Sinivalge teekond Tampere Waldorfi koolist dissertatsiooni kaitsmiseni Oulus

12. jaan. 2018 Tiiu Kuurme kasvatusteadlane, Tallinna ülikooli pedagoogikadotsent - 2 kommentaari

Tiiu Kuurme. Foto: erakogu

Esimest korda nägin Helsingi tulesid 1970. aastate lõpul Tallinna lennujaama maanduvalt lennukilt TU 124. Inimesed kallutasid end, et tulede kuma lahe taga oleks paremini näha. Seal oli justkui teine planeet, kättesaamatu ja viirastuslik. Õhus polnud ühtegi märki, et mõni aastakümme hiljem seisan Oulu ülikooli suures auditooriumis ja kaitsen soome keeles oma doktoritööd.

Mälestuspildid aegadest ja sündmustest, mis on muutnud minu elu ja mille eest pälvib sügava kummarduse sinivalge lipuga maa, on kui aastakümnete pikkune filmilint. Esimest korda pääsesin kuuks ajaks Tampere pastori Esko Rahkiola perele külla 1988. aastal. Kontakt oli tekkinud mu enese pastorist äia Herbert Kuurme kaudu. Kooliga seotud naispere kaudu sain lähemalt näha mõnda Soome kooli, sealhulgas Tampere Waldorfi kooli. Nähtu oli ebamaine ja meelt valdas kurbus omaenese lapseea ilmajäämiste pärast.

Tagasi tulin sujuva soome keele oskuse ja poole kohvritäie raamatutega. Juba enne olid Rahkiolad suutnud tollist läbi toimetada pisikese kirjutusmasina ja mitu Erich Frommi teost. Mulle avanes sootuks teistsugune maailm.

Soome pedagoogilistel ringkondadel oli elav huvi sovetiunest virguvate suguvendade vastu, eelkõige siiras tahe aidata. Nad oskasid seda nii, et säilis aidatavate väärikus. Minul oli erksavärviline väike kirjutusmasin ja mitmete väljaannete veerud avanesid mu kirjutistele, mida olin seal näinud ja kogenud.

Edasine oli minu jaoks suur vaimu avardamine. Soome Freinet’ pedagoogide selts oli kontakti saanud Harku Järve kooliga, selle tulemusena sõitsid neli eestlast krooni kehtima hakkamisele järgnenud päeval Prantsusmaale Poitier’ linna ülemaailmsele Freinet’ pedagoogide kokkutulekule. Need kümme päeva vapustasid mu seniseid tõekspidamisi.

Nüüd nimetatakse seda MÕK-iks ehk muutunud õpikäsituseks. Paraku selle erinevusega, et Freinet’l ja tema järgijail oli selgepiiriline inim- ja lapsekäsitus ning sisemine süsteem. Üsna samal ajal sain Tuglase seltsi stipendiumi ja veetsin kuu aega Helsingi lähistel Jollaksen kartanossa Snellmanni kõrgkoolis Waldorfi pedagoogilises keskkonnas. 1990-ndate algusse jäi veel võimalus tõlkida Kolga kooli tollase direktori Enn Siimu initsiatiivil korraldatud koolitusi, mida viis läbi kena blond ja tark teadur Anneli Lauriala Oulu ülikoolist.

Enn Siim oli oma külaskäigult sugulaste juurde Kanadasse toonud kaasa terve meeskonna sealseid eesti soost õpetajaid ja tema koolis alustati nn avatud õpetusega kahe õpetaja eestvedamisel. Ka selles on tänase MÕK-i piirjooned selgelt äratuntavad, ent teatud erisusega – Kolgas peeti tähtsaks terviksüsteemi.

Anneli Lauriala kutsel käisime Enn Siimu ja ühe Kolga kooli õpetajaga Oulu avatud õpetuse koolide sisemist elu vaatamas. Jälle elas mu maailmapilt läbi seismilisi protsesse. Erilise mulje jättis kohtumine eaka huumorist ja hingesoojusest laetud Oulu lääni hariduselu juhi Eero Terijokiga, kui ta kirjeldas oma veendumust teha asju täiesti teistmoodi. Põhjamaade ministrite nõukogu stipendiumiga sain uuesti Oulusse, nüüd juba uurima uuenevaid kõrgkoolipedagoogilisi meetodeid. Vahetult enne olin kaitsnud Tartus teadusmagistri kraadi kooli humaniseerimisest.

Selle õnne tiivul pidasin Oulus seminari oma tollase töö ainetel ja hea haldja Anneli Lauriala vahendusel sain kutse astuda Oulu ülikooli doktorantuuri. Juhendama oli nõus Soome juhtivaks kasvatusteaduslikuks mõtlejaks kujunev professor Pauli Siljander.

Ühtaegu olin Eestis koolitustel tõlkinud Soome auväärse kasvatusfilosoofi ja paljude raamatute autori Reijo Wileniuse loenguid Waldorfi pedagoogikast ja selle vaimsest aluspõhjast. Reijo Wilenius kutsus mind ühinema EFFE liikumisega, mis sidus rohkeid Lääne-Euroopa alternatiivkoole ning kooliuuenduslikke algatusi, seda nimelt humanistlikus, mitte tehnoloogilises võtmes, ehk siis Rousseau, Pestalozzi ning 20. saj alguse reformpedagoogika vaimus.

Kaks kollokviumi õnnestus korraldada Eestis. Kulud kandsid nemad – nii tihti Soomes kuuldud väljaütlemise vaimus, et maailm oleks parem paik. Seda on teenima kutsutud kasvatusteadus. Neil aastail ei ennustanud miski, et maandume hoopiski tõejärgses posthumanistlikus ajastus ja mure inimkonna, planeedi ning oma rahva saatuse pärast pigem süveneb.

Maailman syleileminen

1996. aastast algas minu Oulu-põli. Seda iga-aastaste kuu-kahe pikkuste käikudena nii sealt kui ka mujalt saadud stipendiumidega. Ma sain oma kabineti ja arvuti, mulle avanes Pauli Siljanderi eruditsiooni kaudu Euroopa kasvatusteaduse vaimuteaduslik traditsioon ning soome kasvatusfilosoofiline varamu. Ent ka lahkete kodude uksed ja inimeste südamed. Korduvkülaliseks sain Oulu ülikooli normaalkoolis (meie mõistes harjutuskool), kus rakendati seda, mida teadlased kõrvalmajas olid välja töötanud.

Seal uuriti õpilaste õpivõimet ja suutmist võtta vastutus, uute meetodite toimivust, siin said üliõpilased oma esimesed praktikakogemused ja noored õppejõud kogusid dissertatsioonidele ainest, näiteks kuidas õpetada 4. klassis filosoofiat. Normaalkooli õpetajad kuulusid kõik ülikoolirahva sekka. Igal õpetajal oli vabadus kas järgida mõnd pedagoogilist traditsiooni või leiutada oma.

Eestis olid ülikoolide harjutuskoolid kaotatud juba ammu, ka Lembit Andreseni hüüdja hääl nende järele kohtas vaid tömpi ja nüri mittekuuldavõtmist. Kontrast suhtumises inimesse siin ja seal tundus vahel nii suur, et tegi lausa füüsiliselt haiget. Kui kuulsin lugusid vaevast ja valust, mida elasid läbi meie doktorandid ametkondliku mõistmatuse tõttu, siis minu ümber oli poolehoid, huvi ja heatahtlikkus.

Lugedes Snellmanni traditsiooni vaimus ning põhjamaise kirega kirja pandud soomlaste hariduse ja kasvatuse mõttelugu ja rohkete õhtumaiste mõtlejate teoste tõlkeid, kasvas minu sügav austus selle sinivalge maa rahva mõistmissuutlikkusse, aususse, heatahtlikkusse ja toimekusse. Teoreetiliseks aluseks minu dissertatsioonile kujunesid soomlaste grand old man’i, eri teadusvaldkondade uuringuid innustanud Lauri Rauhala tööd. Tema tööde kese oli inimkäsituse analüüs, mis oli kujunenud Edmund Husserli fenomenoloogilise tunnetusõpetuse ning Martin Heideggeri olemisõpetuse sünteesina. Sest juba ammu oli mind hakanud huvitama kogemus ja selle osa inimolendi kujunemisel. Rauhala inimkäsituse keskseid mõisteid oligi kogemus. Situatsioon, milles kogemused sünnivad, on siin üks inimese osapool.

Selle valgel soovisin mõista, kuidas kogevad eesti õpilased iseend õpilasena ja milline on koolikogemuste mõju nende tähendusmaailmale. Lahkelt lubati mind mitmesse eesti kooli avatud vastustega küsitlust läbi viima. Kvalitatiivne uuring oli siinmail veel harv külaline, Soomes aga olid vastavad kursused olemas ning mitu raamatut välja antud.

Minu töö üllatas oponente, kelleks olid fenomenoloogilist vaateviisi esindavad filosoofid Maija Lehtovaara ning Veli-Matti Värri. Olin nimelt käinud sedasama algajate uurijate teed, mida soomlased on nimetanud: maailman syleileminen. See on õhinapõhine lootus öelda välja kogu tõde selle kohta, kuidas asjad käivad, ja eriti, kuidas nad käima peaksid. Ma püüdsin kokku viia kogemuse käsitluse, seda Rauhala kui Husserli ja Heideggeri tekstide ning loetud saksa pedagoogikateadlaste raamatute alusel, kasvatuse käsitlusi, Bildung’i käsitluse, mis oli mulle suursugune avastus, mitme teoreetiku vaate lapsepõlvele ja koolile.

See oli minu teekond. Nii juhendaja kui ka oponendid olid seda meelt, et see tuli mul lõpuks välja ning sai imekombel tervikuks, kuigi soome traditsioon pole aktsepteerida alandlikult kõike loetut, vaid pigem eri seisukohti vastandada ja nendega väidelda.

Teekonna kulg taandus Doris Kareva kaheks luulereaks: „maailm on vastus, inimlaps küsimus”. Minu töö lõpetas selle nii: maailm on küsimus, inimlaps vastus. Ehk kuidas vastab inimlaps maailma küsimustele, mida ta üldse küsimustena kogeb ja millest see kõik sõltub.

Võidud ja varjud

Minu kaitsmiseelsel aastal hakkas rahumeelses Soomes kostma järjest valjemaid nördinud hääli seoses sellega, mida soovitakse uusliberalismi lipu all toimetada Soome koolides ja ülikoolides. Enne kui kooli vanameelsuses ja mahajäämuses kritiseerinud finants- ja ärimaailma liberaalid ning neid esindavad poliitikud jõudsid ta uutele rööbastele viia, tulid esimesed PISA tulemused. Soome oli maailma tipus. Kool jäeti rahule ning Soome jäigi aastateks maailma tippu, ehkki PISA võit pole siin kunagi olnud eesmärk.

Paljudel Euroopa riikidel, sh Saksamaal nii hästi ei läinud. Ka Soome ülikoolidel mitte, neis tehti liitmis-lahutamis-koondamistehteid, küll aga mitte nii palju lihtsustamistehteid kui meil.

2004. aastal kaitsesin Oulus oma dissertatsiooni pealkirjaga „Koulun sivistystehtävä ja oppilaan koulutodellisuus” (eesti keeles: „kooli haridusülesanded ja õpilase koolitegelikkus”). Minuga olid mu head kolleegid Tallinna ülikoolist ja eriti mu head sõbrad Soomes, kes olid mu võtnud omaenese ellu. Need olid õppejõud Irma Ollitervo (sündinud Eestis) ning Selina Pirilä lisaks Anneli Laurialale. Kaitsmise päev oli rõõm ja nauding.

Ma olen oma elu lõpuni tänulik selle teekonna eest. Olen oma kutsetöös sellele käidud teele ja siit edasi mõeldud mõtetele ning uutele loetud tekstidele üles ehitanud oma kursused. Oma Soome-põhise erialase mõtlemisega olen tänini Eestis võõrkeha. Nagu nii mõnigi teine, kes Lääne humanistlikus mõttetraditsioonis oma maailmavaatele alused leidnud. Sest Eestis tunneb end hästi pigem posthumanism.

Aga ma pole seetõttu õnnetu, kuivõrd piisab ka neid, keda selle kõige läbi olen kõnetada suutnud. Hilisematel aastatel sain end harida Soome soouurijate kogukonnas, kuhu mind paari siinse inimesega kaasati, ja osaleda Põhjamaade soouurijate grupi Nordcrit tegemistes, selle eest tänu professor Elina Lahelmale.

Äraandmised

Nüüd saame siin- ja sealpool lahte saja-aastaseks. Meie lipu sinivalget läbib musta mure triip. Me oleme rohkem katki, haavatavamad, ebakindlamad, meil ei ole ligilähedaltki nii suurejoonelist kasvatuse mõttelugu, nagu on soomlastel. Me anname kergekäeliselt ära oma väärtusi, sest ei tunne neid ära. Meil on vähem ausust ja hoopis rohkem müüdavaid poliitikuid ja tehnokraate. Meil anti ära kasvatuse mõistegi ülikoolide vastavate instituutide nimekujust, mida soomlased kindlasti ei tee.

Meie kasvatusteadus, kasvatusfilosoofia ja kasvatuse ajalugu, mis loovad mõtteloolise aluse kogu ühiskonda kandvale kasvatus- ja haridusvaldkonnale, on seniolematult hapras seisus ja eksisteerivad professionaalse tervikteadmisena veel vaid väga üksikute inimeste teadvuses. Meil ei ole enam perioodilist haridusüldsusele mõeldud teoreetilise koega ajakirjagi! Millele me loodame?

Loen oma juhendaja Pauli Siljanderi viimast pidulikku loengut enne tema emeriteerumist. See on laiahaardeline nii kogu Euroopa kui ka Soome kasvatusteaduse kulgemise lugu valgustav tekst. See ja tema toimetamisel kirjastuses Sense Publishers välja antud raamat „Schools in Transition” on kasvatusteadusliku mõtte sügava allakäigu kirjeldus, ohvritoomine pealispindsetele vooludele, kõikelubatavusele, metodoloogilisele segadusele, finantsmajanduslike jõudude hegemooniale.

Kas saavadki kaks väikest ugri riiki ujuda suurele ilmale vastuvoolu? Tundub, et Soome siiski saab, tema haridusimest kirjutatud Pasi Sahlbergi raamatust sai üleilmne bestseller. Veel on meie koolidega suhteliselt hästi ja mõndagi paremini kui varem. Veel on aega äratundmiseks, mis on midagi väärt, see taas äratada ja hoida teda hellalt suure ilma tõmbetuulte eest.


2 kommentaari teemale “Sinivalge teekond Tampere Waldorfi koolist dissertatsiooni kaitsmiseni Oulus”

  1. leelo ütleb:

    Ei usu, et meis on nii palju säilinud ugrit kui juttudes sellest. Meie rahvuslik ja üldse rahva kaleidoskoop on palju kirjum ja usun, et ka mitmekesisem, mõneti rikkam ja meile endile huvitavam. 80ndatel tehtud I-Virumaa maarahva sotsioloogilise uuringu järgi oli siis maakonnas 101 rahvust, nende seas ka 1 tšetšeen. Meis on liivlast, rootslast, jm. aga idapoolsel rahval on kindlasti rohkem. Kuid sellel ei olegi suurt tähendust. Kultuurikatkestus kestis pool sajandit ja nüüd ei leia me end sageli enam üleski. Aga meie saatuseks on olla head naabrid ja anda vastastikku tuge. Aga kasvatusteaduste osas on haigutavat lõhet.

  2. Kerttu ütleb:

    Lp. Tiiu Kuurme. Tänan artikli eest. Teadliku mure ja võimaliku valguse eest. Aitäh.

Leave a Reply to Kerttu

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!