OPL MANG

Noortekonverents „Lahe koolipäev 2017”: Imesid ei ole olemas, on ainult töö

5. dets. 2017 Liisa Hõbe - Kommenteeri artiklit

Ühes kogukonnas elasid inimesed, kes sündisid kollaste päikseprillidega, veidi maad eemal aga sinistega. Kord hankis üks tark mees kollaste kogukonnast endale sinised prillid mõistmaks maailma, mida näevad siniste päikeseprillidega inimesed. Ta jälgis nende igapäevaseid toimetusi ja tegi märkmeid. Tagasi koju jõudes ütles mees, et siniste kogukonna inimesed näevad maailma roheliselt. Tuleb olla teadlik prillidest, millega sünnime, ja sellest, et on erinevad reaalsused ning võimalus prille vahetada. „Me kipume õppimise asemel hindama,” rääkis Kadri Kalle konverentsil „Lahe koolipäev 2017”, kui vastas küsimusele, mida on talle õpetanud reisimine.

Möödunud nädala kolmapäeval Nordea kontserdimajas toimunud konverents oli tulvil taolistest inspireerivatest lugudest. „Lahe koolipäev 2017” toimus sellel aastal 14. korda ja suuremalt kui kunagi varem: osales 1400 õpilast kõikidest maakondadest. Üritusel esinesid tuntud muusikud, teiste seas Tanel Padar, Laura Põldvere, Andres Kõpper, Ott Lepland, Rasmus Puur. Üles astus ettevõtja Kristel Kruustükk, geeniteadlane Riin Tamm, koolitaja ja kokk Kadri Kalle, saatejuht Joonas Hellerma ja näitleja Tõnis Niinemets. Lisaks sai laval näha etteasteid tantsugruppidelt Sõleke ja Free Flow, parkuurija Märt Madisonilt õpilastega, Teadusbussilt ning torupillimängija Katariin Raskalt.

Tegemist polnud kindlasti kuivade ettekannetega, korraldusmeeskond oli läbi mõelnud, kuidas publikut kaasata. Osalejad said eelnevalt kirjutada, mida nad soovivad esinejatelt küsida. Selle tulemusena esitati 185 küsimust, millega külalised olid eelnevalt tutvunud ja valinud välja enda lemmikküsimuse, millele laval vastati. Nähtavasti selleaastase konverentsi teemast „Meie vabadus” ajendatult küsis üks õpilane keskkonnateemadel kõnelenud Kadri Kalle käest, millised on õpetaja vabadused. Kalle sõnul on õpetaja vabadus tänases koolis see, et ta ei pea teadma vastuseid kõikidele küsimustele.

Kooli teise nurga alt vaatama inspireerisid ka teised külalised. Näiteks jutustas Rasmus Puur loo enda keemiaõpetajast, keda kardeti, sest ta oli karm ja resoluutne. Kord, kui Puur jäi pikemalt klassi asju pakkima, õnnestus tal näha alati rangena tundunud õpetajat olukorras, kus kolmekümne šaakali pilgud polnud teda puurimas ning ta ei pidanud ennast kellegi eest kaitsma. Õpetaja rääkis noorele dirigendihakatisele, et tal oli ka kunagi unistus saada muusikuks, nimelt klarnetimängijaks. Taolisi lugusid, kus selgub, et vankumatu õpetaja karakteri taga on tavaline inimene hellade unistustega, leidub ilmselt kõigil täiskasvanutel. Kui neid lugusid jutustavad õpilastele laval tuntud eeskujud, on lootust, et kooli tagasi minnes tuntakse sellised õpetajad ära ja vaadatakse neid teise pilguga.

Alates 2008. aastast käib „Laheda koolipäevaga” kaasas konkurss „Hea eeskuju”, millega tunnustatakse õpilasi, kes on oma kodukohas teinud mõne heateo. Tänavu valiti 72 kandidaadi seast võitjaks Valgamaa noor Kristo Jesse, kelle ideest sai alguse Valga noorte jooksusari, mille raames toimusid iganädalased ühisjooksmised. Alati oli keegi jooksuga tegelev sportlane või Valga linna tuntud inimene noortele kogemusi jagamas. Väikses linnas nagu Valga oli see suur asi, kui esmakordsel jooksul osales üle 120 inimese. Selline konkurss, millega hinnatakse panust kogukonda, on vajalik. Loodetavasti jääb harjumus kodukohas kaasa lüüa kogu eluks, kui juba varajases eas tunnustada neid, kes kohaliku elu parandamiseks samme astuvad. Suhtumisele „kus viga näed laita, seal tule ja aita” on palju viidanud president Kaljulaid, kõneldes õmblusteta ühiskonnast.

Viimaks seik, mis konverentsil enim puudutas. Rasmus Puur rääkis, kuidas ta sai dirigendiks. Üheksandas klassis lõi ta Tallinna reaalkooli juurde orkestri Reaalmažoor, kus mängijad olid kõik temast vanemad muusikat õppinud õpilased. Puur polnud kunagi muusikakoolis käinud, aga tema pealehakkamine ja säravad silmad panid teised õpilased teda kuulama. Puur soovitas noortel paluda enda koori dirigendilt võimalust koori ees dirigeerida, tsiteerides Pärt Uusbergi: „Dirigeerimine on nagu lendamine.” Rasmus Puuri dirigendiks saamine on ilus ja paljuräägitud lugu. Just sellel hetkel, kui tundus, et on aeg teemat vahetada, ütles konverentsi moderaator Toomas Laigu, et kes esimesena nende juurde jookseb, saab dirigeerida.

Lavale tuli põhikooliealine neiu. Selgus, et tüdruk on käinud laulupeol ja laulab koolikooris. Puur õpetas talle, et kõigepealt peab koosseisuga koos hingama, et nad teaksid, millal alustada. Tüdruk pakkus, et võiks proovida laulu „Ta lendab mesipuu poole”. Puuri juhendamisel proovis tüdruk konverentsi saali dirigeerida. Kuna umbes kolmandik saalis olnutest oli käinud laulupeol, lauldi kaasa. „Väga hea, saavutasid kontakti,” ütles Rasmus, „nüüd proovime orkestriga ka.” Laval oli Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkester, mida Puur viimased kolm aastat on juhendanud, ja selgus, et neil oli juhuslikult plaanis just „Mesipuud” esitada. Neiu läks orkestri ette, tõstis käed ja orkester hakkas mängima. Imeilus hetk. Koolinoored hakkasid ükshaaval tõusma, kuni lõpuks seisis püsti terve saal. Minu kõrval istuv õpetaja nuttis.

Kulminatsioonihetkel kutsus Puur tüdruku enda juurde ja orkester mängis edasi. „Näed, nad suudavad ilma sinuta ka mängida,” ütles ta ja lõi loo kinni. Minu kõrval istuv õpetaja jäi suurte silmadega lava vaatama. Miks ta seda tegi? Ta lõhkus sekundiga hetke maagia. Puur rääkis, et kõige olulisem on, mida looga ütelda tahad: „Nad suudavad väga hästi mängida ka ilma sinuta. Sa pead kujundama, suunama ja vaat siit algab töö.” Rasmus Puuril õnnestus viia saalis viibijad kõrgustesse ja tuua maa peale tagasi. Imesid ei ole olemas. On ainult töö. Usun, et see on üks elulisemaid õppetunde, millega noored sellelt konverentsilt lahkusid.

Taolisi maa peale toomise hetki oleks „Lahedal koolipäeval” võinud rohkemgi olla. Üritustel, kus räägivad inspireerivad inimesed, tekib eufoorialaadne tunne: kõik on võimalik, ainult mine ja tee. Konverentsil osalesid õpilased vanuses 12–19, mis on väga vastuvõtlik iga. Kui oli naljakas, naerdi, kui kõlas muusika, plaksutati rütmi kaasa. Uurisin lõppedes umbes kümnelt õpilaselt, mis neile konverentsil meeldis. Enamik vastas, et kõik esinejad olid põnevad ja äge oli neid lähedalt näha. Kuigi aeg-ajalt võis jääda õpilastele ekslik mulje, et edu on võimalik saavutada kerge vaevaga, andis üritus siiski vajaliku sõnumi, et ükskõik kui edukas või kuulus keegi on, tegemist on ikkagi tavaliste inimestega, kes on alustanud algusest. Andres Kõpper ja Tanel Padar hakkasid laulma alles gümnaasiumis, Rasmus Puuri heliloojatee algas napilt enne ülikooli.

Imestasin, et kümmekond õpilast, kellelt muljeid küsisin, olid kõik enda kooli õpilasesindusest. Minule, kui neli aastat tagasi Tallinna kesklinna koolis õppinule, on see konverents võõras. Lavastusmeeskonna liige Eleri Lillemäe aga, kes käis pisikeses maakoolis, ütles, et tema koolis oli igal aastal suur võistlus, kes konverentsile minna saab. Loodetavasti viivad õpilased, kellel avanes võimalus Nordeas üritusel osaleda, kuuldud lood kodukooli ja jutustavad edasi nendele, kes „Lahedal koolipäeval” ei osalenud. Kuigi Tallinnasse sõidu pärast jäi nii mõnigi matemaatika ülesanne lahendamata, võivad õpetajad rahuliku südamega hingata. Nagu „Hea eeskuju” patroon Eiki Nestor ütles: see on ilus ja vajalik üritus.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!