Õpetaja muutuvas maailmas: silmitsi iseendaga
Käib õpetajate videokoolitus. Juhendaja palub oma kogemust jagada: kuidas oli ennast vaadata? Üks osalejatest vastab: „Õudne! Ma ei suuda ega taha ennast vaadata!”
„Kulla inimene, teised peavad sind sellisena iga päev vaatama, mõtle selle peale,” lausub koolitaja.
Velli Racioppi.
Ole sa arst, õpetaja või müüja – inimestega töötades kerkib meie sisemusest pahatihti esile üks parajalt tähtis mina, kes on tark ja teab kõike. Vähemalt oma valdkonnas. Vähemalt sellest teemast. Vähemalt antud situatsioonis ja konkreetse inimese ees.
Kuid kas ikka teab ja kas üldse peabki teadma? Mis oleks, kui õpetajal jaguks julgust loobuda kontrollist ja olla õpilastega siiras kontaktis nagu inimene inimesega?
„Ütle mulle ja ma unustan. Näita mulle ja mulle jääb meelde. Kaasa mind ja ma mõistan,” kõneles juba Confucius. Olla õpilastega kontaktis nagu võrdne võrdsega, olla päriselt kohal, õppida koos ja üksteiselt – säärastest põhimõtetest lähtuva tunni ettevalmistamine ja läbiviimine võib juhtida õpetaja hoopis uute arusaamade ja väljakutseteni oma töös. Selline rollimuutus tähendab usaldada õppijaid, lasta välja nende olemus ja loovus, eeldades turvalistest piiridest lahtilaskmist.
Õpetaja olulisteks ülesanneteks muutub siin ruumi loomine õppijate eneseväljenduseks ja sügavaks õppimiseks. Maailm oma pidevas teisenemises eeldab ka suhete muutust, õpetaja peab endale otsa vaatama ning oma harjumusi ja tõekspidamisi järele katsuma.
Aus peeglissevaatamine ja muutusteks valmisolek
Oskusi ja teadmisi, mis praktilises elus toime aitavad tulla, on koolis tarvis õpetada, ning paljuski seda ka tehakse. Riiklikes õppekavades on pandud rõhku mitme olulise kompetentsuse arendamisele, nagu enesemääratlus-, suhtlus-, ettevõtlikkus-, digi- ja õpipädevus. Kas sellest piisab või vajame midagi veel?
Tänapäeva külluse ühiskonnas, kus valikuvariante on sageli rohkem kui tarkust otsustada, on korralikult ära õpitud vastustest vaevalt palju kasu. Olukorras, kus informatsioon on võtmas üle teadmise positsiooni ning kõik muutub pidevalt, tekib pigem kahtlus, kas midagi on üldse võimalik lõplikult ära õppida.
Ühelt poolt seab ühiskond õpetajale ootused. Kliendi, patsiendi või õpilase rollis on meil teenusepakkujale kindlad soovid, tihti tahame, et meie ees oleks ekspert, kes suudab probleemi teadliku avatud pilguga vaadata ning pakkuda meile häid lahendusi ja vastuseid. Lastes kellelgi teisel otsustada, säästame end raskest vastutusekoormast ja võime oma ignorantsuse loorbereil edasi puhata.
Kuid üks, mida saame kindlasti teha selleks, et ängistavast valikuvabaduse pingest saaks rõõmutoov vabadus valida, on otsida enda seest üles päris vastused – need, mis omavad tähendust ja on ausad. Hoolimata kõigist muutustest meie ümber ja sees, tasub jätkuvalt õppida ja saada teadlikumaks sellest, kes sa oled ning kuidas välisesse keskkonda paigutud ja selles toimetajatega suhestud.
Inimestega töötades, olles toeks nende arenguteel, on kontakt ja läbisaamine iseendaga oluline majakas, mis heidab valgust nii loodavatele suhetele, aususele enda ja teiste suhtes kui ka käitumisele ja valikutele, mida teeme. Seda rõhutas juba Eesti seni vanim inimene Arved Tamm, kes oleks jaanuaris saanud 108-aastaseks. „Kõige tähtsam on olla aus ja aidata inimest, kellel on abi vaja,” ütles ta oma juubeliintervjuus kolm aastat tagasi „Ringvaatele”.
Ausus iseenda suhtes ja oma mina tundmine lihtsustab meie igapäevast toimetulekut, aidates langetada otsuseid, luua ja hoida suhteid, eristada olulist ebaolulisest. Seda tuleb õpetada igale inimesele, sõltumata tema vanusest, mis tähendab, et õpetaja peab õpetama asudes seda valdama.
Heidegger on osutanud, et kõike elus valida ei saa, aga me saame valida võimalusi, mis on unikaalselt meie omad, saada või jääda selleks, kes juba oleme, ning võtta vastutus oma eksistentsi eest. Enamik inimesi on otsustanud elada „igapäevasuses”, tehes ja aktsepteerides asju, mida teevad ka kõik teised. Loomaks muutust autentsuse suunas, elamaks ehedalt, tuleb oma elu süvitsi uurida ja reflekteerida, selles kriitiliselt osaleda ning leppida oma moraalsuse kui paratamatu tõsiasjaga.
Refleksioon – kas aega ja vaeva väärt?
Õpetajale on paras väljakutse tulla oma töö mitmekesisuse juures välja sellest ülekoormuse, ajanappuse, ootuste, eelduste ja hoiakute rägastikust ning leida aega ja enesedistsipliini refleksiooni jaoks. Meie isiklikud kogemused on tohutu võimaluste laegas, mida uurides ja mõtestades uusi teadmisi ja tähendusi ammutada. Analüüsimata on küll võimalik olla teadlik, kuidas ja mida ma teen, aga põhiküsimus „miks?” jääks selleta vastamata.
Refleksioon muudab teadvustamata teadmise teadlikuks, tuues muutuse meie igapäevasesse teadvusesse. See on protsess, millega kirjeldatakse, analüüsitakse ning hinnatakse oma kogemust. Niisiis on analüüs vaid üks osa refleksioonist ning alles sellele järgnev hindamine võimaldab meil kogetust midagi tõesti õppida ning sellest lähtuvalt ka edaspidises tegevuses vajalikke muutusi ellu viia.
Liina Lepp on oma 2009. a magistritöös välja toonud, et sageli ei tee õpetajad eneseanalüüsil ja refleksioonil vahet, jäädes oma tegevust ja kogemusi analüüsides liialt pealiskaudseks. Eneseanalüüs on alles refleksiooni algetapp. Võttes aga piisavalt aega, püüdes tungida probleemi tõelise olemuseni, saame oma kogemustest õppida. See omakorda võimaldab muuta oma seni kasutuses olnud strateegiaid ja toimimismustreid ning parendada tegevust tulevikus.
Pideva ajapuuduse tõttu unustame liialt sageli analüüsida nii ennast kui ka seda, mis toimub meie ümber, võttes seeläbi endalt võimaluse kogemustest õppida, järeldusi teha ning edasise tegevuse edukaks elluviimiseks vajalikke muutusi planeerida. See nõuab omajagu pühendumist ja aega, kuid õpilaste ennastjuhitavat õppimist väärtustavale õpetajale võiks see muutuda harjumuseks.
Õpetajal, kes iseendaga silmitsi seisab, on head eeldused kohandada õpet klassis nii, et see muutuva maailma õpilasi ühes nende vajadustega maksimaalselt toetada suudab.
Heal meelel analüüsiks ning arendaks – tunnikoormus on aga suur! Õpetan üht põhiainet – eesti keelt ja kirjandust. Meie omavalitsuses on koormusnorm 24 tundi. Lisaks klassijuhatajatöö. Juhtkond ootab edukat osalust ainevõistlustel ja kirjutamiskonkurssidel, esinejaid aktustele, pidudele june jne. Ma tõmban ennast lõhki!
Ma ei ole nõus olema 24/7 KOOL. Olen ka ema ja naine. Ma ei taha öösel kell 1 luulevõistluse kava kokku panna. Kuid 2 paralleeli 200-sõnalised kirjandid on ju vaja tagasisidestada. Ja see on olulisem kui konkurss A linnas B.
Koormus aineti ON väga erinev. Sellega ei arvestata.
Maa Sool, olen Teie poolel!
Inimesed, kes õpetajaTÖÖD ei tunne, räägivad valdavalt suhtlemisest. Nad ei mõista, et juba oma sünnipäraste omaduste tõttu suhtlevad erinevad inimesed väga erinevalt. Õpetaja ei saa olla õpilasega võrdne, siis kaob pedagoogika ja see on isegi vastuolus loodusseadustega. Õpetaja peaks olema lapsest palju kõrgemal KÕIGES, sest toimib ürgne jäljendamise instinkt (kuid see on pikk jutt…). Uurida tuleb mitte elu vaid seda uurinud teadlaste töid, sest tänase MEEDIA ilukõned viivad rappa…
Eelkõige on õpetaja keerulise pedagoogilis-psühholoogilise protsessi JUHT, kes peab tegema ka palju rutiinset-igavat tööd (näiteks vihikute kontroll ja parandamine, mille eest tasustati omal ajal õpetajat täiendavalt). Selle ÕpLehe teises kommentaaris jõudsin õpetajate koolituseni, mis praegu tööks vajalikku vundamenti ei raja… Nii me muutkui reflekteerime, analüüsime, teeme rühmatööd jne, kuid kõike ISEENESE TARKUSEST…
Pikemalt – guugelda – E-õpikud TÜs. Textbooks – ning klikkida – Leppik, Peep (6). “…õpetaja ei raja oma tööd vaimustusele vaid teadusel,” kirjutas juba rakenduspsühholoogia rajaja Hugo Münsterberg.
Ei ole kohanud õpetajat, kes ei tegele igal juhtumil ja tulemuste saamisel eneseanalüüsi või rahulolu teadvustamata. Mitu aastakümmet tagasi oli selline koolitus Tartu Ülikoolis, kus pärast psühholoogilisi vestlusi pedagoogika ja andragoogika valdkonnas tuli täita paberil antud ülesandeid kellegagi kursuslastest kohe ja lindistati samas. Oli väga õpetlik ja hea ülevaade, millisena võivad kolleegid ja õpilased meid mõista ja hinnanguid anda. Oli väga veenev ja hea kogemus. Seda peaks tehtama kõigi pedagoogidega, kaovad kõik liigsed nähud.
Kas asi ikka on nõnda hull? Eneseanalüüs ja reflektsioon toimivad tegelikult pidevalt. Kuidas miski läks, miks nii läks, kuidas edasi … – need elementaarsed küsimused annavad mõtteainet igapäevaselt. Iseasi on tulemuslike lahendite leidmine mis sõltub mitmetest asjaoludest.
Mõned lihtsad asjad aetakse tihti liig keerulisteks. Paljud soovituslikud eneseanalüüsi põhjad meenutavad teaduslikku tööd ja on nagu asjad iseeneses. On asju mis on õpitavad aga töös mis on seotud aktiivse suhtlemisega, peab olema lisaks õpitule kaasasündinud vaistu ja eneseKASVATATUST. See määrabki sinu leveli töös – kodus – puhkehetkel.
Väga nõus eelnenud kommentaaridega. Arvan, et õpetaja ei tohigi õpilasega võrdne olla – õpetaja ju selleks õpetaja ongi, et tal on suurem kogemustepagas. Õpetaja peab just arvestama, et tema õpilane ei ole temaga võrdne, et ta alles avastab seda maailma, otsib iseennast ja siis ta mõistab, et õpilasel peab olema ruumi avastamiseks, vabadust katsetamiseks. Minu meelest mõistetakse pedagoogikas võrdsusest kõneldes seda pahatihti valesti. Just sellest, et õpetaja või õpilane unustavad ebavõrdse platvormi, tekkivadki pahatihti probleemid. Õpetaja peab olema autoriteet, mis ei tähenda, et ta ei peaks oma õpilastest lugu pidama, neid väärikalt kohtlema. Kui õpetaja ei ole autoriteet, kuidas saab ta õpetada, juhendada?
Liina Lepp on oma 2009. a magistritöös välja toonud, et sageli ei tee õpetajad eneseanalüüsil ja refleksioonil vahet, jäädes oma tegevust ja kogemusi analüüsides liialt pealiskaudseks: “Eneseanalüüs on alles refleksiooni algetapp. Võttes aga piisavalt aega, püüdes tungida probleemi tõelise olemuseni, saame oma kogemustest õppida.” Just see aja võtmine on tänasel päeval suurim väljakutse õpetajale. Kust seda lõputult võetakse? Ja tegelikult toimub analüüs ja reflektsioon enamasti automaatselt, kui mõtlev inimene analüüsib olukordi, tehtut ja kavandab edaspidiseid tegevusi. Minul on see igatahes nii, vähemalt juhul, kui mõtlemiseks veidigi aega jääb 😛