Archimedes

Kas ja kuidas kaasata? Mida arvab kahe erivajadusega lapse ema?

19. jaan. 2018 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Karmen Koppel lastega. Fotod: Liina Lukk

Hariduslike erivajadustega laste tavaklassi kaasamise kohta on arvamust avaldanud peamiselt koolirahvas, lapsevanemate mõtteid on kuulda harva. Ometi puudutab see teema just neid väga lähedalt. Oma kogemusi oli nõus jagama ema, kelle neljast lapsest kaks on haridusliku erivajadusega.

Pärnus elaval arstil Karmen Koppelil on neli last, neist vanim 16-aastane. Kolmeaastaselt diagnoositi pojal Tourette’i sündroom, millega kaasnevad tugevad tõmblused ehk tikid, mõni aasta hiljem avaldus ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Pere kolmandal lapsel, praegu kaheksa-aastasel poisil avaldus pooleteiseaastaselt epilepsia ning kuueselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire.

Vanem poeg on algusest peale õppinud tavaklassis. Esimesed neli aastat käis ta elukohajärgses koolis ning kuna oli puhas viieline, kandideeris viiendasse klassi linna mainekasse erakooli, ja sai sisse. Paraku tekkisid uues koolis probleemid: ühelt poolt võimendas tervisemuret lähenev puberteediiga, teisalt suurendas pingeid ja ärevust see, et koolis kasutati rahutu noormehe korralekutsumiseks üsna tavatuid meetodeid – näiteks tuli tal väiksemagi eksimuse korral kirjutada karistuseks 200-sõnaline kirjand teemal „Ma enam nii ei tee”, „Mul juhtus see jälle” jne. Poiss pidas selles koolis vastu kolm aastat, seitsmenda klassi lõpuks oli õppetulemustes tekkinud suur tagasiminek ja tuli kooli vahetada. Kaheksandat klassi alustas ta ühes munitsipaalkoolis ja lõpetab sel kevadel põhikooli. Raskustest hoolimata on noormees lõpetanud viiuli erialal ka muusikakooli.

Rasked lasteaia-aastad

Noorema poja haridustee algus on olnud keeruline. Ema meenutab, et kõige raskem aeg oli siis, kui laps käis lasteaias, kus igasugune tugisüsteem puudus. Rühmaõpetaja oli küll omal ajal õppinud lasteaiaõpetajaks, aga töötanud viimased paarkümmend aastat hoopis teisel erialal ega saanud lapsega, kes mõnikord teisi lööma ja hammustama kippus, hakkama. Teine õpetaja vahetus igal aastal. Kuna olukord muutus nii lasteaia, ema kui ka lapse enda jaoks väljakannatamatuks, lõppes asi sellega, et ema võttis poja aasta enne kooliminekut lasteaiast ära. Sõbrad aitasid tutvuste kaudu leida lapsele koha teise lasteaia liitrühmas. Koolieelse aasta käiski poiss rühmas, kus olid koos eri vanuses ja tasemega lapsed, mis sobis talle paremini. Paariks kuuks leidis lasteaed ka tugiisiku, kes neli päeva nädalas ennelõunasel ajal püsimatu lapsega koos mängis, meisterdas, teda tegelustes aitas.

Karmen Koppel.

Et poja sünnipäev on septembris, nii et kooli minnes oli ta veel kuueaastane, kaalus ema esialgu võtta aastaks koolipikendus. Samas oli Rajaleidja nõustamiskomisjon andnud poisile suunamise kodulähedasse kooli väikeklassi ning ka lasteaiaõpetajad soovitasid lapse kooli panna, põhjendades, et väikeses grupis areneb ta kiiremini. Laps areneski silmanähtavalt, kuid ema meelehärmiks tegutses väikeklass täielikus isolatsioonis. „Väikeklassid asusid eraldi majas ja lapsed veetsid terve koolipäeva neljakesi tillukeses klassiruumis ja käisid suures majas ainult söömas ja kehalise kasvatuse tunnis või muusikakooli ruumides muusikatunnis. Teiste õpilastega puutusid nad kokku ainult üksikutel üritustel, isegi jõulupidu ja väljasõidud toimusid neil eraldi,” räägib Karmen Koppel. Esimese klassi sügisesel kooliekskursioonil, kus osalesid kõik HEV-õpilased 1.–9. klassini, ka raske käitumishäirega teismelised, sai ta enda sõnul aru, et tema sotsiaalselt ebaküpse ja arengus kerge mahajäämusega lapse jaoks ei ole see kõige parem keskkond. „Pean seda, et laps saaks eakaaslastega suhelda, väga oluliseks ega mõista, miks ei võiks väikeklass olla tavaklassi osa, kus põhiaineid õpitakse eraldi, aga osa aineid siiski teistega koos.”

Lisaks tegi emale muret, et õppekavas ette nähtud õppemahtu hakati vähendama. Niipea, kui ühel lapsel mõnes aines mahajäämus tekkis, vähendati koormust ka kõigil teistel. Kuigi poja areng väikeklassis läks ülemäge, otsustas ema just nende põhjuste pärast ta suurde klassi üle viia. Ka õpetaja, sotsiaalpedagoog ja psühholoog olid nõus, et poiss võiks õppida tavaklassis, kuid soovitasid tal alustada uuesti esimesest klassist, et õpitu kinnistuks ja laps saaks kogeda eduelamust. Sama arvasid Rajaleidja spetsialistid.

Väikeklassist tavaklassi

Ometi osutus lapse üleviimine väikeklassist tavaklassi keeruliseks katsumuseks, tõdeb Karmen Koppel tagantjärele. „Kõigepealt öeldi mulle, et laps ei saa samas koolis jätkata, sest tema jaoks ei ole kohta. Nõusolekut ei andnud ka linna haridusosakond. Poeg sai oma kooli edasi jääda ainult tänu sellele, et kirjutasin lõpuks õiguskantslerile, kellelt tuli vastus, et lapsel on õigus jätkata elukohajärgses koolis. Siiski mitte esimeses, vaid teises klassis. Seda, miks tal esimest klassi korrata ei lubatud, põhjendasid haridusministeeriumi ametnikud sellega, et kolmes või enamas aines puudusid puudulikud tulemused. Aga esimeses klassis ainult kolm põhiainet ongi: eesti keel, matemaatika, loodusõpetus. Kui need oleksid puudulikud olnud, poleks ma teda mingil juhul tahtnud tavaklassi üle viia,” imestab ema.

Praeguseks on esimene poolaasta teisest klassist läbi. Poiss on uues klassis kohanenud ja ema arvates oli üleminek tavaklassi õige otsus. Raskusi valmistab tema sõnul pojale tundides järje peal püsimine. „Ta väsib kiiresti, jääb teistest maha ega saa seetõttu alati kõigest aru. Temaga tuleb kodus palju lisatööd teha. Jutustavad ained istuvad talle paremini, aga samaaegselt tähelepanu mitme asja vahel jagada – kuulata, tahvlile vaadata, kirjutada – on raske. Selliste laste jaoks tuleks õppematerjal väikesteks osadeks jagada. Tavaklassile mõeldud õpikud, kus üks matemaatikaülesanne täidab terve lehekülje, on nende jaoks keerulised.”

Karmen Koppel kiidab poja õpetajat, kes on rahulik ja tasakaalukas ning kasutab palju mängulist VEPA-metoodikat, mis ATH-lastele hästi sobib. Kuigi osas ainetes on pojal individuaalne õppekava ja numbrilisi hindeid veel ei panda, arvab ema, et suure tõenäosusega tuleb poisil mingil aastal siiski klassi kordama jääda. Kõige lihtsam olnuks seda teha kohe alguses.

Hellad teemad

Poja kõige suurem mure on seotud sõprade leidmisega. Ema ütleb, et aastaid tagasi oli see ka vanema poja jaoks hell teema. „Sellised lapsed ei leia teistega kergesti kontakti, mis on üks oluline põhjus, miks neid ei tohi isoleerida. Poeg ei räägi kodus, et keegi teda koolis kiusaks, vaid ütleb lihtsalt, et nad ei taha mind. Käisin nende klassiga hiljuti teatris kaasas. Kui õpetaja palus lastel paaridesse võtta, polnud peale minu poja veel ühel lapsel paarilist. Aga see laps polnud nõus temaga koos olema.” Karmen Koppel ütleb, et ei heida klassikaaslastele midagi ette ega arva, et selline suhtumine tuleks vaenulikkusest. „Lihtsalt teised ei mõista teda, ta on teistmoodi. Vägisi ei saa kedagi sundida sõber olema, saab ainult selgitada, miks üks või teine inimene on teistsugune ja käitub teisiti, ning loota, et see hoiak ajaga muutub.”

Vanema pojaga seoses meenub emale seik ajast, mil poeg õppis esimest aastat erakoolis. „Kuna sellesse kooli tuli lapsi kokku kogu linnast ja kaugemaltki, oli koolis tavaks teha viienda klassi õpilaste hulgas väike küsitlus. Küsiti, kelle sa klassikaaslastest oma sünnipäevale kutsuksid, kellega tahaksid olla koos viktoriinimeeskonnas, kellega spordivõistkonnas. Arenguvestlusel ütles õpetaja pojale, et sinuga on väga halvasti, ainult üks laps kirjutas, et kutsuks sind oma sünnipäevale. Pikka aega valitses ruumis täielik vaikus. Minu esimene mõte oli, et kuidas saab õpetaja nii öelda ega mõista, et laps on ise ka selle pärast väga õnnetu. Teine mõte oli, et ilmselt mu poega klassis kiusatakse. Lõpuks katkestas vaikuse mu tollal 12-aastane poeg ise, öeldes, et ei tahagi kellegi sünnipäevale minna. Ja natukese aja pärast lisas: „Aga see võib muutuda.” Elu on näidanud, et muutuski, tal on praegu toredad sõbrad. Usun, et samamoodi leiab endale sõbrad ka noorem poeg. Praegu pean valmis olema tema mure ära kuulama ja neid teemasid arutama, et ta õpiks ise lahendusi leidma.”

Karmen Koppel tunnistab, et ehkki ta on palju haiget saanud ja on asju, mida ta ei suuda ilmselt kunagi unustada, ei kanna ta kellegi peale vimma. „Olen harjunud mõtlema nii, et mul tuleb andeks anda, sest keegi teine ei ole kogenud samu asju, mida mina. Just laste pärast tuleb olla tugev ja hakkama saada.”

Mõistmine ja hoiakud

Valusatest kogemustest hoolimata peab Karmen Koppel äärmiselt oluliseks, et erivajadustega lapsed õpiksid teistega koos. „Me ei saa hoida neid eraldi, varem või hiljem peavad nad teistega kokku puutuma ja koos edasi minema. Tulevikus on nad autoremondilukksepad, haiglas põetajad ja hooldajad, paljud neist hakkavad tegema meile vajalikke lihttöid. Meil on vastastikku vaja õppida üksteisega harjuma ja arvestama. Näen kodus iga päev, kuidas minu n-ö tavalised lapsed (Karmen Koppelil on veel 14-aastane tütar ja 5-aastane poeg) koos minu eriliste lastega kasvavad, omavahel hästi läbi saavad ja üksteist hoiavad. Tänu sellele oskavad nad inimeste erinevusi aktsepteerida.”

Karmen Koppeli kogemus näitab, et koolide ja õpetajate suhtumine ning erivajadustega õpilaste kaasamise võime on väga erinev. Paraku ei ole isegi kõigil väikeklassiõpetajatel selleks tööks piisavat ettevalmistust. „On õpetajaid, kes oskavad mõista ja märgata ning on valmis aitama, nii mõnigi isikliku kogemuse tõttu. On neid, kes kordavad, et õpetajatöö on niigi raske ja nüüd te panete meile need lapsed ka veel koormaks kaela. Kahtlemata on õpetajatel väga suur koormus: klassid on suured, tunde palju, paljudesse lasteaedadesse ja koolidesse ei jätku tugispetsialiste. Kõige raskem on siis, kui endale mõttes juba eos tõkked ja seinad ehitada, sest enne kui need ei kao, ei muutu midagi.”

Siiski paranevad õpetajate oskused ja hoiakud iga aastaga, arvab Karmen Koppel, kelle arvates peaksime seda rohkem märkama ja tunnustama. „Tunnustame enamasti neid õpetajaid, kelle õpilased on edukad. See on väga tähtis, kuid võiksime senisest rohkem hinnata ka neid, kes suudavad HEV-lastega hästi toime tulla, andes sellega ühiskonnale tohutult suure panuse. Mis sellest, kui need lapsed kunagi olümpiaadidele ei jõua, tähtsam on see, et nad saavad elus hakkama.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kas ja kuidas kaasata? Mida arvab kahe erivajadusega lapse ema?”

  1. Taavi Reimets ütleb:

    Tugev õpetaja ei virise klassi ees. Tema töö on teadmiste edasi andmine tervele klassile. Ta peab suhtlema tervele klassiga. Lihtne on tegeleda nendega, kes saavad ülesandega kiiresti hakkama, aga tegelikult vajavad tähelepanu just need inimesed, kes ei tule järele.
    Õpetan ise kahes muusikakoolis klarneti õpetajana. Kui õppisin ise muusikakoolis, siis mu õpetaja rääkis kogu aeg sellest, kuidas ta mängis rahvusooper Estonia orkestris. Lapsena oli seda tõesti tore kuulata. Kui aga sai muusikakool läbi ja tuli edasi mõelda, mida edasi teha, valisin Otsakooli. Siis hakkas aga ümberõppimine, sest õpetaja oli oma jutu kõrval jätnud tegelemata erialaste probleemidega.
    Minust on saanud pilli õpetaja. Oma töös olen eesmärgiks seadnud lastele pilli õpetamise. Kui nad soovivad pärast muusikakooli lõpetamist edasi õppima minna, siis on see võimalus minu poolt olemas. Nad ei pea hakkama pärast ümber õppima. Oma töös lähtun ma õpilaste erinevustega. Iga laps on omaette isiksus ja erinevate võimetega. Tore, kui lapsed mängivad kodus pilli, aga see ei ole minu eesmärk. Ma saan aru, et tal on vaja koolitükid teha ja käia ka trennis. Kuna olen õpetaja, siis minu töö ongi talle õpetada. Me töötame koos. Koos ka lapsevanematega. Nii sünnib tulemus, mille üle oleme mõlemad õnnmelikud.
    Sama kehtib ka üldhariduskooli õpetajaga. Ta lihtsalt peab suhtlema ja leidma erinevaid võimalusi, et aine huvitavaks teha. Tõmbama õpilasi kaasa.
    Paraku on nii mõnedki koolid, kes elavadki oma endiste õpilasi meenutades, tuues neid õppivatele eeskujuks. Tore, aga tuleks meelde tuletada, et elama peab olevikus. Heietada võib, aga teises kohas. Tunde saab muuta väga kaasahaaravaks. Ei saa olla silmaklappidega hobune klassi ees, kes ei näe kõrvale. Klassi ees peab olema avatud mõtlemise ja silmadega paindlik inimene. Loomulikult on vaja plaan täita ja õpilased valmistada tasemetöödeks ette, aga nendega ei maksa hulluks minna. See ei tohi muutuda kinnisideeks. Head tulemused sünnivad heast koostööst.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!