Miks me kiirustame?
Tiina Vapper.
Riigikogus menetluses olev põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu, millega tahetakse alates 1. jaanuarist anda hariduslike erivajadustega laste põhihariduse korraldamine omavalitsuste pädevusse, on taas fookusesse tõstnud tugispetsialistide teema. Kuigi kaasava hariduse põhimõte sätestati seadusega 2010. aastal ja hulk hariduslike erivajadustega lapsi õpibki juba tavaklassidesse kaasatuna, me endiselt kaardistame, kogume ja võrdleme andmeid, kaalume asjaolusid ja võimalusi, töötame välja mudeleid ja projekte, otsime koostööplatvorme. Samas kui kaasava hariduse eeldus peakski olema selleks loodud tingimused ja olemasolevad tugispetsialistid.
Uute seadusemuudatuste kavandamise käigus on justkui üllatuslikult ilmsiks tulnud, et tugispetsialistidest on krooniline puudus. Rajaleidja aastatel 2015–2016 läbi viidud uuring, mille analüüsiosa, tõsi küll, pole veel valmis, tuvastas, et tugispetsialistid on puudu pooltes haridusasutustes. Logopeedidest rääkides on olukord kõige halvem Järvamaal, kus neid pole
65%-s lasteaedadest ja koolidest, ning kõige parem Jõgevamaal, kus logopeed on puudu 13%-s asutustest. Nii nagu piirkonniti erineb tugiteenuste kättesaadavus, on erinev ka töötasu – Pärnumaal teenib tugispetsialist keskmiselt 1226 eurot, Järvamaal 804 eurot kuus. Riik on lubanud küll spetsialistide töölerakendamiseks heldelt lisaraha ja toetusi, kuid tõsiasi on, et raha üksi ei aita spetsialistide puudust korvata.
Et teema ei jäta kedagi ükskõikseks, näitab eelnõu kohta riigikogu kultuurikomisjonile saadetud arvamuste ja ettepanekute hulk.
Eesti puuetega inimeste koda näeb ohtu selles, et riik distantseerib end erikoolide rahastamise kohustusest ja omavalitsused pole võimelised seda kohustust võtma.
Eripedagoogid toovad välja, et ükskõik kui põhjaliku täiendkoolituse saanud õpetaja ei saa asendada tugispetsialisti, kes on saanud erialal aastatepikkuse ettevalmistuse.
Olukorras, kus üle viiendiku õpilastest vajab täiendavat tuge ja tugispetsialiste ei jätku, paneks kavandatav seadusemuudatus kõige suurema koormuse ja vastutuse õpetajatele. Õpetajate liit leiab oma pöördumises, et asjad pole piisavalt läbi mõeldud, riigil puudub strateegiline plaan kaasava hariduse suhtes, ning nimetab toimuvat lubamatuks hariduslikuks eksperimendiks õpetajate ja õpilastega.
Miks ei võiks nii kompleksse ja olulise teema puhul korraks aja maha võtta ja probleemid põhjalikult läbi arutada? Et asjaosalised tahavad neid puudutavates küsimustes kaasa rääkida, tuleb ainult kasuks. Otsustajad võiksid nende arvamust usaldada ja kuulda võtta.