Matemaatika
KULTUUR

Kriitiline mõtlemine on ülikoolis hädavajalik

26. jaan. 2018 Risto Uuk ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Oliver Laas on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi filosoofia külalislektor, Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dotsent ja nooremteadur ning Estonian Business Schooli turunduse ja kommunikatsiooni õppetooli filosoofia külalislektor. Foto: Heiki Raudla

 

Kriitilise mõtlemise kursus on Tallinna ülikoolis kohustuslik. Üliõpilaste teadmisi kontrollib filosoofia külalislektor Oliver Laas kiirkorras testidega, sest ainet annab ta üksi ja igal semestril registreerub kursusele mitusada üliõpilast.

 

Kuidas te defineerite kriitilist mõtlemist?

Kriitiline mõtlemine on mõtlemise ratsionaalne hindamine hea arutlemise loogiliste standardite alusel. Igapäevaelus tähendab see argumentide, väidete ja muu sellise hindamist. Kriitiline mõtlemine on natuke laiem valdkond kui formaalloogika. Sinna lisandub retoorilise konteksti ja retooriliste võtete arvestamine ehk kuidas argumenti esitatakse, kes seda teeb ning mis on tema kavatsused ja taotlused.

Kriitilise mõtlemise alla on liigitatud ka selline üldisem ratsionaalne mõtlemine nagu otsustusteooria. Kuidas on näiteks teadmatuses või riskiolukorras ratsionaalne otsustada? Ma olen enda kursusel kitsendanud kriitilise mõtlemise argumenteerimiseks, väidete esitamiseks ja nende hindamiseks – mulle tundub, et esimese aasta üliõpilastel on seda oma uurimistööde ja esseede jaoks kõige rohkem vaja.

Paljud teadlased liigitavad kriitilise mõtlemise alla ka hoiakud, näiteks uudishimu, kriitilise meele, skeptitsismi ning muud taolised. Kui palju te hoiakutele rõhku panete?

Tavaliselt räägin ma sissejuhatuseks, et kriitiline mõtlemine ei ole vaid hulk oskusi, vaid selle juurde kuuluvad ka hoiakud, mille varal me neid oskusi rakendame. Tõepoolest, kui neid hoiakuid ei kultiveerita, pole kriitilise mõtlemise oskustest mingit kasu. Ma püüan neid hoiakuid arendada kaudselt, ülesannete tegemise ja vigade esiletoomise kaudu. Võib-olla tuleks tulevikus neile senisest rohkem rõhku panna.

Kursus Tallinna ülikoolis on üleülikooliline, kõigile kohustuslik ning peab teenima väga mitmeid eesmärke. See muudab sisu kokkupanemise keeruliseks. Esiteks peab see pakkuma filosoofia üliõpilastele loogika oskusi. Teiseks peab see olema üldine kursus, mis toetab ka teiste erialade üliõpilasi esseede kirjutamisel. Kolmandaks peab see andma pädevuse hinnata artikleid, poliitikute sõnavõtte ning lahendada igapäevaküsimusi.

Hoiakute arendamiseks on vaja häid näiteid ja isiklikku eeskuju. Tuleb selgitada, kuhu nende hoiakute eiramine viib ja mis tagajärgi toob. Kursuse sisu ja andja on võrselt olulised, aga hoiakute kultiveerimisel on eeskuju tähtis. Ainet hästi andev õppejõud võib stimuleerida selles aines edastatud oskusi rakendama. Kehv õppejõud võib huvi aine vastu aastateks kaotada. Hea õppejõud motiveerib üliõpilasi mõtlema, et nad tahaksid ka midagi sellist osata.

Kriitilist mõtlemist uurivad teadlased peavad tähtsaks ka taustainfo ja valdkonna teadmiste olemasolu. Kõik ei nõustu sellega, et kriitiline mõtlemine on ülekantav ühelt valdkonnalt teisele. Selles valguses ei ole ehk kriitilise mõtlemise õpetamine üldise oskusena efektiivne. Mis te sellest arvate?

Siin on tõepoolest erimeelsusi. Leian, et kriitiline mõtlemine on teatud mõttes valdkonnaüleste oskuste komplekt. Sellised tööriistad nagu kooskõlalisus, ratsionaalne veenmine, argumentide kehtivus ning nende tugevuse hindamine on enamikus valdkondades ühesugused. Need on baasoskused, mida läheb vaja kõikides valdkondades.

Muidugi on mul mingi argumendi või väite hindamiseks vaja spetsiifilisi teadmisi jutuks oleva valdkonna kohta. Kui mul neid ei ole, pean pöörduma ekspertide poole või üldse mitte midagi arvama, kuni need teadmised omandan. Minu kogemusel saab ka niimoodi, et omandad üldised teadmised kriitilise mõtlemise peamistest tehnikatest ja viid ennast vastavalt vajadusele konkreetse valdkonna teadmistega kurssi.

Kahtlustan, et kui teeme eraldi kursuse füüsikutele, eraldi kursuse informaatikutele jne, hakatakse paratamatult keskenduma oskustele, mis on nendele erialadele kõige olulisemad, ja teised oskused jäävad kõrvale. Näiteks informaatikute seisukohast ei ole kuigi vajalikud mitteformaalsed arutlusvead, mis on avalikus inforuumis ääretult levinud. Kui neile üldse pöörataks tähelepanu, siis palju vähem.

Need samad informaatikud viibivad aga väljaspool tööaega selles samas inforuumis ja on samasugused valijad ning kodanikud nagu kõik teised. Seega satuvad nad silmitsi samade arutlusvigadega ja neil on vaja oskusi ka selliste probleemidega toime tulemiseks. Kardan, et kui me kriitilise mõtlemise väga spetsiifiliseks muudame, võivad valdkonnaülesed oskused jääda tagaplaanile.

Kuidas on kriitilise mõtlemise kursus Tallinna ülikoolis üles ehitatud ja miks just nii?

Kursuse ülesehitus meenutab matemaatika õppimist. Alustame lihtsamatest asjadest ja liigume järk-järgult keerulisemateni. Alustuseks räägime retoorikast ja teksti analüüsist. Edasi vaatame, kuidas argumente analüüsida ehk kuidas tuua välja eeldusi ja järeldusi. Sealt liigume argumentide hindamiseni. Siis vaatame argumentide tüüpe: deduktiivseid, induktiivseid ja usutavusargumente. Kursuse lõpus võtame kõik teadmised kokku ja vaatame, kuidas dialoogis argumenteerida. Sealhulgas seda, kuidas esitada väiteid, vastuväiteid, neid argumentidega toetada ja rünnata.

Üliõpilased peavad igaks kodutööks valikvastustega teste tegema. See on optimaalne lahendus, sest olen ainus õppejõud, kes seda kursust annab ja igal semestril registreerub ainele mitusada üliõpilast. Kuna igaüks neist võib esitada kuni 14 kodutööd, ei ole mul paraku – kui endale assistenti ei leia või ainult sellele kursusele ei pühendu – võimalik neid töid eraldi läbi vaadata. Seetõttu olen loonud valikvastustega testid, millel on teatud läbimiskriteeriumid ja mille hinne kujuneb Moodle’is automaatselt.

Ideaalis võiks kursus toimuda nii, et suurem osa loengust mööduks konkreetseid näiteid lahates. Neid tunde toetaksid arutlemisgrupid, kus inimesed saaksid igal nädalal kokku ja võtaksid ühe teksti, mida analüüsida. Nad uuriksid, millised väited seal on, milliseid retoorilisi võtteid kasutatakse ning mida autor tahab saavutada.

Kui palju Eesti haridussüsteem tervikuna kriitilist mõtlemist toetab?

Mulle tundub, et peaaegu üldse ei toeta. Kui vaadata, mis on põhikooli ja keskkooli tundide fookus, siis ennekõike faktiteadmiste või kitsalt rakendatavate oskuste omandamine. Võtame näitena matemaatika. Nende oskuste ülekandmine keerulisemasse konteksti kas ununeb või on raskendatud just sellepärast, et ei ole alati lahti seletatud, mis elulist kasu mingist konkreetsest valemist ja matemaatilisest mudelist on.

Kriitilise ja ratsionaalse mõtlemise õpetamine eeldab teistsugust lähenemist juba põhi- ja keskkoolis. Mingisugune tekstianalüüs näiteks kirjanduse ja eesti keele tundides on, aga natuke teistsugune kui kriitilise mõtlemise kursusel. Näiteks eelmise aasta õpetamiskogemus oli ehmatav selle poolest, et üliõpilastel oli tõsiseid raskusi elementaarse teksti analüüsiga, sealhulgas autori keskse väite ja argumentide väljatoomisega. Elementaarne funktsionaalne lugemisoskus oli puudulik.

Kui ülikooli astuvad sellised inimesed, siis kriitilises mõtlemises ja paljudes teistes loengutes on neil väga raske. Muidugi on ülikoolis töötavatel inimestel mugav ajada see keskkoolis ja madalamates haridusastmetes töötavate õpetajate kaela. Nad on ju omakorda tööga ülekoormatud. Mulle aga tundub, et varasem ettevalmistus peab olema paigas, vastasel juhul teeme põhi- ja keskkoolis tegemata jäänud tööd.

Kui palju näiteks kirjandus, matemaatika või füüsika kriitilist mõtlemist arendavad?

Matemaatika arendab teatud määral loogilist mõtlemist ja seoste nägemise oskust, aga ma ei ole sugugi veendunud, et näiteks kirjandus õpetab kriitilist mõtlemist. Kirjandus õpetab tõlgendusoskust ja seda teevad ka mitmed teised ained. Aga kriitilise mõtlemise pärusmaa on ratsionaalne mõtlemine ja loogika, mida põhi- ja keskkoolis minu teada ei õpetata.

Minul ei olnud ülikoolis loogikatundides matemaatikast suurt kasu, sest loogika kontekst on erinev matemaatika omast. Samuti kui on vaja mingit teksti retoorilisest vaatepunktist analüüsida, siis on kirjandustunnis omandatust suhteliselt vähe kasu. Ei saa nii kuluefektiivselt, et kaotame loogika-, kriitilise mõtlemise ja retoorikatunnid üldse ära ja küll ülejäänud ained – matemaatika, füüsika ja kirjandus – kõik need vajadused katavad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!