KULTUUR
SEIKLUS
aasta õpetaja gala
ÕPL tellimine

Koolijuht kui uue õpikäsituse vedur ja pidur

19. jaan. 2018 Raivo Juurak toimetaja - 4 kommentaari

Pae gümnaasiumi 7.b klass. Direktor Izabella Riitsaar proovib õpilaste rühmatöös ise järele, kuidas õppeainete lõiming selles klassis toimib. Foto: Raivo Juurak

 

Eesti hariduse praegune suur ülesanne on leida koolijuhid, kes tahavad ja ka suudavad uut õpikäsitust rakendada.

Rahvusvaheline uuring PIAAC näitab, et enamik Eesti koolijuhtidest tegeleb koolis põhiliselt majanduse ja administreerimise, mitte pedagoogiliste ja kooliuuenduse küsimustega. Mida teha, et koolijuhist saaks eelkõige uue õpikäsituse eestvedaja?

Õpetajate Lehe vestlusringis pakkusid oma ideid sel teemal välja kolm Tallinna koolijuhti: Izabella Riitsaar Pae, Tõnu Piibur Pelgulinna ja Hendrik Agur Gustav Adolfi gümnaasiumist. Arutleti kooljuhtide tasustamise ja värbamise, aga ka tänapäevase kooli juhtimise, õppeainete lõimimise, meeskonnatöö, õpetajate läbipõlemise jms üle.

 

Kas korraldada kohalik või rahvusvaheline konkurss?

Esimese teemana räägiti koolijuhtide valimisest. Hendrik Agur märkis, et mõnigi kool ei arene sellepärast, et koolijuht ise on peamine pidur, justkui filter, kes uut infot õpetajateni ei lase, kartes teha midagi teistmoodi, kartes eksida, kaotada tööandja soosingut, jääda ilma töökohast jne. Mida teha, et nende asemele tuleksid energilised ja uuendusmeelsed koolijuhid? Agur pakkus välja direktorite järsu palgatõusu.

Hendrik Agur: „Kool on suur energia vahetamise ja jagamise koht, ja seda õhkkonda peab koolijuht oskama tajuda, tunnetada, hoida ja arendada. Ei ole nii, et hops, mitte midagi ei tee, veeretan pöidlaid, aga kõigil energia voogab. Kool on elu, mida tuleb armastada sama palju kui iseennast.”

Hendrik Agur: „Tallinn võiks luua võimsa pretsedendi ja tõsta kõigil oma koolijuhtidel palga kuuele tuhandele eurole. Eelnevalt tuleks aga lõpetada kõikide koolijuhtidega tööleping ja alustada nullist uue ringiga. Sellest võiks saada Eesti hariduse edulugu maailmas. Direktori kohale võiks korraldada rahvusvahelise konkursi ning kandideeriksid tippspetsialistid üle Euroopa. Kes võidaks ja kes kaotaks? Oma sooja koha kaotaks poolsada direktorit, kuid kümned tuhanded lapsed võidaksid nüüdisaegse ja arendava õpikeskkonna.”

Tõnu Piibur arvas, et ka välismaalt tulnud direktoril on meie praeguses süsteemis raske imet teha. Olukorra parandamiseks pakkus ta välja idee, et koolile direktori valimise ajal peaks katkestama töölepingu kõigi koolitöötajatega, et uus direktor saaks uued lepingud sõlmida nendega, kes teda muutustes kindlasti toetavad.

Piibur märkis, et mõneski Eesti koolis valitseb sumbunud õhkkond, eriti väikestes koolides, kus õpetajad üksteist väga hästi tunnevad, on head sõbrad ning koolipere on mingis mõttes kokku kasvanud ka kohaliku omavalitsusega: õppealajuhataja on vallavanema naine, majandusjuhataja volikogu esimehe õde, huvijuht vallasekretäri tütar jne. „Selline kool on nagu perekond, kuhu uus direktor peab justkui uueks isaks minema, ja see on väga raske. Kui aga kogu kooliperega sõlmitakse uued töölepingud, saab uus direktor moodustada oma meeskonna,” selgitas Piibur.

Izabella Riitsaar pidas nii direktori rahvusvahelisi valimisi kui ka kõigi õpetajate töölepingute ühekorraga katkestamist liiga radikaalseks võtteks. Ta küsis, kas see ei too kaasa kaost ja koolide lagunemist. Riigigümnaasiume komplekteeriti nii ja õpetajad elasid seda väga valusalt üle. Kas õpetajad ei lähe nii reljeefsete ümberkorralduste korral lihtsalt mõnd teist tööd tegema, kus neil on palju kindlam tunne, küsis Riitsaar.

Ta soovitas pidada meeles, et meil on mõnegi õppeaine õpetajate suur defitsiit. Kui uued tippkoolijuhid hakkaksid endale valima õpetajaid, siis juhtub see, mis alati: suuremad ja tugevamad saavad parimad ning väiksemad peavad leppima ülejäägiga. See ei ole hea lahendus.

 

Valida juhti või juhtkonda?

Tõnu Piibur: „Tänapäev on meeskonnatöö päralt ja seepärast tuleks ka koolidele valida mitte juhti, vaid juhtkonda. Me ei vaja enam direktoreid, kelle peamine tunnus on pikk vaip tema kabineti ukseni.”

Tõnu Piibur pakkus järgmise ideena välja, et valida ei tuleks mitte direktorit, vaid tervet kooli juhtkonda. Ta ütles, et Eestis on koole, kus uus direktor üksinda ei suuda muutusi läbi suruda. „Tänapäev on meeskonnatöö päralt ja seepärast tuleks ka koolidele valida mitte juhti, vaid juhtkonda. Hendrik Agur vaidles vastu: „Juhtkonna loob ikka iga juht ise.”

Tõnu Piibur selgitas, et me ei vaja enam direktoreid, kelle peamine tunnus on pikk vaip tema kabineti ukseni, lisades, et USA-s on uute juhtkondade süsteem ennast õigustanud. „Direktori ametikoha võiks üldse ära kaotada – ta võiks olla lihtsalt juhtkonna liige,” ütles Piibur, tuues eeskujuks Waldorfi koole, kus õpetajad on kordamööda direktorid.

Tõnu Piibur: „Direktor, kes ainuisikuliselt kogu aeg kõike otsustab ja muudkui juhib ja juhib, muutub varem või hiljem kooli piduriks. Võtame näiteks direktorite kombe õpetajaid kiita ja tunnustada. Õpetajale pole vaja koolis endast tähtsamat isikut, kes ütleb talle, mida ta on teinud hästi või halvasti, ja kes võib-olla isegi karistab teda. Õigem on teha kõike koos, edendada oma kooli ühiselt.”

Izabella Riitsaar asja nii dramaatiliselt ei võta. Tema on direktor ega häbene seda. Tema otsustab ja vastutab ning peab seda õigeks. Kuid tema kõrval on inimesed, kes juhivad oma valdkonda ja vastutavad selle eest. Kui läheb hästi, siis nende koolis kiidetakse ja tunnustatakse üksteist ja tehakse vastastikku ka kalli-kalli.

Izabella Riitsaar lisas, et ei näe oma õpetajates alluvaid, vaid tulevasi juhte. Ta jälgib, missugustel õpetajatel on potentsiaali mingit valdkonda juhtida, ja kui õpetaja on ka ise sellest huvitatud, hakkab ta käima koolitustel ning saama vastutusrikkaid ülesandeid. Enamikust sellistest õpetajatest on saanud väga head juhid. Riitsaar toonitas, et talle ei ole oluline, kas need õpetajad jätkavad juhtidena tema koolis või mõnes teises, tähtis on, et andekas inimene realiseeriks oma potentsiaali.

 

Kas valida juhte või kasvatada neid ise?

Hendrik Agur tõi ühe valupunktina välja, et koolijuhte ei valita alati kõige õnnestunumalt. Kohalik omavalitsus määrab komisjoni, kus on kuni kümme inimest: linnaosa valitsusest, hoolekogust, haridusametist jne. Mõne komisjoni puhul on Agur olnud üllatunud, miks just need inimesed koolijuhti valivad. Tema arvates ongi väga tihti tehtud küsitavaid valikuid.

Tõnu Piibur lisas, et valik võib osutuda küsitavaks näiteks siis, kui uueks direktoriks valitakse kooli parim õpetaja. Nii on komisjonile kõige lihtsam, kuid koolile ei pruugi see lahendus olla hea. Piibur tõi taas näiteks väiksemad koolid, kus õpetajad on sõbralik pere ja kuhu uusi inimesi ei oodata, sest kuhu siis vallavanema abikaasa jt lähevad. Piibur nimetas seda nähtust koolide getostumiseks. Sellistes getodes on ühel õpetajatest väga raske äkki teistelt õpetajatelt uut õpikäsitust nõuda, märkis ta.

Izabella Riitsaar: „Revolutsioonid kooli ei sobi. Uuel juhil ei ole vaja kohe esimesel päeval suuri muutusi ette võtta. Anname talle aega kõigepealt välja uurida, mida teeb see kollektiiv hästi, mõtelda, kuidas seda kõike enda kasuks pöörata.”

Izabella Riitsaar leidis, et Piibur teeb väikestele koolidele selgelt liiga, sest suur kool võib niisamuti getostuda. Riitsaar toonitas, et just oma koolist väljakasvanud uus direktor võib olla kõige parem variant. Selline juht on algusest peale lähedane kolleeg, teab kooli väärtusi, saab aru, mis toimub. Tavaliselt oskab kooli kõige parem õpetaja ennast ka hästi kehtestada ning on hea strateeg. Ta ei kiirusta uuendustega, vaid valmistab neid ette tasapisi ja rakendab soodsa olukorra tekkides.

Riitsaar leidis, et ka uute koolijuhtide hindamisega tuleb olla kannatlik. Kui tundub, et koolijuhiks valiti vale inimene, tuleb anda talle aega, et ta saaks ennast tõestada, ja paljud ongi seda teinud.

Hendrik Agur lisas, et kui uus direktor valitakse kooli oma õpetajate hulgast, siis teatakse tema tausta ja temasse on kergem uskuda. Aga kui tal ei hakka ega hakka paremini minema, siis läheb mõte sellele, et direktori tööleping on tähtajatu ja ainult paberite järgi on kõik korras – seega tuleb valida kas oma majast või väljast, kuid mõlemal juhul vaieldamatult turu parim kandidaat.

Tõnu Piibur: „Kooli parim õpetaja jääb direktorina enamasti kahe tule vahele. Ministeeriumis oodatakse, et ta rakendaks uut õpikäsitust, koolipere ootab aga näiteks koolimaja remonti. Mis oleks lahendus? Pakun ikkagi seda, et direktori asemel valitaks koolile uus juhtkond. Kogu juhtkonnal on palju rohkem jõudu eri suundadest tulevale survele vastu panna ja juhtkonda on ka raskem mingi väikese viperuse pärast lahti lasta.”

Izabella Riitsaar: „Revolutsioonid kooli ei sobi. Uuel juhil ei ole vaja kohe esimesel päeval suuri muutusi ette võtta. Anname talle aega välja uurida, mida teeb kollektiiv hästi. Anname talle aega mõtelda, kuidas seda head enda kasuks pöörata. Kui muutustega kiirustada, võib see viia plahvatuseni, mille tagajärjel võidakse koolijuht vallandada, uut juhti on aga probleemidega kooli raske leida. Kannatavad sellest lapsed.”

Hendrik Agur: „Vaidlen vastu. Kool ei tohi direktori ega ka õpetaja sobivust lõputult testida. Valida tuleb kohe võimekas kandidaat, kes on tugev eestvedaja, julgeb teha muudatusi, on järjekindel ja rakendab muudatused ka ellu. Täiskasvanud inimeste lõputut poputamist ei saa kool endale lubada.”

 

Kas jälgida õppeprotsessi või lõpptulemust?

Järgmine teema oli ainetundide külastamine. Tõnu Piibur toonitas, et tema ei käi oma õpetajate tunde vaatamas, sest tema koolis 45-minutilist klassitundi ei tähtsustata. Neil tahetakse jõuda selleni, et kord nädalas näitavad õpetajad kogu kooliperele, mida nende õpilased on selgeks õppinud. Nii ei teki ohtu, et keegi teeb õpetaja töö kohta järeldusi mõne üksiku tunni põhjal. Hea näide on väikese näitemängu esitamine. Seda tehes näitavad lapsed, et on õppinud selgeks teksti, laulu, tantsu, valmistanud kostüümid jne. Selle etenduse taga on nii õpetajate kui ka õpilaste koostöö, üksteise usaldamine ja toetamine, ürituste korraldama õppimine ja palju muud pedagoogiliselt väga olulist. Tähtis on ka see, et esinedes on õpilased eriti püüdlikud ja hindaja ei ole direktor, vaid kogu kool. Piibur arvas, et taolisi avalikke esinemisi peaks olema lisaks eesti keelele ka muusikas, kehalises kasvatuses, matemaatikas, füüsikas, võõrkeeles jne.

Hendrik Agur tõdes, et tema käib küll õpetajate tunde vaatamas, nagu ka tema kooli juhtkonna liikmed. See on kooli sisehindamise oluline osa. Viimasel viiel aastal külastavad tema kooli õpetajad ka üksteise, kusjuures ka enda omast erinevate ainete tunde. Toimub tundide ristkülastus. See on kooli õppeaasta tööplaanis. Õpetajad saavad tagasisidet, juhtkond saab ülevaate. Tunni külastaja näeb õpetaja empaatiavõimet, enese kehtestamise oskust, mõjusust õpetajana.”

Hendrik Agur: „Ühe Rootsi kolleegi eeskujul on mul plaanis hakata külastama iga päev vähemalt ühe õpetaja tundi.”

Izabella Riitsaar: „Mul on tundide külastamiseks vähe aega, seepärast teen seda valikuliselt. Viimati külastasin ainult lõiminguga seotud tunde, sellega tegeleme praegu aktiivselt. Nii külastasin ma seitsmenda klassi kõikide paralleelide kõigi ainete tunde. Vaatasin, mida õpilane lõimingust õpib. Tegin õpilastega ülesandeid kaasa, osalesin rühmatöös jne. Võib teha ka lühivaatlust. Sel juhul võetakse üks oluline küsimus ja vaadatakse ainult tunni neid osi, kus see avaldub. Vaatlusele järgneb vestlus õpetajaga – mida direktor nägi, mida õpetaja ise mõtles.

Olen nõus mõttega, et mõnikord näitab lõpptulemus piltlikult, kui edukas õpetaja on. Meie otsustasime saata oma mudilaskoori laulupeole. Kui neid õpilasi septembris nägin, siis mõtlesin, et nendest küll asja ei saa. Aga kui nad läksid ülevaatusele, oli nende esinemine lihtsalt superhea. Õpetaja oli tohutu töö ära teinud. Laulupeo rongkäigus laulsid need lapsed niisuguse vaimustusega eestikeelseid laule, et inimesed vaatasid: kes nüüd sealt tulevad. Neid tuli manitseda, et nad enne lauluväljakule jõudmist oma hääli kähedaks ei laulaks. Sellised avalikud esinemised on ka väga mõjusad. Neid laululapsi ei ole vaja veenda, et Eestis on tore elada. Nad võtavad selle tunde koos lauluga endasse.”

 

Kas õppeaine õppetool või kooliastme oma?

Õppeainete lõimise teemat käsitledes märkis Hendrik Agur, et neil läheb see nii väga hästi kui ka vaevaliselt. Õppetoolide juhatajad teevad omavahel koostööd ja sunnivad, motiveerivad, innustavad ka õpetajaid. Eesmärk on jõuda selleni, et klassi vaates oleksid kõik õppeained maksimaalselt lõimitud. Paraku mõnele staažikamale õpetajale lõiming absoluutselt ei sobi ja siis midagi jõuga ei tehta, sest õpetajas endas peab olema koostöösäde.

Izabella Riitsaar: „Meie töötame lõimitud õppekava järgi juba kümnes aasta. Oleme saanud aru, et protsess kulgeb paremini, kui keegi seda juhib, vaatab üle, nõustab. Praeguseks on meil õpetajate lõimitud töökavad nii eesti kui ka vene õppekeelega lastele esimesest kümnenda klassini. Iga aine õpetaja teab, mida ja kuidas teiste ainete õpetajad samas klassis õpetavad. Nad saavad üksteist ka siseveebis pidevalt jälgida. Lõiminguga seotud õppematerjalid on samuti kõigile õpetajatele veebis kättesaadavad.”

Tõnu Piibur: „Meie likvideerisime ainekomisjonid ja tegime asemele kooliastme komisjonid. Näiteks teise ja kolmanda klassi kõik õpetajad teevad koostööd, et probleemidega laste kasvatuse küsimusi arutada ja üheskoos abinõusid tarvitusele võtta. Aga klassipõhisus teeb ka aineõpetuse lihtsamaks. Kui õpetajale tundub, et matemaatikale on vaja selles klassis rohkem rõhku panna, räägib ta eesti keele ja teiste õpetajatega, kuidas need saaksid ka oma tundidesse matemaatikat sisse tuua. Ainepõhised õppetoolid õigustavad ennast siis, kui põhirõhk on aineõppel. Kui aga päevakorrale tõusevad kasvatusküsimused, on kooliastme komisjonist rohkem kasu.”

 

Põleda või läbi põleda?

Õpetajate läbipõlemise ohu teema puhul ütles Izabella Riitsaar, et see oht on olemas. Uutmoodi õpetamine, näiteks lõimingu rakendamine, eeldab õpetajalt palju lisatööd. Kui tal ei jää selle kõrvalt enam aega kodu ja hobide jaoks, siis ongi läbipõlemise oht käes. Peab oma aega hoolikalt planeerima, et seda ära hoida, märkis Riitsaar.

Hendrik Agur: „See on suuresti hoiakute ja eluviisi küsimus. Kui sisendame endale, et võime läbi põleda, siis põlemegi läbi. Palju õigem on endale teadvustada, et kool võtab energiat, kuid annab tagasi ka, ja palju annab. Kui õpilased peavad õpetajast lugu ja austavad teda, motiveerib see tunnustus õpetajat rohkem kui palk. Õpilaste tunnustus ei lase õpetajal läbi põleda. Pigem võib õpetaja läbi põleda siis, kui ta ei saa enam koolis töötada, kui ta pole koolile enam vajalik. Inimene vajab tagasisidet ja kinnitust, et teda on vaja.”

Tõnu Piibur: „Meil on üks staažikas õpetaja tööl kahe tunniga nädalas just sellepärast, et ta saaks igal nädalal koolist oma positiivse laengu kätte. Ta on olnud terve elu õpetaja ega oska mujalt energiat saada. Samas on meil mõned õpetajad ka läbi põlenud ja koolist lahkunud. Need, kes on alles, põlevad aga heleda leegiga ega näita mingeid kahvatumise märke.”

Hendrik Agur: „Kool on suur energia vahetamise ja jagamise koht, ja seda õhkkonda peab koolijuht oskama tajuda, tunnetada, hoida ja arendada. Ei ole nii, et hops, mitte midagi ei tee, veeretan pöidlaid, aga kõigil energia voogab. Kool on elu, mida tuleb armastada sama palju kui iseennast.”

Tõnu Piibur: „Meil ongi vaja koolidesse juhte, kes mõistavad, kuidas energia jäävuse seadused koolis toimivad: mida annad, seda saad ka tagasi. Võiks teha niisuguse eksperimendi, et direktoritele aasta aega palka ei maksta, ja siis vaadata, kui paljud koolist saadava puhta energia peal edasi töötavad. Arvan, et sadakond koolijuhti teeks seda, ülejäänud otsiksid endale uue töö.”

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas parimat koolijuhti ära tunda?

 

Aivar Toom.

Aivar Toom, Kaitseliidu peastaabi nõunik:

Kui vastata sellele küsimusel n-ö puusalt, ajurünnaku korras, siis võiks direktori valimise siduda kuidagi kohaliku omavalitsuse valimisega. Valijatel võiks olla näiteks teine sedel veel ja sellel oleksid koolijuhiks kandideerijate nimed. Tulemusena kujuneks koolist tõeline kohaliku elu keskus.

Loomulikult peaksid siis direktori kandidaadid enne valimisi oma vaateid tutvustama ehk kampaaniat tegema. Selleks võiks lasta neil kokku panna oma unistuste meeskonna, kuhu nad võtavad eri valdkonna tipptegijad. Nii näeksid inimesed, missuguseid väärtushinnanguid kandidaat eelistab. Mõistagi peaks kandidaat oma valikuid põhjendama.

Kui seda ajurünnakut jätkata, siis kandidaadi iseloomuomadusi saaks välja selgitada mõne veebimängu abil. See võiks vabalt olla näiteks „Rakett 69” moodi mäng, sest seal tuleb näidata oma initsiatiivi, leidlikkust, koostööoskust, visadust. Youtuber’id paneksid sobiva mängu kiiresti kokku.

Ei tohi unustada ka seda, et heal koolijuhil on arenenud huumorimeel. Seda omadust saab välja selgitada näiteks stiilipäevadega. Ameerika koolijuht paneb endale hea meelega punase nina ette ja tuutumütsi pähe, las siis koolijuhi kandidaat näitab ka, kas ta on morn eestlane või suudab natuke vabamalt ka võtta ja rutiinist välja tulla.

Üks võimalus on lasta kooli hoolekogul parim koolijuht välja selgitada. Miks mitte anda hoolekogule ka volitus kooli juhtkond lõplikult kinnitada? Uus-Meremaal kuuldavasti nii tehakse. Sellise lahenduse korral on poliitikutel raskem endale sobivat, kuid kooli jaoks sobimatut koolijuhti ametisse panna. Kui kooli hoolekogu ei vea välja, võiks anda koolijuhtide ühendusele oma liikmete ametisse määramisel rohkem sõna­õigust. Seegi vähendaks ohtu, et poliitikud suruvad läbi endale mugava kandidaadi.

 

Margit Kagadze.

Margit Kagadze, Hiiumaa gümnaasiumi õppenõustaja ja inimeseõpetuse õpetaja:

Koolijuhtide värbamine ei tohiks piirduda CV esitamise ja põgusa vestlusega. Lisaks visioonile on vaja välja selgitada, kas kandidaadil on liidriomadusi, kas ta tuleb toime muutuste juhtimisega ja kas tal on n-ö vaistu luua tugev meeskond. Tuleb uurida, kas koolijuhiks pürgija on elukestev õppija, kas ta on osalenud töö- või vaatluspraktikal, sh välismaal, ja kui tihedalt suhtleb ta teiste koolijuhtide, vilistlaste ja tööandjatega.

Hea oleks selgitada välja, kas direktori kandidaat on läbinud uut õpikäsitlust toetavaid juhtimiskursusi, näiteks haridusministeeriumi koolijuhtide järelkasvu koolituse – https://www.hm.ee/et/koolijuhtide-jarelkasv.

 

 

Aare Ristikivi.

Aare Ristikivi, Hugo Treffneri gümnaasiumi arendusjuht:

Mind häirib väga, kui koolijuht ei ole visionäär ja taandab ennast majandusjuhatajaks või bürokraadiks. Samas ei usu ma, et keegi tahab saada koolijuhiks sellepärast, et talle meeldib Exceli tabeleid täita. Pigem on kooli omanik vajanud tabelitäitjat, sest ei suuda paremale direktorile palka maksta või kardab (endast) paremat koolijuhti palgata.

Direktorit valides tulekski olla võimalikult avatud. Tean juhtumeid (õnneks minevikust), kus poiste kehalise kasvatuse või tööõpetuse õpetaja sai direktoriks põhjusel, et olid mehed.

Ei seadused ega miski muu takista direktoril uuest õpikäsitusest lähtuda. Takistuseks on ikka kas direktor ise või siis kooli omanik.

 

Huko Laanoja.

Huko Laanoja, Maarja küla arendusjuht:

Koolijuhtide järelkasvu kursuse lõputöös arutlesin, mille järgi hea koolijuhi ära tunneb. Sain sellise nimekirja:

  • ta väldib tõe monopoli nii enda kui ka teiste osas,
  • modifitseerib etteantud tõdesid (RÕK, seadused, kvaliteetjuhtimine),
  • loob vaba õhustiku töökohal,
  • pärgab eestvedajaid, tõmbab järele sabassörkijaid,
  • pakub nii vabadust kui ka retseptiraamatut,
  • delegeerib mõistlikult,
  • hoiab üleval võrgustikku,
  • võtab endale aega nii enesetäiendamiseks kui ka akude laadimiseks ja pakub sedasama võimalust ka teistele.

Usun, et kui koolijuht on selline universaal, pääseb uus õpikäsitus selles koolis võidule.

Head koolijuhti tunneme ka laiast silmaringist. Ta haarab mõtteid nii minevikust, tajub olevikku kui suundub ka tulevikku. Mis see uus õpikäsitus muud ongi kui unustatud vana. Ta tunneb mitmeid õpikäsitusi. Ta korraldab toredate ja tarkade inimestega ühisistumisi ja koolitusi ning oskab tunnustada lahkuvaid koolijuhte.


4 kommentaari teemale “Koolijuht kui uue õpikäsituse vedur ja pidur”

  1. Laine ütleb:

    Kui palju direktorid just vedurid-pidurid on, see on mõtlemise küsimus. Etteaste saanud direktorid olid kogemustega ja pikaajalised ametipidajad ja hästi tuli välja, et ühest reeglit ega valemit selle ameti täitjale ei ole peale tarkuse, avatuse, koostöö kogemuste tööks kolleegidega, samuti tarkade eriala tundvate õpetajatega. Õpetaja on koolis inimene, kes teeb ära selle igapäevase, lausa filigraanse töö klassis õpilastega. Direktor õppenõukogu juhina on teerajaja ja suuremad otsused tulevad hääletamisel nagu riigikogus. Hea oli lugeda kõigi arvamusi ja seisukohti. Panen kaasamõtlejana mõned laused. “Mees metsast on kehv valik ja võib lõppeda taas tühja platsiga. Iga direktor näeb kooli arenguvõimalusi läbi oma silmade, aju ja kogemuste, isiksuslikud omadused on olulised. Läbipõlemist võib ette tulle ja seda tajub pedagoog ka ise. Siis on õige aeg ametit vahetada. Direktor, ka õppedirektor saavad olla vaid siis, kui külastavad tunde. Õpetaja on suutlik oma karjääri võimalusi ja valikuid ise tegema.

  2. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    Lihtsat pimesoole operatsiooni ei lähe tegema nö inimene tänavalt, 10-korruselist maja ei hakka igaüks projekteerima, aga LAPSI ÕPETAMA-KASVATAMA sobivad viimasel ajal Eestis pea kõik (oleks vaid müütiline kõrgharidus mingil alal)… Samas on lapse õpetamine-arendamine-kasvatamine keerulisem (!) arsti või inseneri igapäevatööst, sest tuleb ette näha töö tulemusi 20-30 aastat – pedagoogikas ei keskenduta ju vaid hetkele.

    Teatud põhjustel ei hinda ma eriti kõrgelt nn rahvusvahelisi uuringuid, kuid tundub, et seekord on uuring PIAAC Eesti kohta üsna usaldusväärne. Kõigil, kes askeldavad Eesti kooli ümber, jäävad üha kesisemaks teadmised pedagoogilisest psühholoogias või (reform)pedagoogika ajaloost. Aga kuidas sel juhul kujundada arukallt (teaduspõhiselt!) pedagoogilist kollektiivi, järelkasvu kasvatamisest rääkimata – !? Torkab silma üha laienev “jalgratta leiutamine” – katsetused laste peal peaks olema ju kõlbeliselt lubamatud…

    Aga mis rääkida koolist – ma ei leidnud isegi TÜ ja TLÜ õpetajakoolituse õppekavadeski neid aineid (või on nad häbelikult ära peidetud?)…

  3. P. sokolov ütleb:

    Kogu diskusjoon on suhteliselt mõttetu, kuna eesti kool on üks parimaid maailmas ja head asja ei ole mõtet lõhkuda ega ka reformida. E. Aguri ettepanek teha endale ülisuur palk on eba eetiline, kuna see raha tuleb võtta teiste õpetajate taskust, pealegi on Agur teinud imelikke asju oma koolis (lennuväli kooli katusel ja palju muud imeliku). Nii nagu riigikogu, nii ka kooli juhte on kasulik perijoodiliselt ümber valida, siis ei tekki hierarhilisi struktuure, korruptiivseid huvigruppe, imelikke palkadega mängimist jne. Mulle imponeerib Piiburi idee: “tuues eeskujuks Waldorfi koole, kus õpetajad on kordamööda direktorid”. Näitena võiks tuua Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegium.

  4. Valgustaja ütleb:

    Kahjuks on kogu meie meediaruum täis haipimist ja tüütuseni korratud stampväljendeid , nagu ” sära silmades, otsides uusi väljakutseid, uus õpikäsitus, lõimumisprotsess, moodul, tulevikuõpetaja koolitus jne”.
    Direktorite arvamused on seinast seina , eriti panevad muretsema arvamused, nagu peaks Eesti Vabariigi koolide direktoreid valitama oma riigist väljastpoolt ja palganumbrina kellelegi kuuekorde õpetaja palga kehtestama!
    Kes on need asjatundjad, kes oskavad valida koolijuhti, õpetajat? Enamasti on nad profaanid, ja tihti mõjuprofaanid omavalitsustest ,kallutatud lastevanemate ühendustest.
    Varasematel aegadel valisid õpetajad ise endale juhi, võttes arvesse selle isiku ametialast pädevust, juhiomadusi, stressiolukorras käitumise võimekust, empaatiavõimekust.
    Ja kõik oligi OK! Siis aga hakati kohalike omavalitsuste ja erakondade kaudu upitama kohtadele ustavaid persoone. Tihti olid kaalukeelteks endised lüpsjad- karjatalitajad!
    Kurb on igapäevaelus kohtuda kolleegidega, kes ei julge oma mõtteid ei hariduse , ei igapäevase tegelikkuse kohta avaldada!Sest painab tõe avaldamise eest karistuse võimalikkus, hukkamõistu või lausa töö kaotuse näol!
    Palun Teil mõtlematult välja kuulutada parima õpetaja , parima koolijuhi , jne katsumisi ja võistlusi. Kes on need väljavalitud, kellele on antud need volitused, kes ütlevad, kes on parim õpetaja? Kus on kirjas need kriteeriumid? Aga kolleegid ja meedia on täis kirjutisi, kus pidevalt valitakse “parimaid”!
    Saates “Suud puhtaks” oli enamik sõnavõtjaid hirmunud enesekiitjad, kes ei julgenud teemat avada! Kahjuks on enamik meie rahvusringhäälingu saateid nii üles ehitatud , et teema muudetakse farsiks, sest kohale on kututud inimesed , kes ei julge asjast rääkida.
    Kiitus ühele meesõpetajale ja Mailis Repsile!
    Inimesed, õpetajad! Olge ausamad ja julgemad , ja avaldage ka oma arvamusi kommentaariumis!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!