Soome süsteem aitab nii õpilast kui ka õpetajat
Virge Sommer
Soome koolisüsteemis ei ole HEV- ega tavaõpilasi: kõik on võrdsed, osa vajab teatud eluetapil lihtsalt rohkem tuge. HEV-õpilase õppimist ja kooliskäimist toetav süsteem jaguneb Soome põhikooliseaduses üldiseks, tõhustatud ja eriliseks toeks.
Soome hariduses kehtib 2011. aastast kolmeastmeline eripedagoogikasüsteem, mille kesksed ideed on varajane märkamine, ennetav tugi ja HEV-õpilase integreerimine tavaklassi. Eelnevate uuringute põhjal on alust arvata, et seeläbi paraneb HEV-inimese elukvaliteet ning toimetulek ja suureneb väljavaade tulla ühiskonnas senisest paremini toime.
Vähem tähtis ei ole asjaolu, et HEV-õpilasega koos õppivad lapsed ja noored harjuksid nägema teistsuguseid inimesi enda ümber, see aitab muuta suhtumist teistest erinevatesse või erilistesse inimestesse.
Soome süsteemi kõige suurem võit on siiski õpetajate ja koolipersonali mõtteviisi muutmine. See tähendab, et kõik inimesed on erinevad: märkame õpilast ja tema vajadusi, teeme seda võimalikult varakult, igale õpilasele tema võimetele sobiva õpetuse andmine on normaalsus ja HEV-õpilasi tavaklassis õpetades saab erinevused muuta ressursiks. Soomes ei sildistata õpilasi HEV- ja tavaõpilasteks, sest selliseid mõisteid sealses eripedagoogikasüsteemis ei eksisteeri.
Etapikaupa toetamine
Tõsi, teatud õpilastele – näiteks neile, kel on käitumishäire – sobib üksnes eriklassis õppimine, ja see võimalus jääb. Kui aga vähegi võimalik, üritatakse integreerida HEV-õpilased tavakooli tavaklassi, kus nendega töötavad eripedagoogid. Näiteks matemaatikatunnis toetab aineõpetajat veel eripedagoog või annab eripedagoog HEV-õpilasele samal ajal õpetust eraldi rühmas või individuaalselt.
HEV-õpilase õppimist ja kooliskäimist toetav süsteem jaguneb Soome põhikooliseaduses üldiseks, tõhustatud ja eriliseks toeks. Kõige varasemas staadiumis kasutatakse üldist tuge. Seda ei rakendata mitte ainult HEV-õpilaste, vaid ka nende õpilaste puhul, kel peaksid ilmnema mingis aines või ka käitumises probleemid. Näiteks kui õpilane puudub koolist haiguse tõttu paar nädalat, võib ta jääda õppetöös maha ega saa enam koolitükkidega hakkama. Siis aitab õpetaja ta järjele, et probleemid ei süveneks.
Kui üldisest toest pole abi, on järgmine samm tõhustatud tugi. Sel puhul tehakse midagi teisiti kui eelmisel etapil. Viimane ja kõige mõjusam HEV-õpilase toetamise etapp on eriline tugi. Siin lisanduvad eripedagoogile erialaspetsialistid, ehkki nende kaasamine pole varasemates etappideski välistatud. Õpilasele koostatakse ka individuaalne õppekava. Vajadusel liigub õpilane ühelt astmelt teisele või on üldine tugi lühiajaline.
Taoline süsteem toetab nii õpilast kui ka õpetajat ning pakub ühiskondlikke ning õppimiskeskkonnaga seotud lahendusi ja õpilase individuaalsusega arvestamist. Eesmärk on ennetada probleemide laienemist, süvenemist ja kaugeleulatuvaid mõjutusi.
Tuleb hoolitseda selle eest, et õpilane kogeks õpingutes ja rühma kuuludes õnnestumist. Toetada õpilase tugevaid külgi, mis on seotud nii isikliku elu kui ka õpingutega. Õpilase abistamise keskne teema on koostöö ning ühise keele leidmine. Erilist tähelepanu pööratakse tugiteenuste järjepidevusele, näiteks kui õpilane siirdub ühest koolist teise.
Allikas: „Kaasav haridus Soome kolmeastmelise eripedagoogikasüsteemi näitel: eeskuju ja võimalused Eesti jaoks” (Tallinna ülikool, Virge Sommer)
Soome kolmeastmeline tugisüsteem
Koostatud Kangastalo, 2015, http://www.lukimat.fi/lukimat-oppimisen-arviointi/tietopalvelu/taustaa/kolmiportainen-tuen-malli põhjal
Kas tõesti on Õpetajate Lehes kirjaviga? HEV õpilane (loe haridusliku erivajadusega õpilane) kirjutatakse lahku. Parandage ruttu ära, muidu on eesti keele õpetajatel piinlik.
HEV-õpilane kirjutatakse sidekriipsuga. http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=55
Hea süsteem, aga meil puudub selleks üks väga oluline lüli – piisav hulk kvalifitseeritud ja motiveeritud eripedagooge, kes seda tõhustatud tuge ellu rakendaks. Kuni see meil lahendatud ei ole (Urrrrrr – eripedagoogide riiklik tellimus ja väärikas töötasu!), siis ei jäägi muud üle, kui suunata need lapsed eriklassidesse, kus üks spetsialist proovib tegeleda mitme tuge vajava lapsega koos. Me kõik teame, kuidas see hästi ei tööta ja läheb vastuollu eesmärgiga neid lapsi päriselt kaasata.
Täiesti õige, Mari Peets!
Meie õnnetus on selles, et oleme alates 1990-ndate teisest poolest eeskujuks võtnud just RIKKAID riike (vt minu kommentaar eelmise ÕL logopeedide loole…). Samas viskleb näiteks ROOTSI praegu nii hariduse kui tervishoiu kriisis – !? Aga arengupsühholoogiast lähtumine on kadumas ka Soomest (kommerts surub peale!) – aeg on ise hakata TEADUSEST lähtuma, kuid selles jätab meie ametnike (üha enam ka õpetajate) HARITUS kõvasti soovida… Üha enam kaob mõtlemine ja toimib loomariigist pärit (pime) jäljendamisinstinkt!