Õpetajate Leht

Ikka need soomlased

8. dets. 2017 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit

Heiki Raudla

Kui mõelda tänapäeva terminites ja liigitada oma keelteoskus tähtedeks – ehk siis A-, B- ja C-võõrkeeleks –, siis olen päris kimbatuses. Selguse mõttes peaksin vist nüüd, veerandsada aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist, võõrkeelte tasemeeksamid uuesti tegema ja selgitama seeläbi välja, millisel tasemel ma üht või teist keelt oskan. Ja millise tähe võin kirjutada enda jaoks väga armsa soome keele juurde.

Kasvanud üles 1980-ndate Tallinnas, mängis minu maailmapildi kujundamisel suurt rolli n-ö mitteformaalne keeleõpe, mis toimus Soome televisiooni vahendusel. Soome telekanalite mõjust eesti vaatajale on räägitud palju ja tehtud filmegi, aga söandan siiski lisada, et Tallinnas elamise ja teleri olemasolu tõttu oli soome keel mu lapsepõlves teine kodune keel, sest internetti ei olnud ja vanemate tööpäevad olid tavaliselt pikemad kui minu koolipäevad.

Soome keel oli minu jaoks vahend, võti Lääne muusika- ja filmimaailma, aga ka uudiseid sai suures osas Yle-kanalitest vaadatud. Teadagi, miks. Tõele au andes tunnistan siiski, et põhjus ei peitunud niivõrd poliitikas kui esituslaadis, meeldivuses. Küllap on rohke Soome kanalite vaatamine ka põhjus, miks mind senini jäähoki huvitab. Eesti kanalite põhjal võib jääda mulje, et sellist spordiala ei eksisteerigi.

Soome keele kõla tekitab minus siiani sooja, koduse ja turvalise tunde. Aga rääkima hakkasin seda alles keskkoolis. See oli aeg, mil Georg Otsal hakkas ainsa laevana Tallinna−Helsingi liinil teenindamine (reisijate rohkuse tõttu) üle jõu käima ning seltskonnas aeti silmad suureks, kui keegi tunnistas, ei olegi veel Soomes käinud. Kolm aastat õppisin keskkoolis soome keelt, õppevahendid hangiti õpetaja initsiatiivil ja n-ö humanitaarabina. Õpetaja oli vist ingerlane ja andis soome keele tundi märksa huvitavamalt (südamega) kui eesti keelt. Ametlikke õpikuid ja töövihikuid siis mõistagi ei olnud ega tulnudki niipea. Aga hea õpetaja juhendamisel laienes hoogsalt sõnavara ja arenes grammatika kasutamine. Usun, et esimese aasta lõpuks suutsin rääkida tasemel, mis oleks võimaldanud minu juttu ilma subtiitriteta telesaates näidata. Läksime klassiga nädalaks Soome sõprusklassile külla, väikesesse linna umbes 350 km Helsingist põhja pool, elasime peredes, osalesime võõrustajate koolitundides ja õhtuti veetsime koos aega. Aastatel 1991−92 oli soome keel minu jaoks kindlasti esimene võõrkeel.

Aeg läks edasi ja Soome kaotas oma senise võlu. Saatuse tahtel olen aga saanud soome keelt kasutada kohtades, kus ei oleks osanud ettegi kujutada. Näiteks ühes Taani talus, mille perenaine oli juhtumisi soomlanna. Või Põhja-Ameerikas Kesk-Lääne traktori­tehases, kus oli soome tehnik, rääkimata Brüsselist või Stockhomist, kus on saanud selle „muumitrolli keelega” kõiksugu kiibitsejaid isegi närvi ajada. Umbes nii, et pealtnäha päris tavalised valged inimesed, aga räägivad mingit salakeelt – ju neil on midagi varjata! Ikka on nii, et kui näen kuskil maailmas soomlast, tekib tunne, nagu näeksin naabrit – seejärel kõnetan teda tema emakeeles. Tema räägib vastu ja kiidab mu soome keelt. No kuidas sa siis enam inglise keelele üle lähed!

Huvitav seik tuli ette 1990-ndate keskel Stockholmis, kui ma ühel reede õhtul laevast maha jäin (õnneks oli suvi) ning rahatuna ja muserdunult peavarju otsides lõpuks Eesti saatkonna ukse taha jõudsin. Õnneks asus saatkond kortermajas (tõsi küll, väärika fassaadi ja kõrgete lagedega) ja närviliselt nuppe vajutades panin ma kogu maja uksekellad helisema. Varsti selgus, et kunstnikust proua (kahe suure kassiga), kes varsti rõdule ilmus ja pärast põgusat vestlust mulle nädalavahetuseks ühe oma tubadest loovutas, oli samuti soomlanna. Nii et jutt, mis oli seoses laevalt mahajäämisega kantud muremõtetest, sai aetud peaaegu et koduses keeles.

Tartu jäi nõuka ajal Soome mõjusfäärist välja ja tartlased ajasid soomlastega asju enamasti inglise keeles. Vähemalt ülikoolis oli see nii, kui meil käisid külas kolleegid Soomest. Samas kogesin 1990-ndatel Tartusse õppima asudes üsna pea, kui suur põhjanaabrite kogukond oli ülikoolilinna tekkinud. Tõsi, suur osa nendest tuli suure hurraaga ja lahkus õige varsti sama targalt, aga osa kinnitas kanda pikemaks ajaks. Muuseas, mäletan ühe soome sõbra hämmingut selle üle, et eesti tudengid spikerdavad. Soomlase jaoks oli see ennekuulmatu. Soome tudeng, aga ka õpilane, tunnistab üles, et ei oska, aga spikerdama ei hakka. Ju see tuleb kogemusest – aususe eest pole vastu näppe saadud.

Ma ei teagi täpselt, miks, aga Tartu ajast on jäänud mulle parimateks sõpradeks just paar soomlast, kes elavad nüüd kaugel, aga kellega suhtlen ikka. Nad on jäänud päris sõpradeks, kellega koos ei hakka igav.

Nii et olen, kus ma parajasti olen, soome keeleta ei ole ma kuidagi hakkama saanud. Nii ei ole see mul ka meelest läinud. Üleüldse, see polegi nagu päris võõrkeel – pigem nagu hääl kaugest lapsepõlvest. Niisiis on selles keeles minu jaoks ka omajagu nostalgiat.

Ah jaa, peaaegu unustasin mainida, et ajakirjanikuna on soomlased olnud mulle tänuväärsed intervjueeritavad – vahel küll aeglased, aga läbimõeldud ja selge jutuga. Rahulikud. Laatadel ja messidel või kus iganes tänavaküsitlust tehes olen ikka soomlast nähes rõõmustanud – ta võtab hetke aega mõtlemiseks, aga ei jää kunagi vastust võlgu. Soomlasega suhtlemine on tihti nagu hea psühholoogi juures käimine.

 


Soome 100 aasta juubelile pühendatud näitusel esitleti igast Soome iseseisvusaastast üht eset. „100 Soome asja” kirjeldab seda teed, mida mööda soomlased on tänasesse päeva jõudnud. Näitus jutustab Soome lugu, esitledes üht eset igast Soome iseseisvusaastast. Loo autori sünniaastat 1975 illustreerib närimiskumm.

Ksülitooli kaariest ennetav mõju avastati Turu ülikoolis 1970. aastate alguses. Ksülitooli tööstuslik tootmine saigi alguse Soomes ja 1975. aastal jõudis turule maailma esimene ksülitoolinärimiskumm. Kodumaine Jenkki oli tulnud müügile juba 1951. aastal, nüüd hakati seda valmistama ka ksülitooliga magustatuna. Veidi hiljem tekitas segadust reklaamlause „Ole Jenkki!“ (jenkki – eesti keeles: jänki), ja sellest sai „Pure Jenkki!” (pure – eesti keeles: näri). Tänu ksülitooli tervislikule mõjule saigi varem põlatud nätsunärimisest tervislik komme ja suhkrunärimiskummid kadusid poelettidelt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!