KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Reeglid paika, enne kui algab mäng

26. jaan. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Astra Schults. Foto: Jaana Muna

Tõsielusarjas „Üheksandikud” leppisid probleemset klassi õpetama tulnud Tallinna parimad õpetajad õpilastega esmalt kokku reeglid, kuidas ainetunnis õpitakse-käitutakse. Sedasama võiks teha oma klassis iga õpetaja õppeaasta ja -veerandi eel, ning kui vaja, siis ka nädala ja tunni algul, soovitab Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults. Aga kuidas kehtestada reegleid, et need tõepoolest toimiksid ja oleks märgata edenemist?

 

Oleme ümbritsetud reeglite rägastikust, tahame seda või mitte. Kuhu paigutuvad sel maastikul klassireeglid?

Reegleid on nelja liiki. Moraalireeglid on universaalsed, kehtivad igal pool kõigile ühetaoliselt. Neid pole vaja enamasti kirja panna. Näiteks 1. klassi laps teab, et tuleb teha vahet oma ja võõraste asjadel – ei tohi varastada.

Teine reeglitüüp on sotsiaalsed konventsioonid: teatud kindla rühma inimeste omavahelised kokkulepped. Näiteks on meil kombeks, et endast vanemaid inimesi tuleb kohelda aupaklikult ja teietada. Aga osa inimesi on nüüd liikunud sina-vormi suunas, nagu Soomeski. Kui ühed teietavad, teised sinatavad, võib tekkida arusaamatusi. Siis tuleb läbi rääkida, kuidas teeme.

Ka klassireeglite puhul on tegu sotsiaalse konventsiooniga, see tähendab, et peaksime leppima kokku reeglid, mis aitavad õppimise-õpetamisega hakkama saada.

Kolmas rühm reegleid on isiklikud – need kehtestab inimene endale ise ja enamasti ei meeldi kellelegi, kui nendes tehakse ettekirjutusi. Keskealised inimesed mäletavad, et kooliajal ei tohtinud kõrvarõngaid kanda, kindlaks oli määratud seeliku värv ja pikkus jne. Teismeeas on see väga häiriv.

Neljandas tüübis reeglites on seotud moraali- ja isiklik sfäär ja need reeglid ütlevad: inimene ei tohi ise ennast kahjustada. Alates näiteks õpetusest väikelapsele, et ta ei tohi, pliiats püsti, ringi joosta.

Iga õpetaja saab luua oma süsteemi, kuidas anda õpilastele tagasisidet reeglitest kinnipidamise kohta. Foto: erakogu

Klassitubade seintel näeb erinevalt sõnastatud reegleid ja sugugi kõik neist ei toimi. Mida peab nende koostamisel silmas pidama?

Mängureeglid peavad olema enne, kui mäng algab. Reeglite tagantjärele kokkuleppimine pole sama tõhus. Mida nooremad on lapsed ja lühem meelespidamise võime, seda tihedamalt tuleb kokkuleppeid uuendada.

Kui hakkame lastega reegleid kokku leppima, peame lähtuma klassi vajadustest. Mõtleme, millised on klassi esmavajadused ja käitumisoskused, mida on tarvis kokku leppida, et õppimine ja õpetamine toimiks tõhusamalt.

Peaksime olema eesmärgipärased ja rääkima selgeks, milleks meil mingit reeglit vaja on. Mõne reegli sisu võib tunduda mõistlik, aga kui lapsed selle järgi juba nagunii käituvad, pole mõtet seda enam kirja panna.

Mõne reegli puhul teame aga juba ette, et selle kindlustamine käib üle jõu, järelikult pole mõtet hakata seda kehtestama, sest kaotame nii oma autoriteeti.

Telesarjas „Üheksandikud” olid kutsutud Tallinna parimad õpetajad õpetama probleemset klassi. Iga õpetaja leppis oma esimeses tunnis kõigepealt õpilastega kokku, kuidas tema aines õppimine käib. Seda peaks tegema iga õpetaja – mitte ainult õppeaasta alguses, vaid ka veerandi või isegi nädala, mõne lapsega iga tunni alguses.

Üks tähtis asi veel: reegleid peab olema piisavalt vähe, et need oleksid kõigil meeles.

Hea reegel ütleb, mida me lapselt ootame, kuidas ta peab käituma ja tegutsema. Näiteks on lasteaias reegel: rühmaruumis kõnnitakse rahulikult. Ka klassis tuleb öelda, mida lapselt oodatakse, sel moel, et ta saab ootustest endale täpselt aru.

Reegel ei tohi tugineda hirmul, vaid arusaamisel, miks see aitab koolis paremini hakkama saada. Kui lapsed saavad välja pakkuda reegli sõnastuse ja olla kokkuleppimisel aktiivsed osalised, suurendab see tõenäosust, et nad reegleid ka täidavad.

Aga mis saab siis, kui reegleid ei täideta?

Iga reegli puhul lepime kokku, mis juhtub selle vastu eksimisel. On tähele pandud, et innustamaks lapsi reeglitest kinni pidama, pole oluline, kui karm on tagajärg, vaid selle vältimatus.

Muide, lapsed kipuvad reegleid arutades ise pakkuma hirmuäratavaid tagajärgi. Peaksime arutama, kas tõesti saamegi seda rakendada.

Tagajärgedel võiks olla ka astmestik – väiksema rikkumisega kaasneb väiksem tagajärg.

Millised võiks reeglite rikkumisega kaasnevad tagajärjed olla?

Hea ja mõjuv tagajärg on selline, mis aitab lapsel omandada oskust, mida ta ei rakendanud reeglit rikkudes. Näiteks on kokkulepe, et klassis esitatakse küsimusi tavalise hääletugevusega. Kui keegi hõigub valjult „õpetaja-õpetaja”, peaks tagajärg abistama tal harjutada vaiksema häälega rääkimist. Või viitama sellele, et kui oled liialt valju häälega midagi soovinud, siis sa seda ei saa. Näiteks ei saa vastata.

Võib ju tunduda, et mida laps sellest õpib, aga kui osutada kokkuleppele järjepidevalt iga kord, tuleb tal meelde, kuidas peab küsima. Kui laps käitubki nüüd ootuspäraselt, paneb õpetaja seda tähele ja annab positiivset tagasisidet.

Võib olla muidugi ka karmimaid tagajärgi, iga õpetaja peab klassi tundes valima kõige mõistlikuma tagajärje. Mõne lapse jaoks on karm tagajärg, kui tema eksimus pannakse e-kooli kirja ja vanemad saavad seda lugeda. Mõne jaoks on karm tagajärg direktori käskkiri.

Lepitakse kokku ka trahvisüsteem: kui teen tahvlile kolm kriipsu ja tuleb ka neljas, järgneb sellele tagajärg. See tuletab lapsele meelde, et piir on lähedal.

Kui mõnel lapsel on hirmus raske reeglitest kinni pidada, võib mõjuda innustusena see, kui õpetaja kirjutab reeglist kinnipidamisel talle e-kooli kiituse.

Mis on tõhusam: kirjutada reeglid seinale, päevikusse, e-kooli või raiuda pähe?

Oluline on reeglit teada ja meeles pidada. Kuid kõige tõhusam on soovitavat käitumist harjutada. Proovime koos teha nii, nagu võiks käituda. Seina peal meeldetuletusena töötavad reeglid eelkõige kui töövahend. Õpetaja ei pea epistlit pidama ega tööd katkestama, vaid osutab seinale.

Õpetajad oma igapäevatöös seda teevadki. Küsimus on, kas piisab sobimatule käitumisele tähelepanu juhtimisest või tuleb luua pigem olukord, kus laps teeb õigesti. Osale lastele on viimane variant hädavajalik, nad vajavad treeningut.

Kas reeglid peaksid olema ainult algklassides?

Reeglid võiksid olla ka põhikoolis. Kõige rohkem tundub õpetajail olevat probleeme 7. klassis. Kui 8. ja 9. klass ei suuda ennast juhtida ja käituda ilma reegliteta, pole paha ka nendega need läbi arutada.

Kas hüperaktiivsed ja üldse erivajadustega lapsed vajavad teistsuguseid reegleid?

Mõnele lapsele võib olla vaja lisareegleid ja nende rikkumisele järgnevaid tagajärgi. Kui tavameetodid ei tööta, võiks õpetaja panna reeglid paika koos tugi­spetsialistidega.

Erivajadustega laste töömälu maht võib olla napp, nad ei jaksa mitmest asjast korraga mõelda. Kui miski pähe turgatab, ei suuda nad enam reeglitele mõelda. Seega on vaja neile reegleid sagedamini meenutada. Enamasti ei riku nad reeglit pahatahtlikkusest ega kiusu ajamiseks, vaid põhjusel, et ei suuda seda meeles pidada ega oska õigel hetkel õigesti käituda. Kui sellele järgneb palju pragamist, võibki laps hakata kiusu ajama. Tähtis on aidata sellistel lastel reegleid meeles pidada. Nad vajavad rohkelt treeningut.

Kas ka vanemad peavad klassireegleid teadma?

Vanemad võiksid nii kooli- kui ka klassireegleid teada. See ei tähenda, et kodus peavad kehtima samad reeglid, kuid vanem peab teadma koolireeglite tagajärgi – siis ei teki arusaamatusi.

Vanemad peaksid ka teadma, miks just need reeglid klassis kehtivad.

On lapsi, kellele vanemad peavad selgitama reeglite vajalikkust, aga ka neid, kes ei suuda üldistada, reeglit igas olukorras kasutada, ja vanemad saavad siis aidata nende järgimist harjutada.

Mida teha, kui vanem ei tunnista klassi- või koolireegleid?

Kuulake vanem ära, aga jääge endale kindlaks. Kui õpetaja on klassiga reeglid kokku leppinud, on ta enda jaoks need läbi mõelnud ja saab anda vanemale infot, miks on reeglid just sellised.

Kui lapsel pole kodus reegleid olnud ja ta pole ka lasteaias käinud, peab õpetaja arvestama võimalusega, et ta ei oska reegleid järgida. Kõigepealt tuleb sellisele lapsele õpetada, mida reegel üldse tähendab, ja arvestada, et mõne puhul võtab õppimine rohkem aega kui teisel.

Kui on tunne, et igapäevategevuste hulka see kõik ei mahu ära, peab pöörduma tugimeeskonna poole. Sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid on sellise ettevalmistusega, et saavad aidata sotsiaalseid oskusi õpetada.

Kuidas suudab noor õpetaja kogu aeg järgida reeglitest kinnipidamist?

Noor õpetaja võtku algul vähem reegleid. Kui üks reegel saab selgeks, siis võtku järgmine. Ei pea oma paljude tööülesannete keskel suutma 15 reeglit meeles pidada. Küll aga tasub arvestada, et kui õpetaja ei suuda reegleid meeles pidada, neid järjepidevalt kehtestada, ei suuda seda lapsed ammugi.

Võib ka lastelt abi paluda. Reeglite järgimine on koostöö. Premeerige klassi ja ennast, kui koostöö õnnestub. Tehke midagi toredat koos!

 


Lugemissoovitus

Bill Rogers „Käitumine klassiruumis: tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat”
https://www.ht.ut.ee/sites/default/files/ht/archimedes_kaitumine.pdf

 


Kuidas hoida ja kaitsta õpetaja vaimset tervist?

Korra kuus vastab teie küsimustele TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

Palun saatke oma pärimisi ja mõtteid e-aadressil sirje@opleht.ee.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!