärk on teine.

 

Mis vahe on muusikakeskkooli ja Otsa kooli klassikaharidusel?

Muusikakeskkool (TMKK) on asutatud 1961 toonase nõukoguliku mudeli põhjal, kus iga konservatooriumi juurde kuulus n-ö tsentraalne muusikakool eriti andekate laste jaoks. Tänane TMKK on suurepärane muusikaõppega gümnaasium, kus lapsed õpivad alates esimesest klassist, harjutavad palju alates esimesest klassist ja muusikaõppe sisu on seotud peamiselt interpreetide koolitamisega. Otsa kooli kui kutsekooli klassikasuuna valikute hulk on märksa paindlikum ja laiem kui muusikakeskkoolis.

Otsa kooli valikud

Otsa kooli õppekavad võimaldavad tutvuda juba keskastmes pillimängu metoodiliste alustega; jätkuõppes pilliõppe juhendaja õppekaval süvendatult ka pedagoogikaga. Erialaste võimaluste laiendamiseks on võimalik valikainetena õppida täiendavaid instrumente (nt pianistil orelit, klavessiini), kuid ka muusikaartiklite kirjutamist jpm. See võimaldab noortel, kes on oma eriala valinud alles keskastmesse jõudes, leida endale sobiva väljundi pedagoogina, interpreedina või hoopis ajakirjanduses.

On olnud juhtumeid, kus just valik­aine annab eluteele uue suuna, sealhulgas erialapilli osas. Laiem profiil võimaldab õpetada mitmeid pille. On puhkpillimängijaid, keelpillimängijaid ja pianiste, kelle haridus lubab olla mitme eriala õpetaja algastme koolis või töötada näiteks nii ühe eriala õpetajana kui ka teise kontsertmeistrina. Näeme oma vilistlasi töötamas raadios ja televisioonis, koolides õpetajatena, orkestrites.

Nii on Otsa koolist tulnud tuntud heliloojaid ja dirigente (Erkki-Sven Tüür, Pärt Uusberg, Hirvo Surva, Martin Sildos), on tipplauljaid (Heli Veskus, Aile Asszonyi, Rene Soom, Monika-Evelin Liiv). On rahvusvaheliselt tuntud pianist ja klavessinist Irina Zahharenkova, on aga ka orkestrante ja orkestrite esimängijaid-kontsertmeistreid.

Mõnigi murdeealine, kes muusikakeskkooliga ei kohane, on leidnud oma muusikutee just Otsa koolis. Alles mõne nädala eest võitles üks meie vilistlane, kellele pärast lastemuusikakooli lõpetamist ei sobinud muusikakeskkool, end konkursiga rahvusooperi viiulikontsertmeistri kohale. Vanemast ajast on sarnaseid näiteid veel, näiteks ERSO tšellokontsertmeistrite näol. Ei taha mõeldagi, mis oleks andekaist inimestest saanud sellise valikuvõimaluseta.

Kokkuvõtlikult võib öelda: Otsa kooli õpetajad püüavad iga õpilase potentsiaali avada just selliselt, nagu antud „inimmaterjal” võimaldab, kannatlikult ja paindlikult.

Veel alternatiive

Otsa kool pakub veelgi alternatiive.

Klaverihooldusmeister. Ametlikult klaverihäälestaja-tehniku eriala. Eestis seda keskastmes kusagil mujal ei õpetata.

Eelõpe (kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis). Sobib neile, kes täiendavad end erialas ja solfedžos enne sisseastumist (või veenduvad õppe käigus, et muusiku eriala neile ikkagi ei sobi, ja valivad veel viimasel hetkel enda jaoks õigema suuna, hoides sellega hulgaliselt kokku riigi raha). Eelõppes on alustanud ka mitmed vähese ettevalmistusega mängijad, kes visa töö korral jõuavad teistele väga hästi järele. Sealt on kasvanud viimasel ajal kaks suurepärast kontrabassimängijat, kellest Regina Udod on ERSO II kontsertmeister.

Jätkuõpe. Neile, kes soovivad alustada pedagoogiteed.

Täiskasvanute täiendõpe. Plaanis on uuesti avada ka täiskasvanute täiendõpe, mille järjepidevus vahepeal ruumi- ja inimressursside puudusel katkes.

Kooli kõrvalt õppimine. Õppimisvõimalus nii gümnaasiumi kui ka ülikooli kõrvalt, aga ka pärast viimaste lõpetamist. Milline gümnaasium võtaks vastu magistriõppe lõpetanu? Need täiskasvanud õppijad on aga väga teadlikud ja selge sihiga, seega hea sihtgrupp kutsekoolile.

Teise ringi õpe. Mitmed lõpetanud tulevad n-ö teisele ringile uue erialaga. Nii kasvas tippvioolamängijaks Merike Heidelberg, kes pärast viiuli eriala lõpetamist astus sisse vioola erialale.

Helindamine. Koolis on veel üks osakond, mis formaalselt on paigutatud küll rütmimuusika suunda, kuid mille tähendus on väga suur ka klassikutele (helindamine kuulub õppekavarühma „Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine”, olles seega justkui mandritevaheline ala). Ka seda eriala Põhja-Eestis keskastmes mujal kui Otsa koolis õppida ei saa. Helindajad töötlevad kuulatavaks väga erinevaid kontserte n-ö barokist rokini, samuti salvestisi helikandjatel; mitmed kooli vilistlased on tööle asunud riiklikesse institutsioonidesse (sh rahvusooper Estonia) ja teevad koostööd ERR-iga. Hea helindaja peab olema tipptäpse kõrvaga ning välja arenenud isiksus, seega pääsevad erialale õpilased, kes on lõpetanud vähemalt keskastme.

Eelloetletud alternatiive muusikakeskkool ei paku; seal on kindel erialane edenemistempo ja klass peab vastama õpilase vanusele. Soovitavaks peetakse keskendumist ainult oma erialale, et sellest viimast võtta. Teatud noorte talentide puhul ongi see ainuvõimalik tee. Kuid selliseid talente on väikeses Eestis vähe, ülejäänud võimekad õpilased peavad soovi korral leidma oma alternatiivse võimaluse, et niigi nappi inimressurssi mitte raisata. Neid võimalusi pakubki Otsa kooli klassikasuund. Tõeline talent saab ka Otsa koolist tuule tiibadesse.

Välisprojektid

Koolil on pikaajaline Erasmuse välisprojektide traditsioon: partnereid on olnud Soomest Madeirani. Ka tänavu tulevad meile õpilased Madeiralt ja Varssavist, kes osalevad meie kooli erialases õppetöös ja kontsertprojektides, nagu ka meie õpilased on käinud kolme nädala kaupa välismaal end täiendamas. Õpilased on rõhutanud oma tagasisides, et sellistel kontaktidel on olnud hiiglaslik mõju nende arengule. Kuid need mõjutavad ka kooli kui terviku arengut.

Kontserttegevus ja sarjad

Otsa kool on kutsekool, mille praktikamaht õppekavas on õige suur. Kontserdikalender koosneb kinnitamise ajal sügisel harilikult vähemalt sajakonnast avalikust kontserdist, millele mitmedki lisanduvad veel töö käigus. Üle poolte kontsertidest sisustab klassikasuund. Juba traditsiooniks on saanud mitmed kontserdisarjad, nagu kammermuusika kontserdid Rakvere Kauri koolis kord kuus, Lõunakontserdid Tallinna Jaani kirikus kord kuus, Päikeseloojangu kontserdid Lauluväljaku klaassaalis neli korda aastas, Kevadkontserdid Mustpeade majas kord aastas, õpetajate kontserdid Kadrioru lossis kord aastas. Lisaks toimub kolmandat aastat sari „Otsa kool tuleb külla”, mille raames külastatakse riigi muusikakoole kontserdi ja õpetajate meistriklassiga. Alates tänavusest aastast on lisandunud muusikaliike ja pille tutvustav koolikontsertide sari, mis toimub omas majas; sinna tulevad õpilased pealinna koolidest. Paaril eelneval aastal toimus analoogiline sari koostöös teatri- ja muusikamuuseumiga (TMM). Tänavu 7. detsembril toimub TMM-iga üks analoogiline kontsert.

Orkestrite tegevus ja dirigendita keelpilliorkester

Sümfooniaorkestri (GOSO) tööplaani ideaal on repertuaari vahelduvus ooperi- ja sümfoonilisest muusikast kuni muusikalini välja. 2012. aastal viisime Estonia teatris ellu ooperigala, millel oli 500 kuulajat. Kaks korda on orkester esinenud Saaremaa ooperipäevadel, aastal 2013 Moskva Novaja Opera solistide ning maestro Eri Klasi osalusel ja tänavu suvel „Heliseva muusikaga”, solistideks Hanna-Liina Võsa, Helen Lepalaan jmt. Eriliseks partneriks GOSO-le on Eesti vähiliit, kelle heategevuslikke galakontserte on aidatud korduvalt sisustada, viimati tänavu 9. novembril Estonia kontserdisaalis koostöös rahvus­ooperi solistidega. Kontserdil viibis ka vabariigi president ja esines legendaarne bassilaulja Jaakko Ryhänen, kontserdi salvestas ERR.

Osa nimetatud kavast kanti 22. novembril ette Klassikaraadios, kellega Otsa kooli seob samuti pikaajaline koostöö stuudiokontsertide näol; jõuluajal saab kontserdisalvestisi teles näha. Orkester andis muuhulgas 2016. aasta suvel kaheksa kontserti ja sai Prantsusmaal Charente-Maritime’is noorteorkestrite festivalil Eurorchestries diplomi.

Puhkpilliorkestril (GOPO) on oma sarjad – igasuvised kontserdid Kadri­orus juunikuus ning hingedepäeva kontserdid Rakvere Püha Kolmainu kirikus, orkester osaleb Päikeseloojangu kontsertidel ning 2013. aastal osales GOPO Hollandis toimunud rahvusvahelisel noorteorkestrite festivalil „Europees Musiekfestival voor de jeugd Neerpelt”, naastes sealt 1. kohaga summa cum laude ja 98 punktiga.

Otsa kooli keelpilliorkestri tegevuses kasutatakse aga juba aastaid erilist metoodikat – dirigendita mängu. Õpetajate-juhendajate käe all õpitakse kavasid, mida esitatakse lõpuks kontserdil kammeransamblina, n-ö koos hingates. See annab õpilastele iseseisvust ja tähelepanu, mis dirigendi käe all on hoopis teist laadi.

Klassikute ja rütmimuusikute koostöö

Klassikasuuna kõrvale on astunud rütmimuusika suund (RM). Tänase RM suuna lõi estraadimuusika osakonna nime all Uno Naissoo aastal 1977. Praegu õpib rütmimuusika suunal umbes kolmandik Otsa kooli õpilastest. Rütmimuusika suund on tõesti kasvavalt populaarne, sest Põhja-Eestis ükski teine asutus analoogilist haridust ei anna.

Praeguseks on toimunud mitmeid ühisprojekte klassika ja rütmimuusika suundade ühistöös, millest suurim oli muusikal „Minu veetlev leedi” nukuteatris aastal 2003. Pea kõigil Round Table’i konkurssidel (Round Table on ärimeeste ühendus, kes igal aastal premeerib konkursi tulemusel mõnd Otsa kooli õpilast stipendiumiga) on etteasteid, kus osalevad ühises ansamblis mõlema suuna õpilased. Tänavu kevadel on plaanis rütmimuusika ja klassikasuuna ühisansamblite kontsert. Lisaks plaanitakse „Otsa kool 100” ürituste raames mastaapsemat teost ühisettekandeks mõlema suuna õpilastega.

 

Suurte otsuste aeg

Miks ma siin seda kõike kirjutan? Sest just praegu on suurte otsuste aeg.

Kaunite kunstide kooli uue maja ehituse legend saadab meid teist aastakümmet. On toimunud mitmeid arhitektuurikonkursse, kuid mitmel põhjusel on ehitus korduvalt toppama jäänud. Nüüdseks on ruumiplaneering vastu võetud ning majale hakatakse n-ö sisu kujundama.

Nagu on korduvalt kinnitanud haridusministeeriumi esindajad, jääb uude kooli alles nii kutse- kui ka gümnaasiumiharidus ning lisaks mingisugune koolide autonoomia, väidetavalt ka koolide eripära ja nimed (arutelu on veel pooleli). Soovin tõesti väga, et nii lähebki. Hea oleks jätta õpilastele alles kõik võimalused, mida Eesti muusikaharidusel pakkuda on (sealhulgas seniste koolide struktuur ja suunad). Eestis on muusikaharidus praegu ülimalt efektiivne, otsustades eesti muusikute tuntuse põhjal maailmas ja teiste, vähem kuulsate muusikute hakkamasaamise põhjal kohapeal.

Esmakordselt tagurpidi

HTM-il on ümberkorralduste organiseerimisel tohutu vastutus olukorras, kus esmakordselt ajaloos toimetatakse tagurpidi: enne vorm ja alles siis sisu. Uue koolimaja ehitamise algne idee oli ju vastupidine koolide kokkusulatamisele: kolm lagunenud majaga kooli pidid minema lihtsalt ühise katuse alla. Kindlasti on võimalik uues majas ratsionaliseerida juhtimisstruktuure ja majandamist, kuid sisu ümberkorraldamine unifitseerimise suunas oleks pikaajaliste ja tõenäoliselt mitte heade tagajärgedega. Kahju oleks uppi ajada kultuurinähtusi, mida on ehitatud sada aastat. Niisiis soovin pigem konservatiivset lahendust, kuid ennekõike seda, et HTM kuulaks oma tegemistes hoolega koolide häält. Ma ei ole siin kirjutises meelega pikalt peatunud Otsa kooli rütmimuusika suunal ega ka balletikoolil, sest nende erisused on niigi märgatavad. Kuid muusikakeskkooli ja Otsa kooli klassikaõpetus on samuti erinevad ja seda püüan siin kõva häälega rõhutada.

Otsa kooli eluaegse õpetajana ja siinse eestkõnelejana (kuigi olen ise lõpetanud muusikakeskkooli) olen mures, et kaob kordumatu eripära, kaob üks muusikakultuuri päästerõngas.

Elukestev õpe kui elu mõte ja edasiviiv jõud

Lõpetan Otsa kooli vilistlase, rahvus­ooper Estonia laulja René Soomi sõnadega, mis minu arust väljendavad iga haridusasutuse ülimat eesmärki, kõneldes eluaegsest õppest, kuid ka kooli vaimsusest.

Otsa kool ei ole lihtsalt haridusasutus, vaid selles koolis otsitakse ja üsna sageli ka leitakse, leitakse endid. Kui oled aga kord end leidnud, siis tahad ikka edasi minna ja otsida. Otsa kool andis mulle soovi edasi otsida ka siis, kui on juba otsitud ja leitud. Otsida, leida, õppida ja edasi otsida ja leida ja …” (René Soom, aastal 2014, Otsa kooli 95. sünnipäevaga seoses)

Soovin meile kõigile, nii muusika­haridust andvaile koolidele kui ka HTM-ile ühist otsimist ja leidmist. Soovin ühist lahendust, mille tulemusel uuest kauni arhitektuuriga haridusasutusest ei saaks koolide sulatusahi, vaid Eesti muusikakultuuri rikastav, elav ja hingav organism.


* EMTA – Eesti muusika- ja teatriakadeemia – on välja kasvanud Tallinna kõrgemast muusikakoolist, mis nimetati aastal 1923 ümber Tallinna konservatooriumiks. Hilisemate aastate jooksul on kooli nimi muutunud veel kaheksa (!) korda, kuni 2007 jõuti praeguseni.
** Algselt Tallinna kõrgem muusikakool.
*** Algselt Tartu kõrgem muusikakool.
**** Selle nime all tegutses praegune Otsa kool aastail 1944–1949; siis muudeti see Tallinna muusikakooliks. Georg Otsa nime kannab kool aastast 1975.
***** Kandis algselt nime Tallinna lastemuusikakool. Muusikakoolide nimed tekitavad segadust tänaseni, sest praegune Otsa kool tegutses vahepeal Tallinna muusikakooli nime all, kuid hetkest, mil kõigi vabariigi lastemuusikakoolide nimest võeti välja eesliide „laste-“, kannab sama nime algastme muusikakool, mis paikneb Narva maanteel.
****** (Maja esimese järgu peamiseks rahastajaks oli kirjastaja ja raamatukaupmees Gustav Pihlakas – kus küll on tema mälestustahvel?).

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kaunite kunstide kool – kas koolide sulatusahi?”

  1. Siiri siimer ütleb:

    Hea informatiivne, erinevate koolide sisu avav artikkel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!