KULTUUR
Matemaatika

Miks eelistavad lapsevanemad eliitkoole? Ennekõike emotsionaalsetel põhjustel

19. jaan. 2018 Priit Pärnapuu ajakirjanik - 5 kommentaari

Sandra Haugas.

 

Selles, kas eelkooliealist last saadab katsetel edu või mitte, mängivad suuremat rolli tema vanemad kui lapse loomulik intelligentsus,” leiab koolivaliku uurija Sandra Haugas.

Nädal tagasi tõusis taas päevakorrale Tallinna eliitkoolide koolikatsete teema. Tallinna ülikooli haldusjuhtimise magistrant, riigiteaduste vaatekohalt koolivaliku uurija Sandra Haugas kirjeldab lapsevanemate soove, uskumusi ja tegusid seoses eliitkoolide eelistamisega tavakoolidele.

Tavainimesena tulevad mul õppimise ja haridusega seotud küsimuste puhul meelde pigem haridus- kui riigiteadlased. Mis tüüpi teadmisi riigiteadlastel haridusvaldkonna kohta pakkuda on?

Kui haridusteadlased keskenduvad eeskätt sellele, mis toimub kooli ja klassiruumi tasandil, siis riigiteadlased sellele, mis toimub haridussüsteemi tasandil. Näiteks riigiteadlased küsivad, kuidas kujundada hariduspoliitikat nii, et haridussüsteem oleks ühtaegu tõhus ja ka õiglane. Haridussüsteemi ebaõiglusena käsitavad riigiteadlased hariduslikku kihistumist.

Koolikatsed suurendavad sotsiaalmajanduslikku kihistumist – hea hariduse, töökoha ja palgaga lapsevanemate lapsed õpivad ühes koolis ning madalama hariduse, töökoha ja palgaga lapsevanemate lapsed õpivad teises. Kuidas täpsemalt koolikatsed sotsiaalmajanduslikku kihistumist tekitavad?

Selles, kas eelkooliealist last saadab katsetel edu või mitte, mängivad suuremat rolli tema vanemad kui lapse loomulik intelligentsus. Nii varajases eas laste teadmised ja oskused ei ole valdavalt kaasasündinud, vaid õpetatud ja seega saadab edu seda, keda on paremini õpetatud.

Tavaliselt suudavad oma lapsi paremini ette õpetada kõrgema sotsiaalmajandusliku ja haridustasemega vanemad, kasutades selleks nii oma hariduslikke, kultuurilisi, materiaalseid kui ka sotsiaalseid ressursse. Kaks esimest võimaldavad vanemal olla ise oma lapsele oskuslik õpetaja ja suunaja, majanduslike ressursside abil on võimalik lisaõpetust saada tasulistelt eelkoolidelt ja eraõpetajalt ning heade sotsiaalsete sidemete abil saadakse nõuandeid ja nippe.

Mida soovivad ja usuvad lapsevanemad, kui eelistavad tavakoolidele eliitkoole?

Ühed vanemad soovivad hüvesid, mis tooksid nende järeltulijaile kasu tulevikus − kvaliteetne haridus ja sotsiaalsed võrgustikud. Vanemad usuvad, et just eliitkoolid suudavad neid hüvesid parimal moel pakkuda ning seeläbi kindlustada lastele helge tulevikuväljavaate nii kõrgharidusmaastikul kui ka töö­turul. Need lapsevanemad käsitavad haridust justkui vahendit mingite muude eesmärkide realiseerimiseks.

Teised vanemad soovivad oma järeltulijaile pakkuda meeldivat arengukeskkonda „siin ja praegu”. Nad usuvad, et just eliitkoolides seatakse esikohale lapse igakülgne – sh emotsionaalne ja intellektuaalne – heaolu ja turvalisus. Nende vanemate jaoks on oluline hariduse omandamise protsess – et see oleks motiveeriv, arendaks nii mõtlemist, käitumist kui ka „olemist” ehk üleüldist makrokultuurilist tunnetust.

Mõnikord lapsevanemad soovivad lihtsalt olla hea lapsevanem. Nad näevad eliitkoolikatsetel käimise mastaapi. Püüdlus pakkuda oma järeltulijale eliitkoolikohta on justkui hea lapsevanema mõõdupuu.

Kui hästi või halvasti on lastevanemate soovid, uskumused ja teod kooskõlas koolivaliku puhul? Milliseid vastuolusid lapsevanemate soovide, uskumuste ja tegude vahel olete kohanud?

Kui kõrvaltvaatajaile võib jääda mulje, et lapsevanemate koolivalik sisaldab teravaid vastuolusid – ühest küljest tahetakse ju oma järglastele pakkuda meeldivaid kogemusi, teisest küljest aga koormatakse lapsed üle eelkoolide, eraõpetajate ja arendavate huviringidega, pingelistest koolikatsetest rääkimata –, siis lapsevanemad ise on veendunud, et vastuolusid ei ole.

Vanemad teavad küll, et laste etteõpetamine ja katsetamine võib olla kurnav. Kuid ühed vanemad usuvad, et silme ees terendav eliitkoolikoht kompenseerib selle vaeva nii lastele kui ka vanematele ja lõppkokkuvõttes käituvad nad õigesti. Teised vanemad usuvad, et nende võimuses on muuta need potentsiaalselt ebameeldivad kogemused järglaste jaoks meeldivaks.

Paljud lapsevanemad kasutavad teadlikult lastel pinget ära hoidvaid taktikaid. Näiteks rõhutasid mõned vanemad oma lastele, et tegemist ei ole millegi väga olulisega, vaid pigem lõbusate tutvumisretkedega. Teised jällegi motiveerisid lapsi lubadusega katsete järel koos midagi toredat teha – näiteks loomaaeda või kohvikut külastada. Ka etteõpetamisele püüvad vanemad läheneda mänguliselt ja pingevabalt, hankides lastele nuputamisvihikuid.

Eliitkoolides õppivate laste vanemad on üldjuhul kõrgharidusega, pigem valgekraed. Võiks ju eeldada, et sellistele vanematele on võimalik suurema vaevata selgeks teha, et Eesti koolid annavad ühtlaselt head haridust ning seitsmeaastaseid lapsi ei ole võimalik lihtsalt ja tõhusalt vaimsete võimete alusel pingeritta panna. Kas lapsevanemad ei tea neid tõdesid, kas nad ei usu neid?

Minu uuringu põhjal võib öelda, et vanemad tõepoolest kas ei tea või ei nõustu nende väidetega.

Eliitkoolilaste vanematele on väga iseloomulik rõhutada eliitkoolidele omast süvaõpet teatud valdkonnas. Isegi kui vanemad leiavad, et enamik Eesti koole pakub üsna head haridust, on paljud nendest veendunud, et konkreetsetes fookusvaldkonnas – nt Tallinna reaalkool reaalainetes – on siiski tegemist tippude tipuga.

Teiseks rõhutab lõviosa vanemaid, et lisaks teadmiste edasiandmisele peab hea kool tagama sotsiaalsed oskused, enesejuhtimisvõime ja kriitilise mõtlemise ehk kokkuvõtvalt üldpädevused. Üldpädevusi on äärmiselt keeruline mõõta. Tegelikult ei saa me öelda, kui ühtlane või ebaühtlane on koolide tase selles dimensioonis.

Laste pingeritta seadmises on lapsevanemate hoiakud aga kohati lausa ehmatavad. Kõik kiidavad laste pingeritta seadmise üldjoontes heaks. Osa ei tea, et eelkooliealiste andekuspõhised pingeread on kaheldava väärtusega. Teised seda küll teavad, kuid usuvad, et kooli õppekohtade jaotamine vanemate vaimse ja materiaalse võimekuse ehk lastest mittesõltuvate tegurite baasil on sotsiaalselt õiglane.

Kui varakult valivad lapsevanemad välja kooli, kuhu oma lapsega katsetele minna?

Enamasti valitakse kool välja 1–1,5 aastat enne kooli algust. Sel ajal asuvad paljud Tallinna lapsevanemad oma järglasele eelkooli valima. Ehkki paljud vanemad on valinud välja lemmikkooli, ei tähenda see veel, et nad teiste koolide katsetel ei käiks. Paljud vanemad näivad lähtuvat põhimõttest, et kõiki mune ei tasu ühte korvi panna.

Millist informatsiooni koolide kohta lapsevanemad koguvad ja läbi töötavad?

Tallinnas, aga ka mujal maailmas korraldatud uuringutest koorub välja selge muster: kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsevanemad valivad koole, tuginedes „kuumale” infole. Üldjuhul ei asuta otsima objektiivset ja „külma” infot ametiasutustelt või koolide esindajailt. Paljud vanemad rõhutavad, et olemasolev „külm” infomaterjal − näiteks koolide edetabelid − ei ütle midagi kooli õhkkonna, koolikollektiivi hoiakute ja lapsekesksuse kohta. Koolivalikul tuginetakse varem välja kujunenud muljele kooli kohta – maine, üldine kuvand meedias.

Näiteks Tallinnas näib teatavat mõju avaldavat asjaolu, et „Rakett 69” saates figureerivad just eliitkoolide õpilased. Samuti mõjutab lapsevanemaid isiklik kogemus. Lisaks enda muljele küsivad lapsevanemad soovitusi sõpradelt ja tuttavatelt.

Kuumale” infole tuginemise fenomen on vanemate seisukohast küll mõistetav, kuid ühiskondlikust vaatepunktist tekitab muret. „Kuuma” info kasutamine on üks neid põhjusi, miks koolivalik suurendab hariduslikku kihistumist. Just „kuumades” infoallikates, nagu näiteks sotsiaalsetes võrgustikes ja meedias, leiab aset katkematu eliitkoolide hea maine taastootmine, mille arvelt tavakoolid kannatavad. Kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga vanemad osutuvad võitluses eliitkoolikohtade pärast edukamaks just seetõttu, et jagavad ainult oma sõprade ja tuttavatega edukust tõstvaid strateegiaid.

Üle poole Tallinna lastest kandideerib eliitkoolidesse. Miks ülejäänud ei kandideeri?

Kindlasti peab üks osa vanemaid eelkooliealiste katsetamist põhimõtteliselt valeks. Ühes üle-eestilises uuringus leiti, et umbes kolmandik algklassilaste vanemaid peab katseid põhimõtteliselt valeks.

Ilmselt on arvestatav hulk ka neid vanemaid, kes on kas veendunud piirkonnakooli headuses või kelle jaoks on kodulähedus koolivaliku üks olulisemaid kriteeriume. Kodulähedust peavad eriti oluliseks just põhi- ja keskharidusega lapsevanemad.

Osa peresid väldib eliitkooli pürgimist ka seetõttu, et teab, et ei suuda seda valikut realiseerida. Üle jõu võivad käia nii etteõpetamiskulud kui ka hilisem kodust kaugel koolis käimine.

Mida saaksid tavakoolide juhid oma koolide tutvustamisel paremini teha, et jõuda lapsevanemateni?

Esmalt võiks ju küsida, kas nad üldse midagi teha saavad, kui nii reaalsetes kui ka virtuaalsetes võrgustikes eliitkoolide mainet pidevalt taastoodetakse. Nii pessimistlikuna, kui see ka ei kõla, arvan ma, et on hulk lapsevanemaid, keda tavakooli headuses veenda ei saagi. Need on vanemad, keda eliitkoolide puhul võluvad niisugused näitajad nagu prestiiž, väärikas ajalugu ja sobiv sotsiaalne kooslus.

Õnneks näib, et seesugust elitaarsust jahtivad vanemad ei ole meil ülekaalus. Paljud eliitkoolide lapsevanemad hindavad siiski selliseid väärtusi, mida saavad endas arendada ka teised koolid. Näiteks süvaõpe mingis valdkonnas, sõbralik õhkkond ja fookus üldpädevustele.

Ka tavakoolide seas näivad olevat menukamad just need, millel on hästi välja arenenud fookusvaldkond. Kui kool on iseenda ja oma arenguga rahul, on ilmselt eri kanalite ja koostöövõimaluste kaudu hõlpsam ka lapsevanemateni jõuda.


5 kommentaari teemale “Miks eelistavad lapsevanemad eliitkoole? Ennekõike emotsionaalsetel põhjustel”

  1. "Elitaarsust jahtiv" vanem ütleb:

    Häirib väljend “elitaarsust jahtiv” vanem. Kahjuks on mõiste “eliitkool” lihtsalt rahva seas suupäraseks muutunud ja seetõttu seda tobedat väljendit ka kasutatakse (viimasel ajal tundub, et järjest enam ja sihipäraselt, eesmärgiga naeruvääristada). Sisuliselt on tegemist lihtsalt tugevate koolide ja nõrkade koolide vastuseisuga.

    Aus pealkiri oleks seega “Miks eelistavad vanemad oma lastele tugevaid koole?” Ja vastus on lihtne – oluliseks peetakse, et kool on õpikallakuga.

    Kui piirkondlik kool on heade näitajatega, siis pole enamasti suurt probleemi. Kui piirkonnakooli näitajad on aga aastakümneid järjekindlalt terves vabariigis alla keskmise (ometi võetakse nii ühte kui teise piirkonnakooli vastu elukohajärgselt sama tasemega lapsi), siis tekib õigustatud küsimus vanemal ja ka ootus lapsel, et tema töö tulemus ei oleks nõrk. Kooli tulemused on objektiivsed ja näitavad, kas koolis toimub õppimine või niisama ajaveetmine. Kui kooli keskmine tulemus on väga kehv ja seda väga pika perioodi jooksul, siis on raske süüdistada selles õpilasi ning kooli juhtkond peaks enda otsa vaatama. Õigus saada head haridust peaks olema kõigil lastel, kuid praegu see kindlasti nii ei ole kui jälgida tasemetööde ja eksamite tulemusi (sh mitte üksnes keskkooli edetabeleid).

  2. Maarja ütleb:

    Suuresti sõltub eliitkoolide eelistamine ikkagi Eesti koolisüsteemist. Tallinna piirkonnakoolid on väga ebaühtlase tasemega, sisekliimaga, juhtimisega jne. Piirkonnakooli aga valida ei saa (ainus võimalus selleks on teha võltssissekirjutus), eliitkooli saab valida (neid on ju rohkem kui üks). Siinsest kirjutisest jääb mulje nagu kõigis piirkonnakoolides oleks kõik väga hästi — aga tegelikult kahjuks ei ole. Piirkonnakoolid on sageli paljude paralleelklassidega väga suured asutused. Natuke arem esimese klassi laps võib end seal väga halvasti tunda. Mulle meeldiks väga kui Tallinnas oleksid ühtlase tasemega algkoolid (või põhikoolid), mis poleks liiga suured (2-3 paralleeli näiteks), aga kahjuks neid ei ole. Kuna meie piirkkonnakool on eksami pingereas viimastel aastatel olnud 137-160. kohal (olgugi, et see pole kõige tähtsam, see midagi ikkagi näitab), tohtutu suur (ja sellest hoolimata ülerahvastatud), väidetavalt juhtimisprobleemidega ja paljude kiusamisjuhtudega (tuttavate lapsevanemate sõnul) — siis ei ole ju imelik, et ma eelistan oma last panna mõnda teise kooli, kas eliit- või erakooli. Varsti tehakse Tallinna riigigümnaasiumid. Ehk on lootust, et siis olukord natuke paraneb ja reformima hakatakse ka põhikoole. Mina arvan, et olukorda ei saa muuta lapsevanemad ega ka mitte õpetajad, vaid pigem kooli juhid (või ka riik/linn). Tallinnaski on koole, kuhu vanemad heameelega tahaksid oma lapsi panna, nt Tallinna Kristiine gümnaasium — ja ma usun, et see kool on nii hea tasemega just tänu heale juhtimisele.

  3. Helle Järv ütleb:

    Imestama paneb lõputu koolikatsete teema. Seda, et koolikatsed midagi ei näita ja ei võimalda objektiivsetel alustel lapsi valida peaks lihtsalt ja graafiliselt olema võimalik igale valgekraele (kõrgharidusega inimesele)selgeks teha. Eeldades, et koolikatsetel kasutatav testsüsteem töötab, peaks laste tulemused alluma normaaljaotusele. Kui me avalikustama iga eliitkooli katsete tulemuste Gaussi kõverad ja näiteks näeme, et vastu võetakse 45 last, aga sarnase tulemusega lapsi on graafikul 120 (jättes välja , siis peaks see ju tähendama, et katsed ei lahuta sikke lammastest ning kooli saavad lapsed ikkagi hoopis muudel alustel (vanemate suhted juhtkonnaga jms). Samuti illustreerib selline katsetulemuste graafik asjaolu, et kõik lapsed ei mahu parimagi tahtmise juures ühte kooli, palju me neid siis ka ei testiks. Ja keegi ei pea ennast halvasti tundma, et ei valmistanud last piisavalt ette, laps pole lihtsalt piisavalt intelligentne jne. Ehk ministeerium survestab eliitkoole oma katsete tulemused graafiliselt avalikustama, siis näeme, kas koolikatsetel on mõtet v ei ja ehk saame need lõpetada?

  4. Anne ütleb:

    Meie lapsed on ka nn eliitkoolide õpilased, ise olen õppejõud ehk siis nn valgekrae. Kas kunagi on lisatud sel teemal uurijate-kirjutajate valimisse ka ka nende lapsevanemate hinnanguid, kes tuvastavad oma järeltulijas varakult mingi eelduse/andekuse laadi, mille põhjal otsustatakse, et tasub minna katsetele, valides näiteks keelelist võimekust näidanule TIKi või TPLi, arvude-nuputamise-loogika eeldustega lastele Reaalkooli? Miks me teame ja usume, et on olemas varakult avalduv musikaalsus või kunstianne, aga pole olemas eelnimetatud eeldusi? Kas on tehtud küsitlusi lasteaiaõpetajate hulgas – nii palju/vähe, kui olen nendega suhelnud, tuvastavad nad selgelt kiire taibuga, nutikaid, õigesti kirjutavaid, hästi laulvaid või joonistavaid lapsi vägagi selgelt. Ehk siis – kõik need erinevad andelaadid võivad avalduda juba mõneaastaselt, ei pea ootama 6. või 9. klassi lõpuni. Miks sellisel juhul on võetud aksioomiks, et 6-7-aastasega on mõttetu ja rumal katsetada? Ei ole, vähemalt mõnede laste puhul avalduvad eeldused varakult. Võimalik, et see segment pole kuigi suur, aga see on olemas. Oma kolme lapse puhul on asi “täppi” läinud, ühe, praegu nn eliitkooli keskastmes õppiva lapse klassis on veel vähemalt 2-3 temasugust. Need on lapsed, kellega pole enne kooli ette õpitud, kes on ise huvi tundnud oma lemmikvaldkonna vastu ja arenevad selles tublisti nii enne kooli kui ka koolis.

    • inseneR ütleb:

      Kui olekski võimalik see, et “andekas” laps saab klassi ja kooli kiiremini läbi ja gümnaasium ning sellele järgnev ülikool on kohandatud nii, et eriti andekas laps saab kooli lõpetada ja ülikooli minna peale kolmandat õppeaastat ja vähem andekas vastavalt peale neljandat, viiendat jne, siis oleks eliitkoolil mõtet. Kuid siis tuleks kool ja ülikool ümber teha ja ka tööseadusandlus, sest alaealised ülikoolilõpetajad peaks ju tööd hakkama tegema.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!