Vabadus kui mehe eesõigus
Raivo Juurak.
Tõnu Õnnepalul ilmus raamat „Valede kataloog. Inglise aed”. Tänasel tõejärgsel ajal paneb juba see pealkiri sisemiselt muhelema, aga kaasa paneb mõtlema ka raamatu sisu. Võtame sealt näiteks märksõna „vabadus”, mille kohta on Õnnepalul üllatavaid mõtteid.
- Teise vabadus teeb kadedaks ja ennem loobub inimene mõnest enda vabadusest, kui annab teisele mõne juurde.
- Jagades vähemustele vabadusi, tekitad sa enamuses tunde, et neid on millestki ilma jäetud. Sest vabadus ei ole mitte võrdsus, vaid eesõigus. Rahvuslane pakub seda: eesõigusi enamusele. Õigust tunda ennast paremana. Õigust vihata.
Seega ei seostu vabadus Õnnepalu järgi võrdsuse ja vendlusega, vaid hoopis kadeduse, privileegide ning õigusega vihata?
Kui sellest loogikast lähtuda, kas me näeme siis mingit kadedust ja eesõiguste nõudmist ka õpetajate puhul. Tundub nii! Kui olen sotsiaalmeedias märkinud, et lasteaiaõpetaja peaks saama palju paremat palka, siis on mehed vastanud üheksal juhul kümnest, et kindlasti mitte, sest lasteaiaõpetaja töö on kerge, mitu korda kergem kui näiteks metsalangetaja oma. Justkui oleks tagasi nõukogude aeg, mil raske füüsilise töö eest maksti rohkem kui vaimset lisaväärtust loova eest. Ja kui raske tegelikult on Harvesteri soojas kabiinis kange liigutada? Veel on mehed pannud ette, et maksame siis kõigile täpselt ühesugust palka: nii meestele kui ka naistele, nii meistritele kui ka õpipoistele. Nii muudavad nad võrdse palga idee ühe sõrmenipsuga absurdiks. Et säilitada oma palgaprivileeg.
Sel nädalal on ajanud eesti rahva vihaseks ahistamise teema. Jälle on mõningad mehed need, kes hagu alla ajavad. Nad väidavad, et ahistamine on tegelikult flirt. Kui meesülemus oma naisalluvat järelejätmatult piirab, ähvardab ja lubab ta vallandada, siis ta lihtsalt – flirdib. Selle vale juurde käib teinegi vale: kui ülemus ahistabki, siis on naine ise süüdi, sest ta on viimase moetrendi järgi riides. Varas ütleb ka, et ise oled süüdi, sest jätsid oma uue telefoni nähtavasse kohta. Väga huvitav on aga see, et osa naisigi usub selliste meeste valesid ja nende eesõigusi.
Mida aga ütleb Õnnepalu uskumise, valede ja rumaluse kohta?
- Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed. Tõde on kuidagi tavaline. Kas on keegi veel tõesse uskunud? Tõde on niisamagi olemas, ilma usuta, peaaegu nagu süüdistus.
- Rumalus on alati võidukas. Ta on ookean, tarkus on saarekesed. Ei, isegi mitte saarekesed, vaid kalakesed ookeanis. Tarkustki leidub, kuid mis saab kala ookeani vastu? Ta lihtsalt elab seal. Tarkus elab rumaluses, rumalusest. Sest rumalus on elu.
Ma saan artikli autorist nii aru: elu ja ka suhted on kui ühesuunaline tänav ning on ainult must ja valge. Luban endal sellega mitte nõustuda.
Olen artikli autoriga enamasti nõus. Just Harvesteri juhtimine ja lasteaia õpetaja vaimunäriv ning haritust nõudev töö on tõesti vastandlikud. Ja selles kabiinis on küll tüütu kuid mitte kontimurdev. Vabadus on lapsele piiratud oma “Klaasverandaga” talumaade piiriga, aga välismaale minnes saabki olla oma suhtlusringita ja kohustustest vabana oma maa ja rahva ees. Vanapagan tahtis õndsaks saada aga õndsad on need, kes vaimust vaesed. Tõe ja vale vahel on hulk “halle varjundeid” ja igaüks valib oma, tema teadmistele vastava, sobiva. Ja meeste-naiste suhteskandaali osas julgen väita nagu arvab teadjamees Clive Lewis: hea ja kurja vahel suutmatus vahet teha on kohutav tundetuimus, moraalne ükskõiksus ja ärevakstegev nähe. Neis asjus tunduvad suunad vähemasti olema, või kuidas?