Kui Juku ei õpi, siis Juhan ei suudagi õppida

26. jaan. 2018 Raivo Juurak toimetaja - 2 kommentaari

Sünaps on koht, kus üks ajurakk kohtub teisega. Igas sünapsis saadetakse ühelt närvirakult teisele keemiline signaal, mis muudetakse seda vastu võtvas ajurakus elektriliseks signaaliks.
Illustratsioon: https://news.stanford.edu/

 


Neuroteadused ja pedagoogika

Eesti kool liigub nüüdisaegse õpikäsituse (NÕK) suunas. Räägime rühmapõhisest õppest, õppeainete lõimimisest, kujundavast hindamisest jms. Ent kuidas haakub see kõik neuroteadustega? Mil määral on neuroteadlased need uued lähenemised heaks kiitnud või ellu kutsunud? Küsimust kommenteerib Õpetajate Lehe lugejale TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela.

Vaatluse alla tuleb viis teemat.

  • Kas mõte ikka asub peas ehk Aju-uuringud ja pedagoogika.
  • Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei suudagi õppida ehk Arengu ajaaknad.
  • See vana hea teadmiste andmine ehk Kuidas õpilane tegelikult õpib.
  • Muinasjutupõhine NÕK ehk Kooliuuenduse teoreetiline põhi.
  • Kui rumalus oleks inimesele loomuomane … ehk Kas võõrapelgus on geenides.

 

Lapse arengus on teatud arenguaknad, kus tal läheb mõnegi asja õppimine kiiresti ja kergelt, pärast seda aga suurte raskustega.

 

Aju ehituse ja funktsioonide detailne tundmine pole õpetajale hädavajalik, kuid aju seab siiski oma tingimused. Näiteks tekivad aju küpsedes lapsel ajalised arenguaknad. See tähendab, et teatud asju peab laps õppima kindlas vanuses.

Arengu ajaaknad on ka loomadel. Näiteks niisugune juhtum. Pääsukesepojad kasvasid torus, kus nad ei saanud tiibu liigutada. Selgus huvitav asi – kes sai torust varem välja, hakkas normaalselt lendama. Kes jäi torusse liiga kauaks, ei õppinud kunagi lendamist selgeks – lendama õppimise ajaaken oli juba kinni. Avastatud on ka, et kui kassipojad kasvavad üles pimeduses ega saa õigel ajal vaatamist harjutada, takistab see nende ajus normaalsete nägemismehhanismide väljakujunemist ja nad jäävad pimedaks.

Kas inimenegi peab õppima õigeid asju õiges vanuses? Kommenteerib TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor AARO TOOMELA.

Kaspar Hauser (1812–1833) kaasaegse kunstniku maalil. Illustratsioon: Wikipedia

Kas mõnda asja peab õppima kindlasti varases lapsepõlves?

AT: Seda väidet püütakse tõestada juhtumite põhjal, kus laps ei saanud õiges vanuses rääkima õppida. Üldtuntud on Mowglite juhtumid, kus loomade üles kasvatatud lapsed on käitunud nagu loomad ega ole suutnud vanemaks saades inimkõnet omandada.

Tuntud on ka isoleeritud ruumis üles kasvanud Kaspar Hauseri juhtum 19. sajandi Saksamaal. Pärast vabanemist jäi see noormees õpingutest hoolimata oma arengult lapse tasemele ehk vaimseks kääbuseks.

Väga kõnekas on 1957. aastal USA-s sündinud Genie juhtum. Isa hoidis teda üle 13 aasta täielikus isolatsioonis. Pärast isa juurest äravõtmist õpetati ja toetati teda parimal viisil, kuid Genie kõne jäi kaheaastase lapse tasemele, kuigi spetsialistid töötasid temaga kümme aastat. Teadlased uurisid Genie põhjal hüpoteetilist teesi, mille järgi on olemas kriitiline periood, mille jooksul laps õpib mõistma ja kasutama keelt ning pärast mida ta keelt enam ei omanda.

Genie (s 1957) vahetult pärast isolatsioonist pääsemist.

Kas keeleõppe ajaaken on lapsel lahti üheksanda eluaastani?

Seda perioodi on tõesti pakutud lapse keeleõppe tundlikuks perioodiks. Samas väidetakse ka vastupidi, et selline ajaaken on üks paljudest neuromüütidest. Arvan, et enamiku laste kohta keeleõppe ajaaken siiski kehtib. Näiteks täheldatakse, et pärast teatud vanust on uut keelt raske ilma aktsendita omandada. Samas pole üheselt kindel, kas see käib ka grammatika ja sõnavara omandamise kohta. Siinkohal meenub polüglott, kes omandas uusi keeli nii, et õppis kõigepealt ühe raamatu eesti keeles enam-vähem pähe ja siis hakkas lugema sedasama raamatut keeles, mida ta tahtis selgeks õppida. Nelja kuu pärast sai ta õpitavas keeles kõigest aru. Selliste inimeste puhul ei saa öelda, nagu oleks neil pärast üheksandat eluaastat keeleõppe tundlik periood möödas.

Tavaliselt hakatakse võõrkeelt õppima 9–10-aastaselt.

Ei näe põhjust, miks peaks alustama nii hilja. Aga küsimus on ka selles, kuidas keelt õpitakse. Arvan, et mustlase meetodil keelekeskkonnas uue keele õppimine sobib juba lasteaeda. Seal võib vabalt iga päev mõned tunnid lastega võõrkeeles suhelda. Muidugi peab jälgima, et see ei segaks lapse emakeele arengut, sest inimeste õpipotentsiaal on erinev. Aga üldiselt pakub teises keeles suhtlemine lasteaialastele toredat vaheldust.

Kas vene laps peaks õppima eesti keelt juba lasteaias?

Üldiselt jah. Osa vene lapsi õpiks lasteaias eesti keelt kindlasti edukalt õppemeetodist olenemata. Kuid lapsed pole ühesugused ja on ka neid, kellele ei tohi varases lapsepõlves teist keelt emakeelega paralleelselt õpetada – neil võib tekkida segakeel, kus on mõlema keele grammatika ja sõnavara läbisegi. Enamikul lastel läheb see segadus lõpuks üle, kuid mõni jääbki poolkeelseks. On eksitav arvata, et kõiki tuleks õpetada ühtemoodi.

Üldiselt võib teist keelt hakata õppima juba esimesest eluaastast, nagu see toimub kakskeelsetes perekondades. Kui ema räägib lapsega alati ühes ja isa teises keeles ning kumbki ei lähe jutu käigus sujuvalt ühelt keelelt teisele üle, siis teeb laps kahel keelel selget vahet ega aja neid segamini.

Millal võiks hakata lugema õppima? Glenn Doman õpetas kaheaastased lapsed lugema.

Doman õpetas lapsi lugema terviksõna meetodil ja sellega saabki varakult alustada. Et teatud märkide kombinatsioonid vastavad teatud asjadele, sellest saab kaheaastane laps aru küll. Kuid häälikupõhiselt ta veel lugema ei õpi.

Mõnel maal soovitatakse terviksõna meetodit vältida. Mitte sellepärast, et nii õpivad lapsed liiga vara ja kiiresti lugema. Pigem on asi selles, et terviksõnu lugevad lapsed jäävad hätta, kui sõnas on mõni täht valesti, kui nad pole mingit sõna varem lugenud jne. On selgunud, et osal lastel on raske terviksõnade lugemiselt häälikupõhisele lugemisele ümber lülituda, et alfabeetiline lugemisviis omandada.

Hiina keelt loetakse põhimõtteliselt terviksõna meetodil. Ükshaaval õpitakse pähe 2500–10 000 märki ja nende vasted ning see on väga aeglane tee. Kes on alustanud häälikuanalüütilise lugema õppimisega hilisemas vanuses, jõuavad hiina lastest kaugele ette. Öeldakse, et see ei loe, kuidas sa kohale jõuad. Tegelikult on ikka vahe küll, kas lähed Tartusse jalgsi, jalgratta või autoga – väsimus teekonnast on erinev.

Millal avaneb abstraktse mõtlemise ehk matemaatika ajaaken?

Siin on seisukohad erinevad. Võgotski arvates saabub see aeg 7-aastaselt, Piaget’ järgi 12-aastaselt. Seega võib esimeses klassis matemaatikaga pihta hakata küll, kuid muidugi mitte algebraga, sest algebra eeldab juba aju suuremat küpsust ja ka eelnevat aritmeetika kogemust.

Kuid Võgotski toonitab, et lapse aju valmisolek matemaatikat õppida ei teki iseenesest, vaid teatud kindlas arengukeskkonnas erilisi ülesandeid lahendades. Peeter Tulviste on jõudnud samale järeldusele. Oma raamatus „Mõtlemise muutumine ajaloos” kirjutab Tulviste, kuidas Kesk-Aasia kirjaoskamatud täiskasvanud karjused ei osanud lahendada kõige lihtsamaidki matemaatikaülesandeid, millega meil saab iga teise klassi laps hakkama. See tähendab, et koolimatemaatikaga tegelemiseks tuleb hakata valmistuma juba ammu enne kooli.

Vahel arvatakse, et laps pole matemaatikaks veel küps, kuid siis märgatakse, et õpetajat eriti ei huvitagi, kas laps mõtleb abstraktselt või kuidagi muud moodi. Kontrolltööd üle vaadates huvitab sellist õpetajat ainult see, millistele küsimustele on antud õiged ja millistele valed vastused. Eestis on vaid paar matemaatika spetsialisti, kes uurivad, mis laadi vigu õpilane oma töös tegi, kuidas laps lahendust otsides mõtles, miks tal valesti läks. Näiteks aritmeetika ülesannete puhul saab olla oma 15 põhjust, miks laps valesid vastuseid annab. Samas võib mõni valena näiv vastus olla tegelikult õige. Näiteks võib laps kirjutada õige vastuse vale rea peale ja õpetaja loeb selle veaks. Tekib olukord, kus õpetaja ütleb lapsele, et see ei saa ülesandest aru, laps ei saa aru, millest ta aru ei saa, ja õpetaja ise ei saa aru, et ta ei saa aru.

Aga milline on aju puhkamise õige aeg? Kui pikk peaks olema lapse suvevaheaeg?

Aju puhkamisest pole suvevaheaja planeerimisel vist kunagi lähtutud. Vanasti oli koolivaheaeg pikk, sest lapsed aitasid varakevadest hilissügiseni oma vanematel talus tööd teha. Nüüd arutatakse, et suvevaheaeg võiks olla lühem, kuid mida see õpilasele annab, seda pole avatud.

Aeg tuleb puhkamiseks maha võtta, see on kahtlemata õige. Aga subjektiivse hinnanguna ütlen ma, et kolme kuu pikkune suvevaheaeg on lapsele kahjulik. Nimelt harjuvad inimesed ruttu asju mitte tegema.

Tean seda oma kogemusest. Olen harjunud lugema kaks-kolm teadusartiklit päevas. Kui pean kahenädalase vahe, on uuesti alustada raskevõitu, aga saan siiski üsna kergesti hakkama. Kui aga paus on kahest nädalast pikem, siis hakatakse tavaliselt tegema midagi muud. Inimesed lülituvad pika puhkuse ajal alati teisele tegevusele ümber ja nii kaob tähtsama tegevuse, antud juhul õppimise järg hoopis käest ära.

Ühiskonnaelu üldisema korraldamise kontekstis – mida me ei saa ka kõrvale jätta – on nii pikal suvevaheajal oma mõte. Näiteks õpetaja ise tahab pikalt puhata. Kui tema panust ühiskonnas alahinnatakse, siis olgu tal vähemalt pikk puhkus, üks väheseid boonuseid, mis tema pingelise tööga kaasneb.

Lastele on see aga kahjulik – nad harjuvad ära, et õppida pole vaja. Septembris kulub terve nädal või rohkemgi, enne kui lapsed uuesti õppima harjuvad. On vaja leida lahend, mis oleks vastuvõetav nii õpetajale kui ka õpilasele. Näiteks võiks augustis alustada osalise õppega, et septembris saaks õppida juba normaalse pingega.


2 kommentaari teemale “Kui Juku ei õpi, siis Juhan ei suudagi õppida”

  1. NB ütleb:

    “Põhjus,miks igasugused” loogiad”nii populaarsed on,peitub matemaatikas.Keskmine eesti laps hakkab matemaatikat pelgama umbes viiendas klassis. Aga kuna see neti -ja iPadi -põlvkond pole mitte kunagi lugenud midagi, mis oleks pikem kui viis rida ja mis ei plingi ega vaheta värvi, siis olemegi probleemi ees.”
    Need mõtted on Lp.Andres Arrakult.
    Mulle väga meeldivad.
    Võtke midagi ette.

  2. Leelo ütleb:

    13 aastat isolatsioonis ja selle tulemus võimetus piisavaks arenguks. 2002 a. IQ arengu alase materjali (H.J. Eysenck)andmetel on 10-12. aastaste noorte võimekus peaaegu maksimumi lähedal, olles siis targa, teisel osal keskmise ja kolmandal grupil jääb tipust 2X madalamaks. Areng jätkub ikka koolis ja hiljem 1. rühma IQ jääb püsima kõrge ~70. aastani, kolmandal grupil aga langeb oluliselt. Ikka tõde – mida õpid noores eas ….Viimasel ajal on hakatud tarkuse templit kõigutama, arvatakse, et gümnaasiumi või tehnikumi polegi vaja ja lükata soovitakse kooliaega edasi. Mis ülikooli minekust siis rääkidagi saaks. Aju arengu teemadel on olnud hiljutised TÜ Jüri Alliku ja Kallingi esinemised.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!