KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Ära ole tuulelipp hindamise risttuultes!

12. jaan. 2018 Alli Lunter eesti keele õpetaja - 7 kommentaari

Suurim mure pole täna riigieksam, vaid see, mis toimub koolis iga päev – õpilane saab rahuldavaid hindeid üha väiksema pingutusega kätte. Fotod: Raivo Juurak

 

Alli Lunteri esimesed õpilased, kes lõpetasid 1976, oma õpetaja 60 aasta juubelil. Vasakult esireas Viive Kauss, Alli Lunter, Rita Arro, Imbi Kähar, tagareas Rudolf Ein, Tiina Merirand, Eve Hanschmidt. Foto: Aare Pilv

Palju ei puudunud, et riigieksami lugemisülesannete hindamisel oleks kirjavigade arvessevõtmine ära keelatud. Kas selles kavatsuses oli midagi uut? Kaugeltki mitte!

Kui ma 1972. aastal eesti keele õpetajana tööle asusin, ei lubatud õpilastele kahtesid välja panna. Koole reastati siis õppeedukuse protsendi järgi ja Eesti NSV ei tohtinud oma hinnete poolest teistest liiduvabariikidest kehvem olla. Alguses õpetajad selle sotsialistliku võistlusega eriti ei arvestanud. Tollase Viljandi 1. keskkooli seitsmest paralleelklassist oli kevadeks välja langenud vähemalt klassitäis õpilasi. Kuid tasapisi hakati ülevalt poolt ohje pingule tõmbama. Meenub, kuidas üks klassijuhataja ulatas mulle punase sulepea ja palus oma õpilasel veerandihinde kaks kolmeks parandada. Kuna sel õpilasel oli kokkuvõtliku hinde ees neli kahte, siis ma ta veerandihinnet ei muutnud. Muidugi survestas klassijuhatajat kooli juhtkond, seda omakorda haridusosakond jne.

Protsendimaania kui tõmbetuul haridusmaastikul

Küsisin alustava õpetajana oma endiselt eesti keele õpetajalt, kuidas sellise surve all toimida. Tema vastas: „Sina võta oma joon, siis nad arvestavad sinuga.” Nii ma ka tegin ja sain hakkama. Kuid uue koolijuhi puhul osutus oma joon peaga vastu müüri jooksmiseks. Tema teatas kohe, et kõik õpetajad oskavad ilma kahtedeta hinnata, aga on jäänud üks, kes veel ei oska. See olin mina. Asi lõppes sellega, et andsin lahkumisavalduse. Põhjus – mul ei lubatud hinnata nii, nagu ma õigeks pidasin.

Tööta ma ei jäänud. Viljandi 4. keskkool palus mind õppealajuhatajaks. See kool oli viimaste hulgas – õppeedukus kõigest 95 protsendi ringis. See tähendab, et viis protsenti õpilastest sai tunnistusele puudulikke hindeid. Õppealajuhatajana ma õpetajatel kahtesid kolmedeks parandada ei käskinud ja haridusosakonna inspektorid olid sellepärast kooli peale väga pahased. Surve sajaprotsendilisele õppeedukusele oli kogu NSV Liidus väga suur. Kuuldavasti oli ainult üks Kesk-Aasia liiduvabariik saanud päris sada protsenti täis, mis aga pani kõiki muigama.

1970. aastatel oli kohustuslik keskharidus ja kõik soovijad tuli keskkooli vastu võtta. Paraku oli vastuvõetute seas paras hulk neid, kellele käis keskharidus tõsiselt üle jõu. Kuid koolide direktoreid töödeldi igapidi, et kõik vastuvõetud keskkooli lõpetaks ja tunnistusele ühtegi kahte ei saaks. Sealt see hinnete võltsimise surve tuli. Siis hakati põhikooli väga nõrku õpilasi erikoolidesse suunama. Kaasava haridusega tuuakse nad nüüd aga tavakooli tagasi. Uus tuulepööris on kohale jõudnud. Püüdkem jääda kindlaks ja kaitsta pedagoogika põhitõdesid.

Valskus jätkub varjatult ehk Püüa tuult väljal

Keskkoolis käia on noorele inimesele kindlasti kasulikum kui tänaval sihitult elu mõtet otsida. Selles mõttes oli omaaegne kohustusliku keskhariduse kehtestamine õige. Kuid täiesti arulage oli seejuures nõuda sajaprotsendilist õppe­edukust – see oli kõige selgem üleskutse võltsimisele ja valskusele.

Tegelikult kestab see kahepalgelisus tänaseni, ehkki nüüd ei öelda enam otse välja, et kaks tuleb kolmeks parandada. Selle asemel kasutatakse kavalamaid käike: räägitakse järelevastamisest, hinde parandamisest, õpiabi toast, õpilaste erinevate võimetega arvestamisest jne. Kõige sellega pakutakse aga õpilasele võimalust vajalikke töid õigeks ajaks tegemata jätta ja õpetajat üle kavaldada. Me ju teame, et õpilase laiskus on pöördvõrdeline õpetaja nõudlikkusega. Olen märganud, et mõnegi kooli juhtkonda huvitavad endiselt, nagu Eesti NSV ajalgi, veerandi lõpus ainult rahuldavad numbrid, mitte aga õpilaste tegelikud teadmised.

Nüüd räägitakse uutmoodi õpetamisest ja õppimisest. Ma ei ole selle vastu. Aga mis see uutmoodi õpetamine on, sellest ei räägi õpetajale peaaegu keegi. Kus on õhinapõhise ja särasilmse õppe kursused õpetajatele? Kus on selleks õpikud ja töövihikud? Kus on psühholoogiakursused, kus õpetatakse huvipuuduse all kannatavat õpilast õpitava vastu huvi tundma?

Kuidas ma ise olen oma õpilasi hinnanud? Tänane uudis on kujundav hindamine. Mina arvan, et olen alati kujundavalt hinnanud. Viiemehed on saanud minult hea hinde ikka raskemini kätte kui keskmised õpilased. Samas düsgraafikud on saanud hindeid peamiselt suuliste vastuste põhjal või teksti sisu alusel, et nendelgi oleks edasijõudmise tunne. Loomingulisi tekste olen hinnanud ikka ainult hindega viis või hindamata jätnud. See annab õpilasele kindlust ja julgust kirjutada. Kellel on olnud luuletus korralikult peas, on saanud minult ikka viie. Õpilasuurimust olen hinnanud alati selle sisulisest väärtusest kõrgemalt, sest uurimuse koostamine on õpilasele raske töö.

Olen ajanud hindamisel oma joont ja võidelnud aastatega endale välja õiguse hinnata oma õpilasi nii, nagu õigeks pean. Aga see õigus peaks olema igal õpetajal, sest ainult õpetaja teab, mis tema õpilaste puhul tõesti töötab.

Riigieksam tuulte pöörises

1997. aastal algasid riigieksamid. Olen olnud eksamitööde parandaja juba algusaastatest saadik ja näinud, kuidas õpilaste õigekiri esimestel aastatel iga eksamiga mõnevõrra paranes. Rahuldava hinde piir oli algul 20 punkti 100-st. Võib-olla pani see künnis õpilasi natuke pingutama. Praegu lõpetavad kooli kõik, kes saavad sajast punktist üheainsa. Märgata on ka seda, et eksamitööd on läinud kehvemaks.

2017. aastal saavutas 6549 eksamisooritajast maksimaalsed sada punkti vaid neli õpilast, 90 punkti (hinne 5) sai 252. Kui arvestada, et uut eksamivormi on juba kuus aastat harjutatud, siis peaks tulemus olema palju parem. Aga viga võib olla ka hindamisjuhendis. Viimastel aastatel eksamitööle enam vigu ju ei märgita, kuigi loendatakse ja arvestatakse. Tagasiside on selle võrra jälle nõrgem.

Kas on võimalik nõudmisi veel allapoole lasta? On küll! Enne jõule kuulsime, et riigieksamitöö lugemisülesannete puhul tuleb hinnata ainult funktsionaalset lugemist ja õigekirjavigu ei tohi arvesse võtta. Kas eesti keelest on saanud võõrkeel, mille kasutamise puhul on oluline ainult arusaamine? Meenub president Kersti Kaljulaidi Kuku raadios (15. detsembril kell 20.) välja öeldud mõte, mis oli umbes niisugune: kui õpilasel lubatakse vigadega kirjutada, siis hakkab ta varsti ka vigadega rääkima. Õnneks oli ka ministeerium lõpuks sama meelt.

Asi hakkas allamäge minema juba pärast 2011. aastat, kui eesti keele riigieksam hakkas koosnema lugemisülesannetest ja alusteksti põhjal kirjutatud lühikirjandist. Sellest alates on kirjandi sisu kahvatunud. Arvan ka, et lugemisülesanded ei edenda funktsionaalse lugemise oskust. Viimase kuue aasta riigieksamite töid lugedes olen märganud õpilaste sõnavara ja sõnastusoskuse ahenemist, mõtlemis- ja analüüsivõime vaesestumist. Lisaks lõtvadele hindamisnormidele on siin oma osa kindlasti ka populaarsel ideel, et peast pole midagi vaja teada, sest internetis on kõik olemas. Tagajärg on, et eksamil ei suudeta sügavalt mõelda, sest mälus pole materjali, millele toetuda.

1970. aastatel oli range norm, et nelja õigekirjaveaga kirjandi eest sai õpilane kahe, ükspuha, kui hea oli selle sisu.

Mingil ajal nõudsid õpetajad, et riigieksami künnis oleks 50 punkti sajast, nagu üldine hindamisnorm ette näeb. Usuti, et kõrgem künnis paneb õpilased hoolsamalt õppima. Miks siis lõpuks isegi 20 punkti künnisest loobuti? Otsust on põhjendatud sellega, et õppima paneb lapsed õpetaja, mitte eksam. Nüüd siis piisab riigieksamil ühe punkti saamisest. Hea on siinjuures ainult üks asi – et 1970. aastatest pärit protsendimaania on sellega Eestis lõpuks läbi saanud.

Minu suurim mure aga polegi riigieksamid, vaid see, mis toimub koolis iga päev – õpilane saab rahuldavaid hindeid üha väiksema pingutusega kätte.

1970. aastatel oli range norm, et nelja õigekirjaveaga kirjandi eest sai õpilane kahe, ükspuha, kui hea oli selle sisu. Õpetaja kirjutas justkui vabanduseks kahelise kirjandi lõppu: „Sisu väga hea!” Nüüd oleme jõudnud selleni, et 50% õigeid vastuseid väärib kolme. Staažikamale pedagoogile on see uskumatu muutus. Mina ei ole suutnudki sellega kohaneda.

Suuline hindamine – uus tuuletallamine

Aja jooksul on igasuguseid buume Eesti koolist üle käinud. 1970. aastatel nõuti palju suuliste vastuste hindeid, uskudes, et nii saab arendada õpilaste suulise väljenduse oskust palju paremini kui kirjalike töödega. Õpetajad selle nõudmisega eriti kaasa ei läinud. Tunnikontrolle tehti endiselt, kuid nende hinded laotati klassipäevikus eri kuupäevade alla laiali, justkui oleksid need suuliste vastuste hinded. Varsti suri suuliselt vastamise nõue vaikselt välja.

1990. aastatel tuli uus suulise vastamise buum. Siis soovitati õpetada eesti keele tundides ka suulist suhtlemist ning põhikoolis soovitati seda ka hinnata. Õpetajad eirasid sedagi kampaaniat. Esiteks oli eesti keeles ainult kaks tundi nädalas ja need kulusid aineõpetusele. Teiseks sünnivad vestlused spontaanselt siis, kui on millestki vestelda. Loomulikult puudusid ka õppematerjalid, mille toel oleks saanud arendada niisugust suhtlemist, mis arendaks ka eesti keele oskust. Kui kampaaniat ei valmistata põhjalikult ette, siis sureb ta varsti välja.

Ma ei ole arutelude vastu. Kui tunnis tekib elav arutelu, siis tuleb sellega kaasa minna kas või kogu tunni vältel. Loomulikult ei võta sõna kõik õpilased, nad ei teeks seda ka käsukorras. Tean maakooli, kus lapsele pandi kaks, kui ta ei osanud või ei julgenud vestlustes osaleda, mis on suur pedagoogiline viga.

Suhtlemise ja suulise keele arendamise juurde kuulub juba 1970. aastatel alguse saanud rühmatöö. Teema on päevakorral ka praegu, rõhuasetusega õpetada koostööoskusi ja sotsiaalseid rolle. Ja loomulikult puuduvad ka nüüd õppematerjalid tõhusa rühmatöö läbiviimiseks. Õpetaja peab kõik need ise välja mõtlema. Kusjuures õpetajale pole rühmatöö meetodi kasutamist õpetatud. Enamik õpetajaid ei tea, et rühmas on liider, kõrvalejääja, ilmatark (pastor), kloun. Ei teata, kuidas rühmas üksteise panust hinnatakse jne. Kõike seda teadmata kujunebki praktikas välja hoopis nii, et üks tark teeb kogu töö ära ja kõrvalejäänud maitsevad töö vilju ning mingit suulise eneseväljenduse arengut ei toimu. Enamasti on see tuulde visatud aeg, praktiseerisin seda vaid meeskonnatöö olemuse analüüsimiseks.

Pikad kirjalikud tööd – tuule suund on …

70-ndate lõpul ja 80-ndate algul keelati pikkade arvestuslike tööde tegemine ja protsessihindeid kästi arvestada muude hinnetega võrdsetena. Täna aga soovitatakse just peatükipõhiseid pikki kontrolltöid ja protsessihindeid mitte eriti kaalukalt arvesse võtta.

Olen ajanud ka selles küsimuses oma joont. Pikki ja põhjalikke etteteatamisega kontrolltöid ei ole ma teinud. On ju teada, et õpilased hakkavad nendeks valmistuma nagunii alles eelmisel õhtul. On parem, kui nad igas tunnis midagi selgeks õpivad.

Olen võtnud ka protsessihindeid enamasti arvesse. Protsessihindeid olen saanud näiteks kiirete tunnikontrollidega, kus õpilane vastab õpetaja küsimustele ruttu „jaa” või „ei”. See on ühtlasi eesti keele põhioskuste kinnistamine. Aja võitmiseks olen lasknud õigekirja etteütlusi õpilastel endil kontrollida ja nad on teinud seda meelsasti. Esimesel korral pole ma etteütluse halbu hindeid e-päevikusse pannud, sest tühi koht hindereas näitab nagunii, et sellel õpilasel pole asi veel selge. Kui teema on lõpuni õpitud, on mul tühjade kohtade põhjal ülevaade, mida juba osatakse ja mida peab veel harjutama.

Mis veel kirjalikesse töödesse puutub, siis ei ole ma juba pikemat aega õpilastele kirjalikke kodutöid andnud ja soovitan seda kõigile. Ei ole mõtet anda õpilastele tööd, mida sa ei suuda juba puht ajaliseltki kontrollida. Pealegi võib vastus olla pärit hoopis internetiavarustest.

Parem puhugem lugemisele tuult purjesse!

Seoses 2012. aastal juurutatud uutmoodi riigieksamiga hakati lõpuks rääkima funktsionaalsest lugemisoskusest. Oli ka viimane aeg, sest teksti mõttega lugemise oskus on õpilastel vähenenud. Peamine põhjus on see, et loetakse vähe. Igas klassis tuleb kirjanduse õppekava kohaselt lugeda ainult nelja teost, kuid õpilased püüavad nendestki kõrvale hiilida ja paljudel see ka õnnestub. Ometi on just palju lugemine see, mis õpetab tekstist aru saama, mõtlema ja ladusat lauset koostama, ning koolis tuleks rohket lugemist kõrgelt hinnata.

Paraku eesti keele ainekava palju lugemise põhimõttest ei lähtu. Selle asemel antakse õpilastele väikesi tekste ette ja lastakse nende põhjal vastata paarikümnele küsimusele. Selline ülepaisutatud analüüs tüütab nii õpilast kui ka õpetajat, aga kuna see läheb kokku riigieksamiga, siis oleks kõik nagu korras. Loomulikult peab igasugune lugemine olema ülesandepõhine, kuid liiga palju ülesandeid ei tule kasuks.

Kuidas siis lapsi lugema õhutada? On vaja kontrollida, kas raamat on loetud. Kui laps läbiloetud raamatu üksikasju selgelt mäletab, siis saab ta minult hindeks viie. Kes üksikasju ei mäleta, saab kahe, kuid kahe asemele ilmub viis, kui raamat on lõpuks ikkagi läbi loetud. Õpilased harjuvad selle süsteemiga ruttu, teost lugemata vastama ei tulda. Lugemata lektüüri pärast on mul mõnigi õpilane olnud kevadel ka suvetööl. See kõik on aeganõudev, kuid tulemuslik. Minu õpilastest said tänu nii põhjalikule kontrollile korralikult lugejad, välja arvatud erivajadustega õpilased, kel pole lugemine veel 8. ja 9. klassis selge. Minu soovitus on, et kõigepealt tuleb lapsed lugema saada, pärast seda võib neile ka lõputult küsimusi esitada. Oleme unustanud iidse tõe: lugemine loob varalaeka, mis on täidetud teadmistega. Lugemine on harituse mõõdupuu. Lugemine on kirjutamise alustugi.

Kaasava hariduse uued tuuleveskid

Oma viimastel tööaastatel olen lähemalt tundma õppinud põhikoolis raskesti edasijõudvaid õpilasi, keda on umbes viiendik õpilaskonnast. Meie kool praktiseerib jõudlusgruppe. Kõige nõrgemas grupis on ka erivajadustega õpilasi, kellega ei oska midagi peale hakata, kui pole erialast ettevalmistust. See on praegu kõigi põhikoolide põletav probleem. Ühe grupi 12 õpilasest ei lugenud vabalt vähemalt kümme. Palun, kuidas neid hinnata tavaklassi õhkkonnas? Kui sõnu veeritakse ja valesti välja loetakse, siis lause mõtet kokku ei saa. Selline nn kaasav haridus on räige tagasiminek 1960. aastatesse, kus abikoole ei olnud ja mõni poiss ei saanudki kolmandast klassist kaugemale. Nüüd tahetakse teha põhikoolist taas hooldekodu ja päevahoid.

Kuid nõrkade rühmas on ka neid, kes suudaksid õppida, kuid ei tee seda. Need lapsed teavad, et läbi saavad nad niikuinii. Juba enne kontrolltöö tegemist küsivad, millal saab parandada. Olen lasknud parandada mingil olulisel põhjusel, mitte alati ja mitte kõiki hindeid.

Selliste õpilaste aitamiseks oleks justkui tugisüsteem välja töötatud. Mitterahuldava hinde korral suunatakse nad konsultatsioonitundidesse, mis on ausalt öelda tühikäigutunnid. Konsulteerida saab seda, kes tahab konsultatsiooni, mitte hinnet parandada. Üldjuhul jäetakse järeleaitamistundides õpilasele mulje, et midagi ta ju ikka parandas, ehkki midagi ei omandanud.

Paar aastat tagasi sain teada, et mulle on määratud kaheliste õpilastega kohustuslikud konsultatsioonid. See oli õppejuhi käsk. Kahtesid ei tohi jälle panna. Arvan endiselt, et ei ole õige õpilastele liiga ruttu ja palju järele anda, mõeldes, et nad ju ei suuda nagunii. Kunagi oli mul seitsmenda klassis õpilane, kel olid düsgraafiku ja düslektiku tõendid. Õppimine edenes tal väga raskelt. Aga üheksandas klassis teatas see õpilane, et nüüd hakkab ta õppima. Ja hakkaski ning tegi üheksanda klassi eksamitöö hindele neli. Alati nii hästi muidugi ei lähe.

Pädevuste tuulte pesa

1970. aastatel olid õppekavad väga lihtsad: ajalehes anti koolidele õppesisu teemad tunnijaotusplaani alusel. Sellega võrreldes on 2011. aasta riiklik õppekava tohutu muutus. Nii detailset ja teoreetilist õppekava ei osatud varem ettegi kujutada. Paraku on seal tavaõpetaja jaoks palju pedagoogilist poeesiat, näiteks uued märksõnad, nagu „läbivad teemad”, „lõiming”, „üldpädevused” (kultuuri-, väärtus-, kodanikupädevus jne), „koostööoskus”, „meeskonnatöö”. 1970. aastatel kuulus see kõik pigem kasvatustöö valdkonda. 2011. aastast alates peab see aga mahtuma ainetundidesse ja seda kõike tuleb kuidagi ka hinnata.

Omaette teema on ainepädevused, kus figureerivad sõnad „kasutab”, „kirjutab”, „loeb”, „vaatleb”, „uurib”, aga nende oskuste omandamise taset pole täpsemalt märgitud. Kui nendesse pädevustesse süveneda, siis ega hinde panekul enam suurt mõtet olegi, põhiline on, et õpilane on koolis õppimistegevuse sees. Võib-olla see ongi tulevik. Hästi korraldatud õppetöö ja pühendunud õppimine ning õppetöö objektiivne hindamine kasvatavad õpilast paremini kui juurde poogitud kasvatustöö teemad.

Eelmisel kevadel otsustasin taas kirjutada lahkumisavalduse. Selles läbi aastakümnete kestnud hindamismaratonis ma valetama ja hindeid kinkima ei õppinudki, suutsin oma põhimõtetele kindlaks jääda. Küll aga väsisin lõpuks ära lõputust katse-eksituse meetodil tehtud kooliuuendustest, mis polnud põhjalikult ettevalmistatud.

Mis on minu soovitused?

Õpetajatel soovitan jääda hindamise ja muude reformide risttuultes endale kindlaks ja kaitsta pedagoogika põhitõdesid.

Ministeeriumil soovitan luua täienduskoolituse loogilise süsteemi, mis toetaks ettevõetavaid uuendusi. Näiteks on kaasav haridus ilma õpetajate spetsiaalse väljaõppeta nonsenss.

Innovele soovitan seda, et riigieksamil oleks lisaks lühikirjandile ja lugemisülesannetele ka õigekirja kontrolliv osa.


7 kommentaari teemale “Ära ole tuulelipp hindamise risttuultes!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, AILI LUNTER!
    Parim lugu ÕL käesolevas (e-variant) numbris ÕPETAJATÖÖ kohta… Hiljuti söandas avaldada portaal OBJEKTIIV minu lookese “Mõtlev inimene on tõesti kadumas”, kus kirjutasin ca tuhandest haridusametnikust, kellest enamus pole üldse või ammu koolis töötanud, kuid “jagavad pidevalt õpetajatele õpetusi”. Ja ega meie pedagoogikateadlastega ole asi parem… Oma maine päästmiseks on nad hakanud kasutama keerulisi lauseid umbmääraste mõistetega (nagu näiteks PÄDEVUSED vms).

    Aga mina esitan üle 50 aasta töötanud õpetajana (ja teadlasena) oma auditooriumile ikka veel lihtsaid-tülikaid küsimusi – selgitage psühholoogia vaatevinklist, kuidas teie tunnis OMANDAVAD õpilased uusi teadmisi või oskusi, kuidas te neid MÕTLEMA panete ja millised on teie konkreetse tunni kognitiivsed või afektiivsed eesmärgid – ? Kui 21.sajandil neile küsimustele ei osata vastata, siis on õpetamine vaid üks “rist ja viletsus”…

    P.S. Alanud aastal avanevad kõigile lugemiseks minu digitaliseeritud (esimesed) raamatud TÜ raamatukogus – lüüa Googlisse – E-õpikud TÜs. Textbooks ja klikkida – Leppik, Peep (6). Jõudu tööle!

  2. khmm ütleb:

    Selline seisukoht paneb imestama, kahju ja kurb kohe:

    “Tegelikult kestab see kahepalgelisus tänaseni, ehkki nüüd ei öelda enam otse välja, et kaks tuleb kolmeks parandada. Selle asemel kasutatakse kavalamaid käike: räägitakse järelevastamisest, hinde parandamisest, õpiabi toast, õpilaste erinevate võimetega arvestamisest jne. Kõige sellega pakutakse aga õpilasele võimalust vajalikke töid õigeks ajaks tegemata jätta ja õpetajat üle kavaldada. Me ju teame, et õpilase laiskus on pöördvõrdeline õpetaja nõudlikkusega. “

  3. Hugo ütleb:

    Aitäh Alli Lunterile!

    Selline lugu oleks pidanud juba ammu ilmuma! Aga karikas sai nüüd täis – lahkumisavaldus. 🙁

    PS Aitäh ka Peep Leppikule, kes samuti nagu Alli Lunter jagab pedagoogikat!

  4. Madu ütleb:

    Hm! Olen kohanud õpetajaid, kellede puhul oma põhitõdedele kindlaks jäämine tähendab sootuks muud, kui õpilase õppeprotsessi toetamist. Milleks muuks hindamist üldse vaja on? Kahed, eriti veerandihinnetena, mida need annavad või näitavad? On need õpilase või õpetaja hinded? Mõttekohti on palju. Nõus olen sellega, et iga tõmbetuulega ei tohi kaasa lennelda, ent peab mõtlema, millele kindlaks jääda. Kui õpilasel on kaherida mingis aines, siis on see kindlasti mõttekoht õpetajale – ehk tasuks just midagi muuta, mitte aina oma kindlat veendumust pidi minna. Osad kahed on kinni just selles, et õpetaja on “pedagoogiliselt” väga kindel :P. Õpetamine on protsess, milles mitu osapoolt, üks neist vanem, haritum ja kogenum ja kui ikka üks meetod ei toimi, peaks midagi muutma. Oma pedagoogilistele põhitõdedele iga hinna eest truud õpetajad kõlavad üsna hirmuäratavalt. Olen sellistega elus ka rinda pidanud pistma – nii õpilase, lapsevanema kui õpetaja rollis. Selge muidugi, et õpetaja ei saa ega tohi olla tuulelipp, ent see ei tähenda, et ta oma arengus ei tohiks pedagoogilisi põhimõtteid iial korrigeerida, kohendada. Minu arusaamises peaks seda just tegema, et mitte kivistuda. Muidugi ei ole ma seda meelt, et õigekirja ei peaks loovtöös üldse arvestama, ent aega, kus loovtööd vaid kirjavigade alusel hinnati, ka tagasi ei ihka. Minul on väga kahju, et lõpu- ehk küpsuskirjand endisel kujul ära muudeti.

  5. Lembit Jakobson ütleb:

    Huvitav, kuidas ühtib see lugu Tõnu Piiburi looga. Kes hõiskab, et Johannes Käisi ja Peeter Põllu ideed on Eestis juba muutunud igapäevaseks nähtuseks.
    Tegelikult oleme jõudmas samasse sundseisu, kus kooli peamiseks ülesandeks on lapse hoidmine kooli maailmas.Kes tahab, et ta lapse ka koolis midagi õpiks, peab leidma endale kas era- või alternatiivkooli.

  6. Aado Luik ütleb:

    Ühiskonna toimimise vajadustest lähtudes, peaks liikmetel olema võimalik vajalikke ametikohti täita. Ühiskonna vajadustest lähtudes peavad ametikohtadel töötavate inimeste teadmised, vilumused, oskused vastama ametikoha nõuetele. Kui me ei hinda saavutatavaid tasemeid, siis võib juhtuda, sõjaväe näidet kasutades, et seersant saadab koloneli pikalt.
    Ühiskonnas, kus vabadusi ei tohi piirata, on piisavalt praktikaid, mis tõendavad, et ei lähtuta võimalikust saavutatavast lõpptasemest, vaid algtasemest. Selline praktika, kus inimene ei näe võimalikku redeliastet, kuhu jõuda tahaks, ja puuduvad nõuded sinna jõudmiseks, näitabki kätte haridussüsteemi olulisi puudusi.

  7. Ago Vilo ütleb:

    Jääb üle ainult tänada. Avalikustamise eest /tegelikult tunda-teada asjad/.

    Oma 25 aasta jooksul TÜ-s tudengite kolpade vastupanumõõtmisel olin paaril korral sunnitud komisjonieksami korraldama. Kui kateedrijuhatajalt aru nõudsin, KUIDAS sellised kolmandale kursusele üldse jõudsid, kuulsin, et nende vanemad on ju nii toredad inimesed /kunagised õpingukaaslased!/, koguni teadusdoktorid, järeltulijail aga ka nõrk närvikava, nii et …

    No comments!

    Ah jah – komisjonieksamil laulsid nagu linnukesed. ÕIGESTI !!!

    /Elu pidavat karm olema/

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!