KULTUUR
Matemaatika

Muuseum on kool niikuinii

19. jaan. 2018 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand.

Haridustegevus muuseumides on tänapäeval pigem norm kui erand, pea kõik muuseumid töötavad välja ja pakuvad kooliõpilastele muuseumitunde, haridusprogramme, õpitube jm, millest oleks kasvavale sugupõlvele korraga nii hariduslikku kui ka meelelahutuslikku kasu. Selleni aga, et pakutav oleks formaalhariduse hästi lõimitud ja ökonoomselt korraldatud osa, on veel pikk maa minna ning teel olevaid takistusi ületada ning suunavalikus otsuseid langetada ei saa muuseumid ainult ise ja oma peaga.

Poliitilisel tasandil ei paista praegu kuskilt, et valitsus oleks valmis nihutama haridustegevuse kõiki subjekte koos sisuga ühe võimkonna juhtimise alla. Kuni muuseumid on kultuuriministeeriumi juhtida, jäävad alles ka nähtamatud vaheseinad muuseumis ja koolis tehtava vahele, mis võib tähendada ebavõrdsust nii mängureeglites kui ka rahastamises. Kool tegutseb üksikasjalike seaduslike kohustuste raames, muuseum õppe- ja kasvatustöös aga mitte. Kool saab sisulised ülesanded õppe- ja ainekavade asjus juhtnöörina ette, muuseumide pärusmaa on pigem see, mis põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast ruumipuudusel üle parda on visatud. Koolis on see, mida peab, muuseumis, mida võib, kuid ei pruugi. Nii kvalifitseerub muuseumide pakutav pigem huvihariduse kategooriasse, millest väärtuslikku osa saavad lapsed juhul, kui aktiivsed ja teadlikud lapsevanemad, pedagoogid ja omavalitsused nii otsustavad ning on nõus selleks ka raha kulutama. Iga rahabarjäär aga, nagu terve vaba maailma haridus­debattidest hästi teada, suurendab hariduslikku ebavõrdsust, kahjustab võrdseid võimalusi ning pikas perspektiivis ühiskonna sidusust.

Teisalt on selge, et informatsiooniküllases maailmas ei mahu kogu tarviliku tarkuse pakkumine ametlikesse õppekavadesse ja koolisüsteemi poolt prügina äravisatu tekitab muuseumidele laialdase tööpõllu. Selle illustreerimiseks sobivad hästi värsked näited formaalhariduse töömaalt.

Kui otsustatakse, et üldhariduskoolis joonistamist, aga ka joonestamist või kunstiajalugu enam õpetama ei mahu, on see signaal muuseumidele, kus on noorsoo kasvatamiseks kunsti vallas tohutud võimalused, antagu ainult pedagooge juurde.

Kui läheb nii, et kooli kehalise kasvatuse õpetajatelt korjatakse ära stopperid, mõõdulindid ja üldse kõik lodevamatele lastele halba enesetunnet tekitavad spordivahendid, tekib muuseumidel kohe nišš lastele enese füüsilise proovile panemise võimalusi pakkuda, nagu seda spordimuuseum ja ka Ahhaa keskus värskelt ja edukalt juba teevadki.

Kui koolifüüsikud peaksid kokku leppima, et sisepõlemismootori kui muistse keskkonnavaenuliku igandi tööpõhimõtte õpetamine on praktilises elus sama vähe väärt kui näiteks kiviheitemasina oma, siis jääb see töö teadus- ja avastuskeskuste teha.

Kui lõpetatakse koolis laste diskrimineerimine käsitsi siduskirja õpetamise alal, sünnib muuseumidele ja näiteks ka vanavara säilitavatele arhiividele lausa kohustus. Ma olen ise juba aastaid tagasi väljendanud mõtet, et laste esimene kirjutamisoskus, mida kool peab tekitama, tuleks välja arendada ikka kõiki kümmet sõrme klaviatuuril kasutades – ja jään selle seisukoha juurde. Sellest sündiv võimalik puudujääk peenmotoorika ja aju arendamisel oleks ehk kompenseeritav muu kohustusliku käelise tegevusega. Aga see ei tähenda, et kokkupuutele käekirjaga peaks üldse kriipsu peale tõmbama.

Võib üsna kindlalt ennustada, et aastakümnete pärast ei ole kuskile kadunud inimese huvi oma juurte ja esiisade-emade tegevuse vastu, mille kohta saab enim teada vanu, käsitsi kirjutatud dokumente lugedes. Kool on juba ammu hüljanud vanade gooti tähtede tutvustamise ja selle kirja lugemisvõime tekitamise, mistõttu need kümned tuhanded inimesed, kes praeguseks digiteeritud ja avalikult kasutatavate kirikuraamatute ning muude (sageli kõige tipuks saksakeelsete) ürikute abil harrastusgenealoogidena oma sugupuid kokku üritavad panna, on peaaegu kõik iseõppijad. Ja nii tekib tulemusse palju vigu. Kujutlegem siis, et mõnekümne aasta pärast on oma vanavanemate kirju, postkaarte, käsikirju, aga näiteks ka tänaseni Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjatelt massiliselt laekuvaid eluloolisi ülestähendusi lugeda püüdvad inimesed, kes koolihariduse raames enam käekirjaga kokku ei puutunud, sama abitus olukorras kui tänane 18. sajandi kirikuraamatut avav keskealine. Mõistagi võib teha panuse aina targemaks muutuvatele masinatele, kes vana kirja „tõlkimise” töö enda peale võtavad, tänaseks aga selles tunnelis veel kuskilt valgust ei paista.

Näidetega võiks lõputult jätkata. Küsimus kooliprogrammi uuendajatele on: kas ikka tõesti on vältimatu üha suuremas mahus loobuda sellest, mida varem ja viletsamates üldtingimustes (vähem ressursse, kehvema haridusega pedagoogid ja nigelamad õppevahendid) saavutada suudeti? Ja siit edasi: kas ühiskond peaks soovima, et väljajäänuga aina suuremas mahus tegeleksid muud valgustusasutused, eeskätt muuseumid, aga ka raamatukogud? Seal tehtavad kulud samale asjale saavad väiksemad olla vaid näiliselt, turumoonutuste tõttu.

Või oleks ikkagi otstarbekam otsida eri tüüpi haridusasutuste tihedama lõimimise võimalusi ühtsema juhtimise all, selmet aina tugevamini tsementeerida tõhusat tegevust takistavaid piire-müüre ametkondlike võimuvaldade vahel. Kui energeetika, kaubandus, ehitus ja side koondati ühe ministeeriumi valitsemise alla, ei kaotanud ükski tegevusala oma nägu. Ei läheks see teisiti ka praeguses tähistuses kultuuri- ja haridusasutustega, kui need ühes ministeriaalses mänguruumis koos eksisteeriksid.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!