Meie elu on selline, milliseks meie mõtted selle teevad

Tuntud Ameerika psühholoog William James tunnistas omal ajal, et tema põlvkonna suurim avastus on see, et inimesed suudavad oma mõtteviisi muutes muuta oma elu.

Daniel Kahneman, kes sai 2002. a Nobeli preemia, kirjutab oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine”, et 1970. aastatel võtsid sotsiaalteadlased omaks arusaamise inimloomuse kohta. Selle järgi on inimesed üldiselt ratsionaalsed ja nende mõtlemine on tavaliselt usaldatav.

Ratsionaalsusest sunnivad neid kõrvale kalduma vaid emotsioonid: hirm, kiindumus ja vihkamine. Koostöös Amos Tverskyga dokumenteeris Kahneman süstemaatilisi vigu normaalsete inimeste mõtlemises ja näitas, et nende vigade põhjus pole mitte emotsioonist põhjustatud rike mõtlemises, vaid tunnetuse masinavärk. Ideed, et inimese mõtlemine kaldub tegema süstemaatiliselt vigu, on praeguseks üldiselt aktsepteeritud.

Kiire ja aeglane mõtlemine

Kiire mõtlemine on intuitiivne mõtlemine, mis sisaldab mõlemat intuitiivse mõtlemise varianti: ekspert- ja heu­ristilist mõtlemist, samuti täiesti automaatseid taju ja mäluga seotud tegevusi. Vahel kukub intuitiivse lahenduse spontaanne otsimine läbi. Siis lülitutakse ümber aeglasele, kaalutletumale ja pingutavamale mõtlemisviisile. See ongi „aeglane mõtlemine”.

„Esimene on automaatne, teine pingutav süsteem,” kirjutab Kahneman. Tema arvates ei ole intuitsioon midagi enamat ega vähemat kui äratundmine.

„Meid ei üllata, kui kaheaastane vaatab koera ja ütleb „Kutsu!”, sest oleme harjunud imega, millega lapsed õpivad asju tundma ja nimetama. Kui inimesel on kogemus, tunneb ta olukorra ära ja talle pähetulev intuitiivne lahendus on tõenäoliselt õige. Head intuitiivsed otsustused tulevad pähe niisama kiiresti kui „Kutsu!”.”

Et intuitiivne mõtlemine on automaatne ja seda ei saa soovi korral välja lülitada, on intuitiivse mõtlemise vigu raske ära hoida. Neid on võimalik vältida vaid aeglase mõtlemise kontrolli ja pingutuse suurendamisega. Lakkamatu valvsus ja oma mõtlemise pidev kahtluse alla seadmine on tüütu ja ebapraktiline. Rutiinsete otsuste langetamisel pole aeglane mõtlemine tõhus.

„Parim, mida me saame teha, on kompromiss: õppida ära tundma olukordi, kus vead on tõenäolised, ning püüda vältida olulisi vigu, kus panused on kõrgemad,” õpetab Kahneman.

Vastanduvad mõtteviisid

Carol Dweck eristab oma raamatus „Mõtteviis” kaks teineteisele vastanduvat mõtteviisi. Kinnistunud mõtteviisiga inimene usub, et tema omadused on kivisse raiutud, edenemismõtteviisiga inimene aga, et ta saab oma omadusi arendada. Dwecki uurimistöö on kahekümne aasta vältel näidanud, et vaateviis, mille inimene iseenda kohta omaks võtab, avaldab sügavat mõju sellele, kuidas ta oma elu elab.

Kinnistunud mõtteviisiga inimestel puudub usk pingutamisse. Edenemismõtteviisiga inimesed oskavad teha kindlaks oma tugevused ja nõrkused. Nad pööravad elus ettetulevad tagasilöögid tuleviku eduks.

„Mõtteviisid muudavad seda, mille poole inimesed püüdlevad ning mida nad eduks peavad,” kirjutab Dweck.

Edenemismõtteviis ei ole see, kui ütleme lastele, et nad suudavad kõike.

„Sa suudad kõike!” toimib vaid siis, kui lastel aidatakse oskusi omandada ja leida vahendeid, tegemaks edusamme oma eesmärkide poole. Muidu on tegu tühjade kinnitussõnadega, mis asetavad kogu koorma õpilase õlgadele ning võivad temas tekitada läbikukkuja tunde, kui ta oma eesmärke ei saavuta.

Väljapaistev haridusteadlane Benjamin Bloom uuris 120 silmapaistvate saavutustega inimest. Nende hulgas oli kontsertpianiste, skulptoreid, olümpiaujujaid, maailmatasemel tennisiste, matemaatikuid ja teadustööga tegelevaid neurolooge. Enamik neist polnud lapsena kuigi tähelepanuväärne ega ilmutanud selget annet enne, kui hakkas oma alaga tõsiselt tegelema. Isegi varases teismeeas ei saanud nende tollase võimekuse põhjal veel tulevasi saavutusi ennustada. Vaid pidev motiveeritus ja pühendumine vajaliku toetusvõrgustikuga viis nad tippu.

„Meie elu on selline, milliseks meie mõtted selle teevad” – see väga vana ütlus pärineb Rooma imperaatorilt Marcus Aureliuselt. Ta teadis seda, ehkki tema ajal ei teatud inimese ajust seda, mida teame praegu. Ajus muutuvad iga päev miljardite ühenduste tugevused ja selles täpses mustris on kirjas, kes me oleme. Ometi oleme veel kaugel saamaks aru, miks oleme sellised, nagu oleme, ja kuidas ajurakkude särinast tekib subjektiivne tunne olla keegi.

„Meie käitumine koosneb üle ruumi ja aja jaotunud tegevustest,” kirjutavad Andres Laan ja Jaan Aru artiklis „Käitumisest ajurakkudeni ja ringiga tagasi”. Mõni tegevus on kiire ja lühike, teine kulgeb palju pikemal aja­skaalal. Info peab ühest ruumipunktist teise jõudma vajaduse korral välgukiirusel, vajadusel aga pikatoimelise mälu kaudu. Välgukiiruse aluseks on elektrilised signaalid. Ajurakke ühendavad omavahel pisikesed elektrikaablid, mida nimetatakse aksoniteks. Just aksoni abil saab informatsioon kiiresti ühest rakust teise liikuda. Eri tüüpi ajurakud sisaldavad erinevat informatsiooni, mida rakud peavad omavahel jagama.

Müstiline kogemus

Dr Andrew Newbergi ja Eugene D’Aquili käesoleva kümnendi algupoolel tehtud aju-uuringud on aidanud mõista, mis ajus müstilise kogemuse ajal täpselt toimub. Nad uurisid, millised ajupiirkonnad on seotud teadvusenihetega, mille korral indiviidiks olemise tunne asendub tundega, et oleme universumiga üks (jumal, nirvaana, eufooria).

Neil õnnestus SPECT-tehnoloogia (üksikfootoni kompuuteremissiooni tomograafia) kindlaks teha müstiliste kogemuste taga peituv neuroanatoomia. Tiibeti mediteerijatel ja frantsiskaani nunnadel paluti SPECT-seadmes mediteerida või palvetada. Kui nad saavutasid meditatsiooni ajal kulminatsiooni või tundsid, et on jumalaga üheks saanud, pidid nad nöörist tõmbama. Eksperimendid näitasid, et nende ajus toimusid väga spetsiifilised neuroloogilise aktiivsuse muutused. Kõigepealt vähenes neil vasaku ajupoolkera keelekeskuste aktiivsus, mistõttu „ajuvadin” lakkas. Vähenes ka orientatsiooniga seotud assotsiatiivse piirkonna aktiivsus. Kui see piirkond on vaigistatud või kui sensoorsetest piirkondadest ei saabu sinna enam piisavalt sisendit, siis ei saa me aru, kuidas me ümbritseva ruumiga suhestume. See tähendab, et ähmastuvad piirid, kus me algame ja kus lõpeme.

Rool on meie käes

Aju plastilisus on universaalne. Muutumisvõimelised on peaaegu kõik närviahelad, olgu need seotud kompimise, nägemise, kuulmise, liigutamise, mõtlemise, õppimise, mõistmise või mäletamisega. Tänu oma närvirakkude plastilisusele ning võimele teiste rakkudega sõlmitavaid ühendusi nihutada ja muuta, saame olla mõtlemises paindlikud, kohaneda keskkonnaga ja valida, kes ja kuidas tahame olla. Oma hirmu- ja vihareaktsioonide vähendamiseks tuleb meil teadlikult hoiduda jubedate filmide vaatamisest ning kergesti vihastuvate inimestega lävimisest. Tuleb teha teadlikke valikuid. Me ei suuda kontrollida kõike oma elus, küll aga seda, kuidas me nendest asjadest mõtleme ja mis tunde need meis tekitavad.

„Geneetilise koodiga paika pandud intellektuaalsete ja käitumuslike käsipuude vaheline tee on lai ning rool on meie käes,” kirjutab Nicholas Carr. Sellega, mida me teeme ja kuidas me seda teeme − hetkhaaval, päevhaaval, teadlikult või teadmatult −, muudame sünapsite keemiliste ainete vooge ja ka aju.